Europarlamendi saadiku Indrek Tarandi hinnangul on Euroopa Liidu kodanikualgatuse näol tegemist Lissaboni leppe seni kõige konkreetsema ja käegakatsutavama saavutusega.
Tarand: kodanikualgatus on Lissaboni leppe konkreetseim saavutus
15. detsember 2010, 19:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Parlament (EP) kiitis heaks Lissaboni lepinguga ette nähtud kodanikualgatuse reeglid, mis tähendab, et Euroopa Komisjon peab tulevikus kaaluma uue ELi õigusakti esitamist, kui miljon Euroopa Liidu kodanikku seda paluvad, saadikud muutsid kodanikualgatuse esitamise reeglid tunduvalt lihtsamaks, vahendas parlamendi pressiesindaja.
Ettepaneku poolt hääletas 628, vastu oli 15 ja erapooletuks jäi 24 saadikut.
«Kõik Euroopa Liidu kodanikud saavad lähitulevikus öelda, mida nemad arvavad, et meie ühiskonnas seadustega muutma peaks. Äsja paika pandud reeglite järgi peab Euroopa Komisjon ka igale põhjendatud algatusele reageerima, isegi kui seadusloomest keeldutakse,» rõhutas Tarand Postimees.ee’le.
Kuidas kodanikualgatus toimib?
Kui õigusakt on vastu võetud, saab vähemalt seitsmest riigist pärit isikutest koosnev nn kodanike komitee algatuse Euroopa Komisjonis registreerida. Kui komisjon on kontrollinud algatuse vastuvõetavust, saab algatusele hakata koguma allkirju, kas siis paberil või veebis.
Miljoni allkirja kogumiseks on aega 12 kuud ning allkirju on vaja vähemalt neljandikust liikmesriikidest. Iga liikmesriigi puhul on ette nähtud minimaalne häälte arv, et selle liikmesriigiga arvestataks. Eesti puhul on vaja 4500 allkirja. Kõige vähem hääli on vaja Malta puhul - 3750, kõige rohkem aga Saksamaa puhul - 74 250 allkirja.
Liikmesriigid peavad seejärel kontrollima toetusavalduste kehtivust. Liikmesriigid võivad otsustada, millist teavet on vaja kehtivuse kontrollimiseks, enamasti on selleks vaja ID-kaardi numbrit. Allakirjutanud peavad olema ELi kodanikud ja nii vanad, et nad võivad hääletada Euroopa Parlamendi valimistel.
Komisjon peab seejärel kolme kuu jooksul otsustama, kas uue õigusakti ettepaneku esitamine on võimalik ning seda otsust tuleb avalikult põhjendada.
«Europarlamendi põhiseaduskomisjoni liikmena on mul olnud huvitav kogemus jälgida, kuivõrd vähe ollakse kursis digiallkirjadega. Mis meie jaoks on elementaarne, on näiteks itaallaste, aga isegi austerlaste jaoks arusaamatu. Sellel on muidugi omad põhjused, mitte et nad ei tunnista digitaalmaailma kui sellist,» rääkis Tarand.
«Vaidluste sisu keerles poolteist aastat selle ümber, et mitu inimest saab algatada; mitmest riigist nad olema peavad; kas isanime tuleks allkirja andmisel küsida; kas saab anda digiallkirja; kui vanalt saab osaleda ja kas ka elamisloa omanikud saavad osaleda või mitte,» loetles eurosaadik.
Saadikute peamised saavutused
Parlamendiliikmed tahtsid, et kodanikualgatust oleks võimalikult lihtne kasutada. Parlament saavutas oma peamised nõudmised, näiteks tuleb algatuse vastuvõetavust nüüd kontrollida enne allkirjade kogumist ning mitte pärast 300 000 allkirja kogumist.
Lisaks vähendati liikmesriikide vajalikku miinimumi kolmandikult neljandikule ning kõiki miljon allkirja kogunud algatusi tuleb nüüd sobivalt kaaluda, mh tuleb korraldada avalik kuulamine.
Lõpetuseks peab komisjon koostama kodanikualgatuse juhise, looma kontaktpunkti ning tegema kättesaadavaks avatud lähtekoodiga tarkvara toetusavalduste kogumiseks.
Nõukogu kiidab kokkuleppe eeldatavasti heaks mõne nädala jooksul. Seejärel peavad liikmesriigid hakkama määrust aasta jooksul rakendama. Seega peaks kodanikualgatust saama kasutada 2012. aasta alguses.
«Lõppkokkuvõttes oli parlament kodanikusõbralikum kui Euroopa Komisjon ning Nõukogu ja täna vastu võetud kompromiss on kindlasti ses mõttes samm kodanikuühiskonna poole. Parteivõimu piiramiseks nähakse ette koguni keeld EP liikmetele initsiatiivide algatamisel,» selgitas Tarand.
«Mina rõhutasin oma lühikeses sõnavõtus seda, et Eesti jaoks oli ülimalt oluline digiallkirja võimaluse säilitamine eelnõus ning ka seda, et aruteludes ja kaasotsustamises kerkis pahatihti esile partokraatlik umbusaldus loova kodanikkonna suhtes, millest edaspidi loobuda soovitasin,» sõnas Indrek Tarand.