Kes on mõjuagent ja mida temaga teha saab?

Mida tähendab termin «mõjuagent» Venemaa lähiriikide poliitika kontekstis?

Termini «mõjuagent» tõi arvatavalt kasutusele 1943. aastal Abwehri ülem admiral Canaris. Tänapäevases Venemaa tähenduses lasi selle sõna aga käibele KGB esimees Vladimir Krjutškov, esinedes 17. juunil 1991. aastal Nõukogude Liidu ülemnõukogu kinnisel istungil.
Ta ütles seal: «Ameerika luure seab endale ülesandeks värvata Nõukogude kodanike seast mõjuagentuuri.»

Mis tüüpi poliitikuid või teisi tegelasi on Venemaal mugav kasutada mõjuagendina?

On olemas iseloomulikud tunnused, mis on omased kõigile mõjuagentidele.

Mõjuagente ei värvata, vaid neid võidetakse enda poole, kasvatatakse kannatlikult ja hoolikalt. Mõjuagendi kandidaadile ei tehta ettepanekut luureteenistuse nimel, ei võeta tema allkirja vabatahtliku koostöö kohta ega maksta kviitungi vastu igakuist tasu. Mõjuagent võib-olla isegi ei aima, et välisriigi eriteenistus kasutab teda ära.

Mõjuagentuur peab olema võimeline mõjutama oma riigi ühiskondlikku teadvust. See mõju võib olla suur ja hõlmata kõiki ühiskonnakihte või vastupidi, olla piiratud nii tegevusvälja, vahendite, mõjutusobjektide kui ka -subjektide poolest.

Enamasti on mõjuagentideks tagatoa funktsionäärid. Mida tugevam on agent, seda sügavamale on ta peidetud. Need on enamasti poliitika «hallid kardinalid». Mitte juhid, vaid suunajad. Juhul kui nad mingil põhjusel ilmuvad esiplaanile, siis tavaliselt väga lühikeseks ajaks.

Mõjuagent tegutseb enamasti niiviisi, et süüdistusi tema vastu oleks võimalik hõlpsalt ümber lükata, kuna ta tegevust annab mitmeti tõlgendada. Ta ütleb, et teeb kõike oma maa hüvanguks, või siis et kuriteo asemel oli tegu kohmaka poliitilise manöövriga.

Kas see, kui mõjuagent on täiesti avalikult Vene-sõbralik, külastab näiteks sageli ka Venemaad, suhtleb sealsete tipptegelastega, võib tulla tema tegevusele pigem kahjuks või kasuks?

Tagaplaanil asuva funktsionääri puhul oleks see läbikukkumine. Kui ta tegutseb aga mujal, siis sõltub kõik juba agendi osavusest.

Mida on mõjuagentide abil üldse võimalik saavutada?

Endise luuraja Pavel Sudoplatovi raamatus «Erioperatsioonid» on kirjeldatud, et aatomifüüsika patriarh Niels Bohr ei olnud küll Nõukogude agent, aga ometi ta mõjutas Robert Oppenheimeri poliitilisi vaateid. Oppenheimeri kaudu aga sokutati USA salajastele tuumaobjektidele NKVD agentidest füüsikud.

Bohr veenis ka Roosevelti ja Churchilli jagama oma aatomialast teavet Nõukogude Liiduga ja looma ühist aatomikeskust.

1930. aastaist tegutses USA presidendi Roosevelti lähikonnas rühm mõjukaid Nõukogude agente. Neist tuntumad olid Alger Hiss ja Dexter White. Hiss oli Roosevelti presidendiaja algul võtmeisik tema majanduspoliitika kavandamisel, Jalta konverentsi ajaks sai temast aga Roosevelti peamine välispoliitikanõunik.

Tema käest käisid läbi kõik USA välisministeeriumi dokumendid, mida Rooseveltile saadeti, ning korduvalt osales ta ka Roosevelti läbirääkimistel Staliniga.

Pavel Sudoplatov tsiteerib oma raamatus Alger Hissi kohta NKVD õiendit, mille järgi on tegu inimesega, «kelle jaoks NSVL on ülimalt sümpaatne». Selle kohta, et Hiss olnuks palgaline agent, andmeid pole.

Kuivõrd usutav tundub see, et Venemaa mõjuagendiks võib olla ka mõne Euroopa riigi tipp-poliitik?

Praegu võib näiteks vaid oletada, miks firmas Nord Stream said kokku kolm tegelast: endine Stasi kaastöötaja Matthias Warnig (tegevdirektor), Saksa ekskantsler Gerhard Schröder (aktsionäride komitee liige) ja Soome ekspeaminister Paavo Lipponen (Nord Streami nõunik).

Tegu on selleks liiga erinevate saatuste ja rahvusvahelise autoriteediga inimestega. Warnig aitas 1980. aastail, kui Putin oli KGB agendina Saksamaal, viimast värbamisoperatsioonides.