Repliik: rääkida või vaikida?

Urve Eslas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: .

Soome kõhklev seisukoht Ilmar Raagi filmi «Klass» näitamise suhtes Soome televisioonis toob pärast Kauhajoel aset leidnud sündmusi meie ette uuesti küsimuse, millega iga sellise kurva juhtumi korral tegemist tuleb: kas koolimõrvadest tuleks rääkida, kuidas neist rääkida või oleks õigem teha seda võimalikult vähe või hoopis vaikida.



Rääkimise pooldajad usuvad informatsiooni paratamatusse levikusse – kui meie ei räägi, räägib keegi teine ja teisi, kontrollimatuid kanaleid pidi. Youtube’ist on ka Soome juhtumite puhul juttu olnud. Seevastu kontrollitavates kanalites esitatuna, usuvad nad, ajakirjanduses analüüsituna ja mängufilmides kajastatuna on sel ehk ennetav mõju.


Vaikimise pooldajad usuvad, et rääkimine toob kaasa järgijate laine. Ameerikas, kus on ilmselt kõige enam selle probleemiga kokku puututud – kõigist teadaolevatest ohvritega lõppenud juhtumitest on kaks kolmandikku aset leidnud seal –, on kurba statistikat jälginud nentinud, et koolitulistamiste arv on kasvanud koos meediakajastuse kasvamisega. Vaikimist pooldava seisukoha võtab üsna hästi kokku äsja ilmunud Lionel Shriveri raamat «Me peame rääkima Kevinist» – koolimõrvari lugu, räägituna ema pilgu läbi, kus nenditakse: koolimõrvad lõpevad siis, kui meedia, ka filmid, tüdivad neist rääkimast.


Kus on tõde, kellel on õigus, ning kas, kuidas ja kui palju tuleks koolimõrva temaatikat kajastada, on endiselt päevakorral.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles