TTÜ meresüsteemide instituudi professor Urmas Raudsepp ütles Peterburi lähedal asuva Krasnõi Bori jäätmehoidla leket kommenteerides, et antud olukorras on kõige olulisem teha tihedat koostööd Vene poolega.
Meresüsteemide instituudi professor: oluline on teha Vene poolega koostööd
4. veebruar 2016, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimusele, kas reostusel võib olla mõju meie elukeskkonnale, saab tema sõnul vastata «jah», kuid seda vaid teatud tingimustel. «Põhiline küsimus on selles, kui palju ja mida jäätmehoidlast täpselt lekib,» tõdes ta.
Professori hinnangul oleks antud olukorras oluline teha Vene ametkondadega võimalikult tihedat koostööd. «Oleks hea, kui Eesti riigil oleks side Vene poolega, et oleks teada, kuidas leke edasi areneb,» selgitas Raudsepp ja täpsustas, et Eesti poole võimalused tegutseda sõltuvad sellest, kui palju Vene pool nafta- ja keemiajäätmete lekkimise kohta infot annab.
«Kuna Eesti pool ei tea, mis keemilised ühendid jäätmehoidlast lekivad, siis ei saa ka öelda, kas neid ühendeid on Eesti rannikumeres varem mõõdetud või mitte,» nentis Raudsepp.
«Kui lekkivad ained on toksilised, siis võib tekkida olukord, kus ei ole soovitatav näiteks kalu süüa.
Normaalses olukorras, kui on tegu ohtlike jäätmete lekkimisega, annab see riik, kus need ained lekivad, Raudsepa sõnul adekvaatset informatsiooni selle kohta, mis täpselt lekib.
«Vaevalt, et see mõjutab Lätit ja Leedut, aga kui need kogused on väga suured, siis see võib kindlasti mõjutada Eesti ja Soome rannikumerd. Kui lekkivad ained on toksilised, siis võib tekkida olukord, kus ei ole soovitatav näiteks kalu süüa,» lausus ta.
Lekkinud keemiliste ainete ainus võimalik liikumisteekond saab olla mööda Neeva jõge. Kui ained satuvad Neeva jõkke, kanduvad nad seda mööda edasi Peterburi linna äärde jäävasse Neeva lahte ning jõuavad otsapidi Soome lahte.
Kokkuvõttes taandub kogu võimalik mõju sellele, missugused ained ja ku suures koguses neid hoidlast lekib. «Kui kogused on väikesed, siis reostus Neeva suudmeni ei jõua. Kuna teekond on pikk ja reostus imbub läbi maapinna, siis keemiliste ühendite kontsentratsioon pidevalt väheneb. Kui kogused on aga suured, siis jõuab reostus Soome lahe idaossa,» kirjeldas professor.
Edasine reostuse levik Soome lahes sõltub Raudsepa sõnul konkreetsetest ilmaoludest – milline on tuul ja kuidas vesi liigub. Kui ainete kogused on veel piisavalt suured, siis on võimalus, et need kanduvad enam-vähem võrdselt nii Soome kui ka Eesti poole.
«Kõige parem oleks seega teada, millise kontsentratsiooniga need ained jõuavad Neeva jõe suudmesse ehk laiemalt Soome lahte. Kui seda ei ole teada, siis on hinnangute andmine reostuse ulatuse kohta puhas spekulatsioon,» lausus Raudsepp.
Kui on teada, et kui palju reostust jõuab Neeva suudmesse, siis on ka meresüsteemide instituut võimeline prognoosima, kuhu Soome lahes ja kui palju reostust levib ning milline on võimalik oht.
«Kindlasti ei ole välistatud, et reostus jõuab Eesti rannikumerre. Pikaajaline hoovuste skeem on selline, et see transporditakse Neeva jõest täiesti vabalt Eesti poole, mitte ainult Soome poole nagu varem arvati,» lisas Raudsepp. Kui reostus siia jõuab, siis pole tõenäoliselt muud teha, kui oodata ära, mil reostus veest laguneb, settib või kantakse üle suurema mereala.
Loe keskkonnaministeeriumi hinnangut reostusele: