Kunagine politseijuht ja riigikaitseametnik Herman Simm mängis Eesti vastuluurega peitusmängu, olles väidetavalt spioon vaid välismaal. Ent ometi jäi ta Vene luure prohmaka tõttu vahele ja annab praegu ülekuulamisel uurijaile avameelseid ütlusi.
Riigi saladuste tippkaitsja jäi vahele info tellijate lohakuse tõttu
24. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehega suhelnud julgeolekuametnike väitel jõuti praeguste sündmuste jälile juba viis aastat tagasi tekkinud ja üha süvenenud kahtluste tulemusena, et kaitsestruktuuridest lekib ülimalt salajast informatsiooni. Mis sündmus täpselt häirekella käivitas, seda uurimise huvides ei täpsustata.
Kahtlusi süvendas vastuluurajates ning nende lääne partnerites see, et viimastel aastatel valitses luurerindel n-ö sõlmimata relvarahu. Ehk siis idanaabrite suur huvi Eesti riigiametnikest saladustehoidjate värbamise vastu püsis pikka aega üllatavalt leige. Siinse vastuluure petmiseks ei tehtud isegi ühtegi arvestatavat pettemanöövrit.
Kapo viis läbi küll senisest kangemaid jälituskombinatsioone võimalike värbamiste välistamiseks või juba venelaste heaks töötavate ametnike paljastamiseks, ent tulemusi polnud.
«Jäi mulje, justkui polekski Eesti venelastele enam mingi oluline luurekants, kust agenti värvata,» selgitas allikas. Seda enam, et Jüri Pihl ja Aldis Alus olid kapo juhina varem korduvalt hoiatanud, et NATOsse astudes suureneb märgatavalt Vene eriteenistuste huvi ja surve rahvusvaheliste saladustega iga päev kokkupuutuvate Eesti riigiteenistujate värbamise vastu.
Hulk jälitusoperatsioone
Ühe riigiametniku väitel kahtlustati aastate jooksul reetmises ja info lekitamises mitmeid kaitseväe, kaitseministeeriumi ja teisi kaitsestruktuuride infot vallanud ametnikke. Luubi alla võetud töötajate suhtes korraldati mitu jälitusoperatsiooni. Ent töö ei toonud tulemust.
«Kuskilt aga Eesti samal ajal siiski lekkis! See tekitas kahtluse, et ju on välisvaenlasel pihus «kala», mis on nii suur, et suudab üksinda kogu nende infonälja kustutada,» öeldi Postimehele. «Nagu nüüd siis selgub, pidas see kahtlus paika.»
«Kala» tuvastamiseks käivitas Eesti vastuluure koos lääne partneritega mitmeid jälituskombinatsioone nii kodu- kui välismaal. Kui kaua ja mil moel võimalikku reeturit välja peiliti ning millal jõuti kahtlusteni, et see võib olla Eesti riigi tähtsaim saladuste hoidja ise, ei soovi praegu keegi selgitada.
Postimehe andmetel fookustas kapo oma tähelepanu Simmile umbes pool aastat tagasi, tänavu kevadel, pärast mehe lõplikku lahkumist kaitseministeeriumist.
«Et «kala» võib olla Simm, andsid põhjust kahtlustada teatud asjad, mis juhtusid pärast tema lahkumist,» ütles üks riigiametnik. «Missugused asjad, ei saa mõistagi selgitada. Kuid tema lahkumine ei ole sellega kuidagi seotud.»
Simmi süü tõestamiseks korraldati taas hulk jälitusoperatsioone nii siin kui mujal. Mil moel seda tehti – taas valitseb vaikus. «Oluline on, et reetur lõpuks paljastati! Selle nimel on kapo tõsist vaeva näinud ja lääne partneritelt tõsise tunnustuse teeninud,» öeldi Postimehele.
Milliseid saladusi, kuidas ja kus Simm jagas, ei soovi praegu kommenteerida ükski üksikasjadega tutvunud inimene.
«Ega kõiki üksikasju ei tea praegu veel ilmselt uurijadki, kes puslet alles kokku panevad, sest nii kurb kui see ka ei ole – Simm suutis ikka väga pikka aega reeturielu viljelda, enne kui ta tabati,» lausus üks riigiametnik.
Keeruliseks muudab uurimistöö seik, et väidetavalt kandis Simm luurajamaski üksnes välismaal. Ehk siis kõik kohtumised kontaktisikutega ja salajaste materjalide üleandmised ajastas mees oma väliskomandeeringute või puhkusereisidega.
«Välisreise oli tal tihedalt, paar-kolm-neli korda kuus kindlasti, vahel ka enam,» ütles Simmi endine alluv. «Peamise sihtkohana muidugi Brüssel.»
Osa luureajaloo klassikast
Seejuures oli Simmil eriline huvi välisvisiitide vastu, mille tulemusena sõlmis Eesti kümnete riikidega salastatud teabe vahetamise ja kaitse lepingud. «Nüüd, tagantjärele tarkusena on see muidugi loogiline, miks need sõidud talle nii olulised olid,» öeldi Postimehele.
Mida ja kui palju suutis Simm väidetavalt võõrriigi välisteenistusele jagada, ei julge spetsialistid isegi oletada. «Fakt on see, et kahjuks läheb Simmi lugu ilmselt ka maailma luureajaloo klassikasse,» julges üks ametnik väita.
Postimehe andmeil ei vaata uurijate õnneks neile ülekuulamislaua taga otsa kaitsetaktikaks kõige eitamise valinud Simm, vaid küsimustele vastav mees, kes on mõistnud, et tema luuremäng on läbi.
Teine lugu on Simmi abikaasa Heetega, kelle advokaat Sven Sillar eile meedias sõna võttis. «Kahtlustus riigireetmisele vaimse kaasabi osutamises on segane ja arusaamatu. Heete Simm ei saa kahtlustuse sisust siiani aru,» nentis Sillar BNSile.
Nii ei ole Sillari sõnul naisele selgitatud, milles seisnes väidetava vaimse kaasaaitamise sisu. «Jääb vägisi mulje, et Heete Simmi vahistamise tegelik eesmärk on tema abikaasale surve avaldamine,» ütles advokaat.
-----------------------------------------------
Suud lukus
Postimees üritas saada praegu Šveitsis ühes rahvusvahelises organisatsioonis töötava Andrus Ööveli (pildil) kommentaari, kes 1995. aastal kaitseministrina Herman Simmi oma ministeeriumisse tööle võttis. Kuna Öövel on puhkusel, siis ei õnnestunud temalt kommentaari saada.
Samuti ei vastanud praegune Eesti esindaja NATO juures Jüri Luik, kes oli kaitseminister aastal 2001, kui Herman Simmile anti juhtida riigisaladusi kaitsma pidanud kaitseministeeriumi osakond.
Herman Simmi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva tabas Postimehe fotograaf eile hommikul veidi enne kella 10, mil ta kiirustas Harju maakohtusse.
Küsimusele, kas Simm tunnistas kas või osaliselt talle süüks pandavat riigireetmist, vastas Ladva: «Kahjuks ei saa ma hetkel midagi kommenteerida. Võin teile vaid rääkida sellest, mida te nagunii teate – et Herman Simm vahistati pühapäeval süüdistatuna riigireetmises ja mina olen ta riigi poolt määratud kaitsja.»