Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mööbliärimehe palgamõrv jääbki ilmselt lahendamata

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ruslan Junusov tänavu jaanuaris Harju maakohtus, kus talle mõisteti röövimise eest kolmeaastane vangitus. Kuni 2017. aastani kannab mees Lätis karistust politseiniku ründamise eest. | FOTO: Tairo Lutter / Postimees

«Mul on väga rahulik aeg praegu,» tunnistas silmanähtavalt heas tujus mööbliärimees Andrus Kaarma oma naiskolleegile, kellega ta parajasti restoranis Gloria õhtust sõi. Tund aega hiljem lamas mees Pääskülas oma kodumaja ees tänaval tapetuna vereloigus.

Foto kuriteokohalt politsei uurimistoimikus. Tänaval püstolilaskudega tapetud Andrus Kaarma lamab talle kuulunud maasturi kõrval. | FOTO: Politsei

Kümne aasta tagune palgamõrv, mille lahendamisele oli politsei veel paar aastat tagasi vägagi lähedal, jäigi lõpuks avastamata. Eelmisel nädalal Põhja ringkonnaprokuratuurist politsei arhiivi tagastatud viiest köitest koosnev kriminaaltoimik annab täpse ülevaate, kes ja miks selle viimase kümnendi ühe harukordsema tellimusmõrva taga oli. Ja miks asi ikkagi kohtusse ei jõudnud.

2006. aasta 4. septembri õhtul kell 22.20 hakkas valge kaubiku juhile silma Pääskülas aadressil Suvila 27a paarismaja ees tänaval lamav mees. Kaubikujuht andis kolm-neli korda signaali, kuid maaslamaja ei liigutanud.

Sõidukist väljunud juht avastas, et maastikuauto SsangYong Rexton kõrval asfaldil lebas vereloigus keskealine mees. Kui autojuht kiirabisse helistas, avanes naabermaja uks. Sealt väljunud naine tuli uurima, miks tema abikaasa Andrus Kaarma (41) nii pikalt tänaval toimetab, samal ajal kui tema oli juba kodus toidu lauale tõstnud.

Siit hargnesid sündmused, mis Põhja prefektuuri mõrvauurijaid viimased kümme aastat tegevuses on hoidnud. Palgamõrvu on viimase kümne aastaga toimunud pealinnas teadaolevalt vaid kaks ja Kaarma juhtum on üks neist.

Rohmakas tapatöö

Operatiivgrupp leidis kuriteokohalt neli padrunihülssi. Kaarma tulistaja oli olnud rohmakas: ohvrit oli tabatud selga, kaela ja randmesse, kuid kontroll-lasku pähe ei olnud tehtud, mis oli tapatöös ebatavaline.

Surmavaks osutus tabamus kaela, mis läbistas kaelalüli. Neljast tulistatud kuulist kaks lõpetasid oma teekonna kõrvalseisvas autos. Maasturi tagaistmel oli kaks kilekotti toidukaupadega, istmesahtlis 12 876 krooni sularaha, enamik sellest viiesajastes kupüürides. See välistas röövmotiivi.

Jäljekoer viis uurijad kõrvaltänavasse Saarepuu 1 asuva maja ette ja jäi seisma. Murul oli näha kohalt võtnud auto rehvijälg. See oli kõik, mis kohapeal selgus.

Tapetu – kaks päeva varem sünnipäeva tähistanud mööbliärimees Andrus Kaarma – oli politseile tundmatu. Talle kuulus seitse kodusele aadressile registreeritud firmat. Kaarma oli abielus ja ühe poja isa, ilma kriminaalse minevikuta. Palgamõrva põhjus tundus seetõttu peituvat mehe ärides.

Kuudepikkuse uurimistöö tulemusena joonistus politseis lõpuks välja pilt, kes võib olla Eestis selle kuriteoga seotud. Mobiilimastide abiga tehtud telefonide positsioneerimine näitas, et üks kindel kriminaalne seltskond oli Suvila tänava levialas asjatanud mõrvale eelnenud perioodil ja mõrvapäeval.

Uurijate tähelepanu alla sattunud seltskond oli kurikuulus selle poolest, et nad olid kogu elu tegelenud vaid kuritegevusega – röövid, narkoäri jms. Ei ühtki katset ajada vähemalt pealtnäha seaduslikku äri. Selle jõugu eesotsas oli kurikuulus tšetšeeni kriminaal Ruslan Junusov (62).

9. jaanuaril 2007 said uurijad oma kahtlustele esimese kaudse kinnituse. Sel päeval saabus ekspertiisi vastus, mis ütles, et mõrvapaigast sadakonna meetri kauguselt leitud sigaretipakilt Parliament tuvastati Junusovi DNA. Või kui täpselt väljenduda, siis ei saanud välistada, et see võis olla Junusovi DNA, sest suitsupakilt leitud 11 lookusest seitse kattusid Junusovi DNAga. Pealegi oli teada, et Junusov tõmbas ainult Parliamenti sigarette.

See polnud süüd kinnitav tõend, kuid näitas siiski, et Junusov oli sündmuskoha läheduses ühe kuuse all passinud. Et suitsupakk oli selleks ajaks, kui see mõrvaõhtul kuriteokohalt üles korjati, seal juba päevi vedelenud, oligi DNA profiili täiusliku kattuvuse võimalus väike, kuid see aitas uurijaid edasi.

Kaheksa kuud hiljem arvas politsei, et neil oli toimunust üldpilt olemas. Aeg oli kaardid avada. Eriti kui sama seltskonnaga seoses leiti Tallinna kesklinnas Jõe tänaval lõhkeaineid täis korter.

Ennatlik kinninabimine

Tagantjärele targana võidi just seal viga teha – selle asemel et kogu välja joonistunud seltskonnale pikaaegne jälitus korraldada, eelistati asjaosalised kinni nabida. Julge hundi rind pidi olema rasvane, kuid seekord läks teisiti. Kaarma asjas otseseid tõendeid polnud ja asjaosalised ise olid kidakeelsed.

Esimesena võeti pihtide vahele üks Ida-Viru kriminaal. Too tunnistas, et nad pidid Junusovi käsul Suvila tänavas tõesti vahti pidama ja jälgima seal elanud ärimehe liikumisi. Miks? Sest ärimees olevat mingitele venelastele palju raha võlgu ja kui see välja nõuda, lubati tasuks 25 000 USA dollarit.

See jutt ei tõendanud tapmise osas midagi. Nädal hiljem, 22. augustil 2007 sõitsid uurijad Märjamaa lähistele Männiku külasse. Nad võtsid seal asitõendite saamiseks tükkideni lahti ühe tagasihoidliku maamaja. See oli Koidu talu, mida Junusov 3000 krooni eest kuus ühelt naiselt rentis. Kuna Junusov polnud kunagi paistnud silma armastusega maaelu ja vaikuse vastu, oli tõenäoline, et talu üürimisel oli kriminaalne mõte. Sealt loodeti leida Kaarma mõrvarelv.

Läbiotsimise tulemus jäi aga tagasihoidlikuks. Leiti kolm padrunit, seitse hülssi ja hulgaliselt laskmisjälgi laual, eterniidis ning tapeedis. Need võisid tekkida sinna kanepisuitsu armastava ja ettearvamatu käitumisega Junusovi soovist suvalisel hetkel valimatult märki lasta.

Kuid ükski neist ei sobinud Kaarma mõrvapaigalt leituga. Ka samal päeval kinni peetud Junusov oli teda küsitlenud politseinikega konkreetne: «Ma ei tunne Andrus Kaarmad.»

Nädal hiljem läks politseil palju paremini. Tallinnast, aadressilt Ketraja 6 saadi kätte terve arsenal: kaks revolvrit, kolm püstolit, automaatrelv ja püstolkuulipilduja. Paraku polnud neist ükski Kaarma mõrvarelv.

Veel nädal hiljem läks politsei kolmandale katsele. Laulasmaa lähedalt, maanteest umbes 70 meetri kauguselt metsast leiti maa sisse kaevatud mahuti, mida plaaniti kasutada inimeste kinnihoidmiseks. Operatiivinfo rääkis, et sealsamas võidi hoida ka Kaarma mõrvarelva. Kuid tünn oli tühi.

Politseil otsis üles keevitaja, kes oli valmistanud Junusovi jõugu ühele liikmele hüüdnimega Morjak ehk Meremees kolm tulirelva summutit. Tõenäoliselt ühte neist kasutati Kaarma tapmisel, kuid summutite tellija ehk Morjak uurijaid siin aidata ei saanud. Tema oli ühes Ida-Virumaal toimunud tülis maha lastud.

Nii kadusidki otsad tasahilju vette. Politsei oli veendunud, et mõrvatöö vahendaja oli Moskvas heade tutvustega ja allilmataustaga ärimees Aleksei Švedov, kuid viimane eitas kõike. Tema saanud mõrva eel Junusovi meestega kokku vaid selleks, et arutada ühiseid puhkuseplaane. Kolm aastat hiljem sai samast Švedovist peategelane Tulika taksojuhtide kuulsas prostitutsiooniäri kriminaalasjas.

Junusov anti lõpuks kohtu alla süüdistatuna relvade ja laskemoona omamises, kuid 2009. aastal mõisteti tšetšeen uurimisvigade tõttu kohtus õigeks. Ta sai alusetult vangis istutud aja eest poole miljoni Eesti kroonise kompensatsiooni.

Kaarma palgamõrva uurimine oli aga ummikus. Siin tulid politseile kaks aastat hiljem appi inimlikud suhted. 2011. aastaks oli Junusovi läbisaamine oma endiste kuriteokaaslastega kehvaks muutunud. Ta tõmbas oma lähedase abilise eramu ees maski pähe ja läks tema naise käest raha nõudma.

Kannatanu tegi kuriteoteate, milles politsei nägi uut võimalust. Nad veensid Junusoviga tülli läinud meest oma endise kompanjoni vastu tunnistama. Viimane nägi võimalust Lätti põgenenud Junusov pikaks ajaks vangimajja isoleerida.

Kuid selleks oli vaja Junusov kätte saada. Tšetšeen tabati 2013. aasta kevadel reisibussis teel Eestisse. Oma identiteedi varjamiseks juuksed blondeerinud ja pealae kiilaks ajanud Junusovil ei pidanud närv vastu, kui Läti politsei asus piiritsoonis bussi dokumente kontrollima. Ta haaras põuest TT püstoli ja suunas selle politseinikule. Asi lahenes verevalamiseta, kuid Junusov võeti kinni. Ära jäi ka Eestis mehe tabamiseks plaanitud operatsioon.

Uudis Junusovi vahistamisest Lätis jõudis Eestisse. Seetõttu istuski 2013. aasta 9. aprillil Kaarma palgamõrva üks väidetav asjaosaline, seesama mees, kelle naist Junusov röövis, lõpuks uurija kabinetis sooviga anda mõrva asjus ütlusi.

«Vaatamata sellele, et meil olid sõbralikud suhted, ma kartsin Junusovi, kuna ta oli ettearvamatu isik. Tal võis päeval tuju mitu korda muutuda,» alustas mees. Tema sõnul käisid nad varem perekonniti läbi, sest nende naistel oli ühine rõivaäri – koos toodi Moskva turult võltsitud Versace riideid, mis siis Tallinnas originaalkauba pähe kallilt maha müüdi.

Mõrvaõhtul olnud Junusov, kelle mees võttis Stockmanni kaubamaja vastas asuvast kasiinost auto peale, erakordselt närviline. Maskeerimisülikonda ja musta maskmütsi kandnud Junusov palunud end Pääskülla sõidutada.

«Ruslan teadis täpselt, kuhu sõita. Kui ta lõpuks väljus, hakkasin ma autos DVD-lt filmi vaatama,» rääkis mees. Umbes tund hiljem naasnud hingeldav ja närviline Junusov autosse ja käskinud koju sõita. Kesklinnas autost lahkudes kukkus Junusovil püstol asfaldile.

Hiljem, kui ta Junusovile külla läks, rääkinud tšetšeen, et kui ta vangi pannakse, siis peaks sõber saatma raha tema Tšetšeenias elavale õele. «Ta näitas mulle kaheksat pakki 500-krooniseid. See üllatas mind, sest tal oli halb rahaline seis,» rääkis tunnistaja. Ta oletas, et see oli tasu palgamõrva eest. Hiljem kuulnud ta, et palk tapatöö eest oli 50 000 eurot.

Kui Junusov pärast vahi all viibimist 2009. aastal kohtus õigeks mõisteti ja vabadusse pääses, kohtunud nad Peterburis. Tšetšeen teatanud, et ei naase kunagi Eestisse. «Politsei teab, et ma tapsin Andrus Kaarma,» öelnud Junusov. See tunnistus oli küll oluline, kuid kuriteo lahendamise seisukohalt mitte otsustav.

Juhtis valejälgedele

Seitse kuud hiljem oli aeg rääkida Junusovil endal. «Jah, mul on Andrus Kaarma tapmisega kokkupuude, kuid ma ise ei tapnud teda, vaid olin autos,» need on esimesed sõnad, mille tšetšeen lausus 2013. aasta 28. novembril Lätis vanglas tunnistust andes.

Junusov nimetas Kaarma tapjana hüüdnime Hohol kandvat kriminaali ja mõrva tellijana tema vastu tunnistanud endist kompanjoni. Ta kirjeldas, kuidas nad vaikselt autoga mööda Suvila tänavat veeresid, maasturist välja astunud Kaarma oma näo nende suunas keeras ja Hohol sel hetkel auto tagaistmelt läbi avatud akna ohvrit paari meetri pealt mitu korda tulistas.

Seejärel sõitnud nad kohe minema. Raha tapatöö eest saadud kolm päeva hiljem. «Ma tean, et maksti viie miljoni krooni väärtuses eurosid,» väitis Junusov. Tema tunnistus oli täis valefakte.

Esiteks oli Junusovil Hoholi mõrvariks nimetamiseks isiklik põhjus – mees oli tema vangisoleku ajal hakanud kokku elama Junusovi naisega, kellega nad said ka lapse. Teiseks kinnitasid sidefirmade andmed, et Hohol ei viibinud sel hetkel üldse Pääskulas. Ja kolmandaks, ballistiline ekspertiis näitas, et selliselt kõrguselt – auto tagaistmelt – ei saanud Kaarmat kuidagi tulistada.

Politsei versioon oli endiselt, et tulistaja oli Junusov. Seda kohtukõlblikult kinnitada oli aga ülimalt keeruline, sest mõrvarelv ja tapatööks kasutatud maskeerimisriided olid tõenäoliselt hävitatud.

Oli veel mõrva arvatav tellija Moskvas, kuid tema jäi uurijaile kättesaamatuks. Politsei palvele Eestisse ülekuulamisele ilmuda vastas ärimees, et on Venemaa kodanik ja kui Eesti võimud soovivad temaga menetlustoiminguid teha, siis lasku neid teha tema kodumaa politseil. Sellega see variant sulgus.

29. augustil 2014 allkirjastas Põhja ringkonnaprokuratuur lõpuks ärimees Kaarma palgamõrva kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Selle loo peategelane Junusov kannab kuni 2017. aastani Lätis karistust politseiniku ründamise eest. Tänavu 20. jaanuaril mõisteti talle Eestis röövimise eest kolmeaastane vangistus.

Mööbliärimees Andrus Kaarma mõrv jääb suure tõenäosusega lahendamata.

Tagasi üles