Von Krahli proovisaali kitsuke ruum on praegu laetaladeni ürgnaiselikku pauerit täis. Riina Maidre ja Maike Lond tulid välja «PostUganda» järellainetusega ehk avasid neile omase ülevoolava, iroonilise, värvidest ja muusikast tiine lavastusega, mis seekord on pigem teater kui kontsert, naise sundmõtete tahu.
Seega siis feminiinne olend, kes on võtnud pähe, et tahab mingit asja saada nüüd ja kohe. Tahtmise objektist olulisem on loomulikult see tahtmine ise, protsess kedagi/midagi tahta. Ja see keegi võib vabalt olla ka King Kong, kes päästerõngana kinoekraanilt otse naise südamesse tungib. Või ka suvaline meesisik teatrisaalist, kui tuletada meelde «PostUgandat», kus Riina Maidre igal etendusel enesekindlusetult, aga väga agressiivselt vähemalt ühele meesisikule läheneda püüdis.
Igal juhul tipneb see kõik taas rollimuutusega – naisest saab oma tahtmises kinni olev beebi, kes samas naudib seda abitut olekut. Maidre ja Lond keeravad sellele kaelarihmastatud seisundile muidugi rohkem kui ühe vindi peale. Üks tandemi imetlusväärsemaid tahke ongi omavaheline sünergia, mis tundub (vähemalt saalist vaadates) suisa harmoonilisuseni täiuslik.
Hetkeliste pilkude ja kiire silmsidega kontrollivad näitlejad pidevalt partneri kohalolu ruumis ning toetavad üksteist sellel kentsakal rännakul nii mängulises kui ka ilmselt puhtpraktilises mõttes. Nii et kui üks pool kõigub juba augu äärel, paneb sõbranna lihtsalt natuke lo-fi-muusikat. Ja elu/teater läheb edasi.
Olles lõpuks selle Barbie-roosa anuma põhjas ära käinud, olles teinud oma viimase valiku – kas siga või langev täht –, saabub see vati sees olemise tunne, kus tekib vastupandamatu soov lükata silmade ette roosa filter, äkki isegi kaks, süüdata jõulutuled ja võib-olla isegi et valssi tantsida. Samas on selles valsis midagi Vennaskonna laulus «Loss Taivalkoskis» sisalduvast – õnneliku hetke etteaimatavat kurbust.
Lavastuse lõpus on King Kong sunnitud taanduma. Kätte on jõudnud produktiivne rutiin (väga tabav termin Maidrelt, muide), mille käigus võib tunda enneolematut pauerit meisterdamaks kas või tuhat valguspilti. Mõistagi võiks selle energia ka mujale kanaliseerida. Kuni lõpuks, justkui puhastustulest väljununa, kirjutad kirja iseendale. Juba täitsa mõistliku tegelikult.
Ja tegelikult on ka pärast «King Kongi» igas mõttes puhtam tunne – justkui oleks kirikus käinud või Setumaal suitsusaunas sahmaka leili visanud. Mingi helge nukrus valdab hinge.
Uuslavastus
«Aasta hiljem: King Kong ja teised pisiasjad»
Tekst ja muusika, idee ja teostus Maike Lond ja Riina Maidre
Esietendus Von Krahli teatris
9. detsembril