Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

IT-mehe suur suu tõi talle kriminaalasja kaela

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Padrunid. Foto on illustratiivne. | FOTO: Toomas Huik / Postimees

«Sinuga, tatimull, kohtume südaööl sinu kodu uksel ja siis vaatame, kuidas elus asjad tegelikult käivad.» Umbes niisuguste sõnadega kostitas relvahuvilisest SMITi vanemtehnik teda töölt lahti lasta tahtnud ülemust. Ähvarduse tõsiduse tõttu korraldas politsei vanemtehniku kodus läbiotsimise ja leidis sealt mitusada ebaseaduslikku tulirelva padrunit.

Eelmisel nädalal kriitilises valguses meedia tähelepanu alla sattunud siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) kaadri voolavus hakkab silma – mullu vahetus 280 töötajast tervelt 45 ja pettunuid jagub.

SMITi Tartu harukontori endine vanemtehnik Jaan Ojamets on üks vähestest, kes nõustub oma nime all rääkima, kuidas SMIT ta vallandas. Aga ka sellest, et Tartu politseimajas, kus asub SMITi Tartu kontor, valitsevat paranoiline hirm kaitsepolitsei ees. Ta isegi lülitab vestluse alguses telefoni välja. «Varem on püütud mu telefoni sisse murda,» väidab ta.

Ojametsa versioon temaga juhtunust kõlab uskumatult. Sellest jääb mulje, nagu oleks tema vallandamiseks Lõuna prefektuuri ja prokuratuuri koostöös konstrueeritud kriminaalasi. Asjade lähemal uurimisel ilmneb aga loo teinegi pool. Selle valguses ei paista Ojamets vaid süütu kannatanuna, vaid ise konflikte põhjustava töötajana. Erakordse looga on aga tegemist mõlemast vaatenurgast.

Kaastöötajad pelgavad

Pikemat kasvu Ojamets polnud SMITis tavaline reatöötaja, vaid viieaastase staažiga kogenud ametnik. SMITi praktikas on see arvestatav kogemus. Nagu Postimehega vestelnud Ojametsa endised kolleegid nentisid, tulenes sellest ka tema silmanähtav soov SMITi Tartu kontorit ise juhtida.

Ükski neist ekskolleegidest ei soovi Ojametsa konfliktsuse tõttu esineda ajalehes oma nime all. «Ausalt, ma kardan teda,» tunnistab üks neist.

Nende otsust austab ka SMITi juhtiv Merle Küngas, kelle loal avaldab SMIT juhtunust Postimehele oma versiooni. «Ma pean oma töötajaid kaitsma,» ütleb Küngas.

Endiste kolleegide jutu järgi kujuneb Ojametsast pilt kui kaastöötajaid ahistanud ja ise agressiivselt konflikte otsinud kolleegist, kes kritiseeris häälekalt juhtkonna ideid ja tahtis kõike teisiti teha.

«Jah, ta töötas pidevalt asjadele vastu,» ütleb üks endine kolleeg. «Kui talle kontoris kogemata vastu läksid, võis ta agressiivselt püsti karata ja sind kõigi nähes sõimama hakata,» räägib teine. Samasuguseid iseloomustusi on veel.

Et asi ei tunduks vaid juhtkonna mahitusel toimuva Ojametsa mustamisena, näidati Postimehele ka SMITi Tartu kontoris praktikal käinud ajutiste töötajate kirjalikku tagasisidet. Seal kurdeti Ojametsa naiskolleege ahistava käitumise üle.

Selle kõige põhjal langeski mullu suvel viimaks otsus lõpetada kogenud vanemtehnikuga töösuhe. Ojamets tunnistab isegi, et tal oli juba varem hõõrumisi Tartu osakonna juhi Tanel Koolmeistriga, kuid Tallinnas jäädi tema tööga rahule.

Muutus olla toimunud pärast seda, kui SMIT kaotas struktuurimuudatuste käigus kaks asedirektori kohta ja uueks teenindusjuhiks sai Martin Laussoo. Ojametsa töölt vabastamise päevaks pidi saama 23. juuli, kui Tallinnast Tartusse saabunud Laussoo ja Koolmeister ta vestlusele kutsusid.

Samal ajal kontoris viibinud kolleegide meenutusel oli see vestlus kaunis «reljeefne» ja seda peamiselt koondamisteate saanud Ojametsa poolt. Tema valjuhäälseid ähvardusi kuulsid kolleegid endi väitel isegi läbi mitme kontoriseina.

Ojametsa sõnul pakkusid ülemused talle võimalust lahkuda töölt omal soovil. «Ütlesin neile, et laske mind lahti,» räägib Ojamets. Seepeale olevat Laussoo talle  teatanud, et ta on vallandatud. Ojamets lahkus keset südasuve politseimajast, kaks kätt taskus. «Lahkudes ütlesin Koolmeistrile, et «sinuga me veel kohtume»,» lisab Ojamets.

See on tunduvalt pehmem versioon võrreldes sellega, mida Koolmeister enda sõnul Ojametsa  suust kuulis. SMITi Tartu osakonna juhi jutu järgi sisaldas ähvardus palju enamat kui lubadust taaskohtumisest. Selle kinnituseks näitas SMIT Postimehele ka Ojametsa hilisemaid ähvardusi Koolmeistrile – väljavõtet nende uusaastaööl peetud netivestlusest. Seal lubab Ojamets kaks korda, et peagi nähakse kohtus, ning soovitab Koolmeistril mitte hirmust püksi pissida.

Asi tundus juba esimesel korral tõsine. Eriti arvestades asjaolu, et Ojamets oli varem paistnud tööl silma internetis üles näidatud relvahuvi, Ukraina sõjakonflikti jälgimise ja muu militaarsega.

Koolmeister kartis tõemeeli, et solvunud mees tuleb talle ukse taha ja laseb ta maha. Seetõttu tegi ta ähvarduse kohta politseile samal õhtul kuriteoteate. See lükati tagasi, kuna ähvarduses puudus kuriteokoosseis.

Samal ajal koju jõudnud Ojamets sai aga teate, et Tallinna ülemusel Laussool on talle uus pakkumine ja ettepanek kohtuda ilma Koolmeistrita. «Järgnenud kohtumisel pani ta mulle ette paberi, mille järgi pidin lahkuma poolte kokkuleppel ja kolme kuu palgaga. Kirjas oli ka punkt, et mul puuduvad igasugused pretensioonid SMITi suhtes,» räägib Ojamets.

Ojamets polnud sellega nõus. Järgmisel päeval lubati talle saata vallandamise käskkiri. Sama päeva õhtul helistas Laussoo aga Ojametsale uuesti ja teatas, et paraku ei võimalda seadus teda niimoodi lahti lasta.

«Küsisin, et kuulge, kas te teete nalja! Üks päev lasete lahti, järgmine päev võtate tööle! Laussoo ütles, et tuleksin homme tööle. Ta tahtis koos personalijuhiga minuga veel vestelda – leppisime ka kellaaja kokku.»

Peagi politsei ukse taga

24. juuli hommikuks kokku lepitud kohtumisele Ojamets aga ei läinud, sest ei näinud sellel mõtet. «Ma poleks niikuinii alla kirjutanud ega raha vastu võtnud.» Ojamets, kes sel hetkel oli endiselt juriidiliselt SMITi töötaja, lülitas oma telefonigi välja. Hommikul tundis Laussoo meilitsi huvi, kas Ojamets ikka tuleb kohtumisele. «Kirjutasin vastu, et ootan vallandamise käskkirja ja lõpparvet,» meenutab Ojamets, kes läks pärast Laussoole vastamist oma maakoju Jõgevamaal.

Politsei tegeles samal ajal tema teemaga edasi. Ekskolleegidele SMITis meenus, et Ojamets oli toonud tööle tulirelva padruneid. Ta polnud teinud kolleegide ees saladust, et tema isa oli olnud Kaitseliidu malevapealik ja et ta isegi kuulus Kaitseliitu.

Ojametsa tausta uurides selgus, et relvaluba tal polnud. Seega poleks tal tohtinud olla ka padruneid. Karistusseadustiku järgi on see kriminaalkuritegu. Nii astuski mõne aja pärast Ojametsa taluhoovi kaks politseinikku, kes palusid peremehel endaga kaasa minna.

Politseinikega suhtlemine oli Ojametsale igapäevane töö, tema pakkuski infotehnoloogilist tuge Lõuna-Eesti politseile, päästeametile, häirekeskusele ja ka pommigrupile.

Kuid nüüd oli ta ise uurijail sihikul. «Läksin tuppa riideid vahetama, üks politseinik tuli kaasa ja seisis mu kõrval,» meenutab Ojamets. «Siis pandi mind politseibussi kongi istuma. Mõtlesin, et nüüd on asjad jõudnud juba nii kaugele, et topitakse kongi.»

Ta toimetati Tartu arestimaja ülekuulamisruumi, kus teda ootas neli politseinikku. «Mulle anti paber, millelt lugesin, et minu peale on esitatud kaebus ja alustatud on kriminaalmenetlust – ma olevat Jõgevamaal Pala vallas ähvardanud inimest relvaga. Välja anti kinnipidamise määrus.»

Politseinikel oli order läbiotsimiseks Ojametsa kahel kinnistul, mis asuvad Tartus ja Pala vallas. Temalt küsiti, kas tal on relvi ja laskemoona. Siis hakkaski Ojamets enda sõnutsi taipama, mille ümber kriminaalmenetlus tekkinud on – kolleegid SMITist olid teadlikud, et tal võib olla laskemoona.

Ojametsale meenus, et Tartu kontoris istus tema kõrval inimene, kes oli pannud oma arvutile «ilu pärast» laskemoona. «Ka mina tõin sinna kaks padrunit.» Tema isakodust leitigi pommikoerte abiga ligi 300 vana padrunit, käsigranaadi sütik, paar tossupommi lõhkepaketti ja ports signaalrakette.

Juba enne läbiotsimist tunnistas Ojamets, et kodus võib olla padruneid. Pärast läbiotsimist lisas ta, et lõviosa padruneist ja muu eespool nimetatu kuulus tema isale, kes suri üle kümne aasta tagasi. «Ma ei teadnud, et seda värki nii palju on,» ütles ta politseile.

Põhjuseks usalduse kaotus

Ojamets ei tea siiani, kust pärineb talle esialgu näidatud kahtlustus, et ta on Pala vallas kedagi relvaga  ähvardanud. «Ma ei ole kunagi kedagi relvaga ähvardanud, kui ma üldse olen millegagi ähvardanud, siis kohtu või meediaga,» ütleb ta.

Uurimisasutused nimetavad Ojametsa arusaama möödarääkimiseks – ainus ajend läbiotsimiseks olnud info võimalikust ebaseaduslikust laskemoonast ja soov kontrollida, kas talus võib olla ka ebaseaduslikke relvi.

Ojamets seda ei usu. Ta väidab, et politseile esitatud avaldus oli puhas väljamõeldis, mis andis õiguse teha tema kodus läbiotsimise. See kõik viinud SMITi juhid soovitud eesmärgini – luua kriminaalmenetlusele tõeline sisu.

Kriminaaluurimise algatamise järel sai Ojamets SMITist kätte ka teate töölepingu lõpetamisest usalduse kaotuse tõttu. Seal seisab, et Ojamets ähvardas oma vahetut juhti Tanel Koolmeistrit füüsilise vägivallaga, viimane esitas politseile avalduse ning alustati kriminaalasja. See oli hundipassi andmiseks piisav põhjus.

Praeguseks on hoogsalt alanud kriminaalmenetluse algusest möödas üle 200 päeva. Asi venib sellepärast, et prokuratuur ootab endiselt ekspertiisi tulemusi: kas Ojametsa kodunt leitud padrunid on laskekõlblikud? Kui mitte, pääseb mees kohtupingist.

Tagasi üles