«Radar»: miks Bernhardi hotell päästjate silme all maha põles?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bernhardi hotelli omanik Madis Mutso
Bernhardi hotelli omanik Madis Mutso Foto: Kanal 2

Just nädal tagasi põles Otepääl Bernhard Spa Hotell. Hotelli 32 numbritoas oli kokku 73 voodikohta. Praegu on selle asemel püsti põlenud majakarkass. Hotelliomanik Madis Mutsole sümboliseerib see muu hulgas riigi päästevõimekuse puudujääke. 

«Kui oleks lokaalne tuli, saadaks hakkama, eramajaga saadaks hakkama, aga suure objekti puhul tekivad paratamatult probleemid,» räägib Mutso.  

Päästeamet omalt poolt kinnitab aga, et siin tehti kõik, mis võimalik. «Olgem ausad – seal ei ole väga päästa midagi, mis on laustules juba,» räägib Lõuna päästekeskuse reageerimisbüroo nõunik Toomas Arumägi.  

Ent loome sellesse hotelliomaniku ja päästjate vahelise vaidlusse selgust veidi hiljem ja vaatame esmalt sündmuspaika ennast ning katsume jälile saada sellele, mis ja miks siin üldse juhtus? 

Omanik oli Tallinnas

On kolmas päev pärast suurt põlengut ehk eelmise nädala reede pärastlõuna. Jalutame koos Mutsoga ümber põlenud hotelli. Kui spaa-pool koos abiruumidega on vähem kannatada saanud, siis hotellipool on tules hävinenud. Mutso püüab siin parajasti koos abilistega korda luua. «Lapime kohti, kus võib veel vihma läbi tulla ja on siin katusemehed kohal ja päästame veel vara,» selgitab ta. 

Mutso ise oli eelmisel teisipäeval põlengust teada saades just Tallinna jõudnud. «Tütar Marta mängis just tol õhtul viiulit Mustpeade majas,» räägib ta hetkest, kui talle helistati. «Selline tõsine uudis siis. Panin pere maha ja hakkasin tagasi sõitma,» lisab Mutso.

Tagasitee Otepääle möödus pidevas telefoniühenduses kohapeal olevate kolleegidega - vaja oli hoida end toimuvaga kursis ja sellises olukorras väga muule ei mõelda. «Polnud aega ennast pingest lahti lasta. Et mingit äkilist šokki ei olnud, selleks polnud aega. Tol hetkel oli tühi tunne. Tunded hakkasid hiljem tulema,» räägib ta. 

«Pool elu seotud selle hoonega»

Omal ajal Venemaal ehitusäriga raha teeninud Mutso on siin Otepääl hotellipidaja 1997. aastast. Alguses oli ainult hotell, millele kümme aastat hiljem lisandus ka spaa-osa. «Ideest kuni teostuseni on siin nagu olnud, võiks öelda isegi, et peaaegu pool elu seotud selle hoonega,» räägib ta. 

Muidugi on Mutsol hotelli arendamise kõrval ette näidata ka asju, mida võiks pidada ebaõnnestumisteks. Näiteks annab äriregister välja ühe sama hotelliga seotud pankrotistunud firma. Ent selle pankroti tegelik põhjus näikse olevat hoopis lahkarvamus endise äripartneriga. See tähendab, et võlgu seal pankrotiasjas sisuliselt polnud ja pankrot rauges. 

Hotelli enda kohta annab internet välja ka kriitilist tagasisidet hotellikülastajate poolt. Ent samas näitavad hotelli viimati esitatud majandusaruanded pisikest kasumit. Igal juhul majanduslikult, ütleb Mutso, asi toimis. «Meie hotell ja veel mõni, on ikkagi aasta läbi lahti. See ju räägib enda eest,» võrdleb ta kohalikke hotelle. 

See, et põlenguõhtul külastajaid ei olnud, oli tema sõnul õnnelik juhus - mitmest toast olid inimesed samal päeval lahkunud ja järgmised broneeringud olid tehtud järgmiseks päevaks. Ent kogu selline taust - tühi hotell, natuke kriitilist tagasisidet - olid juba piisavad, et anonüümsete kommentaatorite fantaasia veel samal õhtul põlengut kajastavate uudiste sabas tööle panna. Piltlikult öeldes lahkasid pooled anonüümid oma kommentaarides teemat «kindlustuspettus». «Nüüd hakkaks tuuleveskitega võitlema selles mõttes, et internetikommentaatoritel suud lukku panna. Sellel võitlusel pole mingit mõtet,» räägib Mutso. 

Uuritakse süütamist

Mutso näitab meile kohta, kust tuli alguse sai. «Tuli läks lahti sealt, kus kõige mustem auk on. Sealt hoone keskelt.» Selle koha peal asus varem teise korruse numbrituba. «Väga agressiivse ja kiire algusega,» lisab Mutso.  

Agressiivne algus - see tähendab siin kontekstis viidet süütamisele. Ja see tähendab, et tegelik hotelli süttimise põhjus võib olla üsna lihtne, õudne ja samas ka totaalselt rumal. Kohalike seas levib kuuldus, et tulekahju põhjuseks võis olla hotelliomaniku pisike tüli ühe endise töötajaga, kellel siis katus ära sõitis ja kes niimoodi kätte maksis. Mutso jätab selle kuulduse uurimise huvides täpsemalt kommenteerimata, kuid kinnitab, et kahtlustab süütamist. «Süütamise versioon on üsna tõene ja see tähendab kellegi kurja kätt,» ütleb ta napilt. Uurimine on igal juhul käimas ja eks see selgitab ka põhjuse või süüdlase. 

Kritiseerib päästeameti võimekust

Kuid tulekahju põhjuste uurimine on asja üks pool. Teine pool on see, kuivõrd hästi tuldi toime tulekahju kustutamisega. Et põles hotell, oli tegemist kõrgetasemelise väljakutsega. Sellisele väljakutsele reageerivad päästjad suurte jõududega. Kuid esimesena saab reageerida ikka kohalik komando. Otepää mehed olidki kohal nelja minutiga. Probleem algab Mutso sõnul aga sellest, et ühest meeskonnast on suure põlengu puhul vähe abi tule kustutamisel. «Otepääl on üks komando. Üks auto. Suur vägev auto, kuhu mahub kolm tonni vett. Ja lisaks paakauto, kuhu mahub 12 tonni vett. Puhas reaalsus on see, et 15 tonni vett on võimalik välja lasta voolikust 5 minutiga,» räägib ta. 

Ehk siis Mutso esimene küsimus ongi see, mida kohale saabuv päästjate rühm kohalikust riiklikust komandost tegelikult sellise põlengu puhul üldse teha suudab? Bernhardi juurde jõudis abivägi 25 minutiga ja alles siis sai suuremate jõududega midagi ette võtta. Ehk Mutso ütleb otsesõnu, et riiki päästekomando võimekuse näol on siin vähevõitu.

Lõuna päästekeskuse reageerimisbüroo nõuniku Toomas Arumägi sõnul on esimeste saabujate esmane ülesanne tuua tulest välja inimesed, kui neid seal peaks olema. «Kogu Eesti päästevõimekus on selline, et esimesena kohale saabunud päästemeeskonna põhiülesanne on päästa elusid,» selgitab ta.  

Alles seejärel alustatakse kustutustöödega. «See võibki mõnikord olla tulekahju leviku piiramine ainult, et hoida võimalikult kaua siis seda sündmust kinni sellises faasis, nagu ta juba on,» lisab Arumägi.

Kust saadi vett?  

Kusjuures Arumägi kinnitab, et hoolimata kahtlustest, vett tulekahju leviku esmaseks kontrollimiseks Otepää komandol jätkus. «Põhiauto vett, umbes kolme tonni, jätkub loetud minutiteks ainult. Kuna paakauto oli sabas, siis nad pidasid vastu 25 minutit ilusti,» väidab ta. 

Järgmisena saabunud komandol oli samuti paakauto kaasas ehk väheke lisavett tuli sealt. Ent siin lähevadki Mutso ja päästeameti versioonid sündmuste käigust veidi lahku. Selge on see, et autode paakides kaasa toodud veest suure tulekahju puhul ei jätku. Hotelli kustutamiseks kulutati ju lõpuks üheksa tunni jooksul 400 tonni vett. See tähendab seda, et päästjatel oli tarvis tagada kindel veega varustatus. Vett saaks näiteks linna veevärgist tuletõrje veevõtu hüdrantide kaudu ja Mutso sõnul seda prooviti, ent miskipärast kätte ei saadud. «Otsiti hüdrante. Otsimisega läks aega. Leidmisega läks aega. Ja siis selgus, et kumbki ei tööta, ei ole töökorras, kasutada ei saanud,» vahendab ta pealtnägijate ütlusi. 

Tegelikult tuleb välja, et hüdrandid olid täiesti töökorras ja seda kinnitas Radarile kohapeal ka Otepää veefirma juht Enn Sepma. Ent päästjad otsustasid neid mitte kasutada. «Me lihtsalt kontrollisime võimalused järele, kust saame, kust ei saa. Mida me saame kasutada ja mida me ei saa kasutada,» selgitab Arumägi. 

Näiteks väidab ta, et kõige lähemal asuvat veevõtuhüdranti kasutades oleks päästjad endal liikumistee kinni pannud ja lisaks arvestati, et hüdrandi kaudu ei saaks niikuinii nii suure tule kustutamiseks piisavas koguses vett kätte. 

Mutso: alles pooleteise tunniga pandi tulele piir

Päästjate otsus oli kasutada hoopis hotelli kõrval asuva tiigi vett, aga sinna ei pääsenud tavalise autoga ligi. Mutso sõnul pääsetigi tiigi äärde alles 45 minutit peale väljakutset, kui oma võimsa neljaveolisega saabusid Rõngu vabatahtlikud päästjad. «Nende auto nii kiiresti ei liigu ehk, aga neil on vägev auto, Unimog. Nad jõudsid siia kuue ajal, raiusid kohe tiiki augu. Unimogiga pääsesid tiigile ligi, milleks ei ole suutelised tänavasõidu autod ja andsid vett. Ja see tõi otsustava pöörde tulekahju piiramisel. Alles see, poolteist tundi peale tulekahju algust,» räägib ta.  

Ehk siis Mutso ikkagi väidab, toetudes pealtnägijate ütlustele, et päästjatel oli suuri probleeme vee kättesaamisega. «Kui ei oleks Rõngu mehi tulnud appi selle autoga, siis oleks kindlasti ka kogu kinnistu maani maha põlenud. Nii ma arvan, sest altpoolt, siit tiigi poolt, ju kustutustööd üldse ei toimunud,» selgitab Mutso. 

See on oluline küsimus selle põlengu kustutamistööde juures - oli siis päästjatel probleem vee kättesaamisega või mitte? Kui oli, saaks küsida, mis läks valesti, millega ei oldud arvestatud ja mida tulevikus paremini teha, et sellist olukorda ära hoida.  

Päästeamet: ei olnud probleeme

Aga Päästeamet kinnitab, et sõltumata pealtnägijate hinnangutest, mingeid probleeme vee kättesaamisega ei olnud. «Ei, mina küll ei näinud probleemi, et vett poleks jätkunud. Minul on olemas info, et kordagi ei tekkinud vesivarustuses vahet ehk oleks olnud hetke, kus vett ei ole,» kinnitab Arumägi.  

Ometi tundus pealtnägijatele, et kustutustööd said hoo sisse alles siis, kui tuli masin, mis pääses tiigi äärde. «Kindlasti kõrvaltvaatajale võib see tunduda niimoodi, et suurem tuli põles ju edasi. Pigem tuleb kogu ressurss panna piirile, et see asi edasi ei areneks enam,» avab Arumägi päästjate taktikat kohapeal.  

Ehk siis päästjad ütlevad, et tuli oli suur ja selle kontrolli alla saamine vaevarikas ning esmalt pandi piir tule levikule. See võttis oma aja ning suurt tuld rünnati kõige lõpus. Arumägi ütleb seega, et mingeid ootamatuid takistusi või vee kättesaamisest tingitud probleeme, millest kõrvalseisjad kohapeal rääkisid, tegelikult ei esinenud. 

Mutso: päästjate võimekus piiratud

Mutsot see aga päriselt ei veena - tema hinnangul pole päästjate valmisolek sellisteks õnnetuseks piisav. «Kui nemad tulevad siia objektile, mis on suurem, kui eramaja ja kus on lahtine leek, siis praegustes tingimustes ma arvan, et üle Eesti on sama situatsioon – jäädakse kindlasti hätta. Minu sõnum on küll selline, et vara päästmise seisukohalt on ikkagi päästeameti võimekus väga-väga piiratud,» hindab ta. 

Arumägi tegelikult kinnitab selle üle, et keskustest väljapool ongi päästjatel piiratumad võimalused. «Meil on olemas valmisolek, täpselt selline, nagu Eesti riik hetkel võimaldab sellistele tuleõnnetustele reageerida,» ütleb ta. See valmisolek tähendab, et suurtest keskustest kaugemal ongi olemas ainult esmane elupäästevõimekus ja suurema õnnetuse korral tuleb abiväge kaugemalt veidi kauem oodata. «Igale inimesele teadmiseks, et Päästeameti lehel on interaktiivne kaart selle kohta, kus te saate vaadata, kui kiiresti abi teile kohale jõuab. Mitme minuti väljasõidu piirkonnas te asute,» julgustab ta kõiki kaarti uurima.  

See tähendab, et Päästeamet siin midagi ei varja ja ütlebki, et suuremate jõudude koondamine väiksemasse asulasse poleks riigi rahakotti arvestades võimalik ega otstarbekas. Näiteks, kui Otepääl juhtub paarikümne aasta tagant korra selline õnnetus, poleks põhjendatud ülejäänud ajal suurema meeskonna valveshoidmine, kes suudaks suurele tulekahjule kiiremini jõuliselt sekkuda. Seetõttu panevadki päästjad kõigile südamele tegeleda rohkem tulekahjude ennetamisega ja täita kõiki tuleohutusnõudeid. 

Õnnetuse üle elanud hotelliomanikule võib see samas tunduda tagantjärele targutamisena. Kuid õnnetusest hoolimata - oma hotelli lubab Mutso igal juhul uuesti üles ehitada.

«Nagu nii mõnigi kolleeg on öelnud – see on olnud neile, nagu teine kodu. Et see kodu tuleb uuesti üles rajada. See on ka võib-olla minu vastutus ettevõtjana. Lisaks sellele, et see on minu poole elu töö,» ütleb ta.  

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles