«Ma ei kujuta ette, kui see oleks teistmoodi läinud…» lausus medali pälvinud elupäästja Priit mõtlikult.
Vaprad vennad päästsid Pühajärvel uppuma hakanud mehe ja tõid ta tagasi elule
16. veebruar 2016, 18:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otepääl elavad kehalise kasvatuse õpetajad, vennad Priit (27) ja Raul Lehismets (25) said täna päästeameti peadirektorilt ja siseministrilt elupäästja III klassi medalid selle eest, et päästsid möödunud suvel mehe uppumissurmast.
10. augustil kella 12 paiku päeval oli Pühajärve rannas üsna rahulik. Inimesi oli rannas vähe ja alles koguneti plaažile puhkama. 56-aastane Jaak otsustas minna ujuma. Umbes 20 meetri kaugusel kaldast kaotas ta jalgealuse, tõmbas vett kopsudesse ja sattus paanikasse.
Priit Lehismets oli samal päeval Pühajärve rannas rannavalvurina tööl. Tema kolleeg, teine rannavalvur Ahti Kobin märkas ühtäkki, et keegi liigutab vees kahtlaselt, justkui võitleb veepinnal. Ühtegi appikarjet ei kostnud. Priit ja Ahti jooksid vette hädasolija juurde.
«Adrenaliin ja kerge hirmutunne oli ka, et kas see inimene ikkagi ärkab üles, sest see ei käinud hetkega. See kestis üks minut aega enne, kui inimene hakkas üldse mingeid elumärke näitama.
«Kui me ta juurde jõudsime, siis ta oli juba teadvuseta. Me tõime ta elutu keha veest välja,» meenutas sündmusi Priit.
4-5 aastat vetelpäästjana töötanud vend Raul ja väikevend, toona 19-aastane Siim olid samal ajal Pühajärvel trenni tegemas. Nad jooksid ümber järve ja läksid juhuslikult vanemat venda tervitama, kui märkasid, et juhtunud on õnnetus. Pisem vend tormas rannas olnud inimeste juurde, et telefoni küsida ja kutsus kiirabi. Raul ühines rannavalvuritega.
Veest välja toodud teadvuseta mees ei hinganud. Raul mäletab, et ta polnud kunagi varem inimest sellisena näinud, elutu, näost kaame.
Kaks venda alustasid kannatanu elustamist – Priit tegi kunstlikku hingamist ja Raul südamemassaaži. «Ei mõelnud mitte midagi, see käis nii kiiresti ja automaatselt,» kirjeldas Raul.
Esialgu tundus, et tegevus ei aita. «Mingi hetk käis juba see mõte läbi, et kaua me seda teeme, et kas midagi üldse juhtub,» lausus Priit.
«Adrenaliin ja kerge hirmutunne oli ka, et kas see inimene ikkagi ärkab üles, sest see ei käinud hetkega. See kestis üks minut aega enne, kui inimene hakkas üldse mingeid elumärke näitama,» rääkis Priit ja jätkas: «Samas me ei kõhelnud. Me tegime seda, mis oli meeles ja mida me oskasime. Seekord õnnestus. See oli saatus.»
Kopsu läinud vesi tuli välja ja mees tuli teadvusele. Ta oli umbes 15 minutit šokis, ei suhelnud ning hingas katkendlikult. Poisid varjasid teda kuuma päikese eest ja panid pea alla teki. Nad üritasid mehega suhelda. Enne kiirabi tulekut mees toibus ja küsis: «Mis juhtus?»
Suurim rõõm on neil medalit saades ikka selle üle, et päästsid kellegi elu. Päästetud mehe tütar tänas neid tehtu eest hiljem kiirabiauto juures. Ta oli kogu elustamist vaadanud, kuid ei saanud enne šoki tõttu sõnagi suust. Arstide sõnul pääses Jaak tervisekahjustusteta.