Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Alar Sikk: aeg näha puidu asemel puud

Inimene ei tohi karta seda, millest ta mitte midagi ei tea, leiab Alar Sikk. Ja lisab, et metsast ja mägedest on rumal kaugeneda.

Saksa turist ütles ära ühe Eesti turismitalu kõigist söögikordadest, sest ta ei saanud pilku ja mõtet kaevult. Keerutas vändaga ämbri kaevupõhja, keris mõtlikult tagasi ... uuesti alla. Ja nii terve päeva. Kuidas on võimalik, et vesi tuleb august?!

Eesti esimene Everesti vallutaja, matkausku üksildane seikleja Alar Sikk (50) on pühendunud sellele, et tuhanded turistid kogu maailmast, kes enam ei usu, et taevas on sinine ja vesi tuleb maa seest, jõuaks Eestisse, meie ürgsesse loodusesse.

Ta on veendunud, et raba saaksime Aasias müüa bonsai-metsana, võsa Lääne-Euroopas meie oma džunglina. On lihtsalt vaja legende! Tuleb lahti saada eestlaste suurusehullusest – Suur Munamägi, Suur Emajõgi, Rõuge Suurjärv – maailma mastaabis on tegemist künka, jõenire ja lombikesega. Sikk viiks inimesed meie maad katvatele vaheldusrikastele matkaradadele, et sundida neid uuesti mõtlema – looduse ja inimeseks jäämise peale.

Alar Sikk (50)
  • Esimene eestlane, kes jõudis maailma kõrgeima mäe Džomolungma (rahva suus tuntud kui Mount Everest, 8848 meetrit) tippu 22. mail 2003.

  • Esimene eestlane, kes on käinud kõikide kontinentide (mandrite/maailmajagude) kõrgeimates tippudes ehk kuulub haruldasse Seitsme Tipu klubisse.

  • 2003. aastal valis Postimees Siku aasta inimeseks

  • 2004 teenis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi

  • Riikliku Metsamajandamise Keskuse (RMK) matkaradade looja

Kuigi alpinist, kardad sa kõrgust – see on ju sama kummaline, kui et näiteks pagar kardaks jahu. On see foobia sul alati olnud või aastatega külge kasvanud?

See on kogu aeg nii olnud. Mul on juba lapsest saadik kõrgusekartus, iseenesest üks tavalisemaid foobiaid inimestel. Seepärast ei tee ma mägedes tehnilisi tippe. Näiteks pole ma võimeline paljast kaljuseina ronima. Alpinism jagunebki seinte tegemiseks ja kõrgalpinismiks, mina tegelen viimasega. Näiteks Everestil pole mitte ühtegi tehnilist elementi. Oled kahe jalaga maa peal ja seal mul kõrgusekartust ei tekkinud. Samas kolmanda korruse rõdu peal ei taha ma hea meelega suitsugi teha! Aga on ka ette tulnud, et olen pidanud tehnilist seina tegema – Paapua Uus-Guinea Carstenszi püramiidil. Vot seal olid 80-meetrised püstloodis looduslikud seinad, mis tuli lihtsalt hambad ristis ära teha. Mis mulle seejuures meeldis – me ronisime öösel ehk ma ei näinud, kuhu kukkuda. Seetõttu olen ikka päris kõva ja julge mees! (Naerab.)

Suure Munamäe torni otsa sa ka hea meelega ei lähe?

Ega ei lähe tõesti. Ausalt! Olen käinud küll ja küll, aga seal kõõluda küll ei soovi.

Saab inimene hirmude vastu?

Mõned räägivad, et saab, aga ma pole eriti püüdnudki. Ja ega ei harju ikka ära. Minu eas ammugi mitte – ja kas ongi mõtet? On nagu on.

Kui sa käid inimestega mägedes, matkaradadel, siis mida nad kardavad? Kas metsa kardetakse?

Oi, inimestel on igasugu foobiaid! Kui hakkan panema kokku rühma mägedesse minekuks, siis on üsna tavaline, et inimesed ütlevad ühel hetkel, et «ma ei julge ikka veel tulla» või «ma pean veel treenima» või et «kas ma saan ikka hakkama». Lihtne tõde on see, et ei tohi karta seda, millest sa mitte midagi ei tea. Kõik ei ole nii hirmus, kui arvate. Maa peal tunduvad mäed meeletult rasked, ebainimlikke pingutusi nõudvad, kuid kui oled asja sees, siis on kõik palju lihtsam ja hirmud on suuresti alusetud. Jah, loomulikult on inimestel hirm ka metsa ees. Inimene kardabki metsa! Sest kui vaadata praegu aknast välja ja mõelda, et pean metsas magama, siis tundubki see ääretult kole. Aga kui oled juba nädal aega olnud metsas, seal telkinud, siis näib see kõik täiesti loomulik. Sest loomulik elu ongi selline. See tahab aga natuke harjumist.

Alar Sikk: «Raba ja rägastik on uus Tallinna vanalinn.»

On seiklusi otsivad inimesed sinu silmis aastatega kuidagi muutunud?

On küll. Viimased kolm aastat olen tähele pannud, et inimesed on jäänud nõrgemaks. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tõenäoliselt on see kogu digitaalmaailma süü, et inimene jääbki nõrgemaks. Kontorites istumine, mitte millegi tegemine, see võtab päriselu tunnetuse. Samas, nõukogude ajal – mis oli ju alles äsja – oligi ainult üks Tartu maraton ja muud ei miskit. Kui praegu lööd maratonikalendri lahti, siis ei leia sa suvel ühtegi nädalavahetust, mil poleks vähemalt kolme maratoni! Tegelikult on neid nii suvel kui ka talvel. Suusamaraton, kelgu-, uisu-, ratta-, jooksu- või paadimaraton – mida iganes! Ja on inimesi, kes teevad need kõik kaasa. Ühest küljest peaks olema inimesed hästi sportlikud, aga samas ei ole ka. Äkki on lõhestumine nii suur.

Äärmused.

Jah, pigem äärmused. On teatud inimesed, kes spordivad end hulluks, ja siis teine seltskond, kes ei tee mitte midagi.

Need kõikvõimalikud maratonid on tõesti ääretult populaarsed, teinekord ei saagi aru, kellele mida tõestatakse.

Vot ei saa tõesti aru. Selline näide: ma rendin paate Võhandu paadimaratoniks. Sada kilomeetrit vee peal olemist. Olen ise selle läbi teinud ja kinnitan, et on jube raske! Tüütu ja raske. Üks aasta rentisid kaks tüdrukut selleks maratoniks minu käest kanuu. Tulid kohale ja küsisid: «Kui kaua see maraton umbes kestab? Kaua sõita tuleb? Me peame veel Jüriöö jooksule jõudma.» Mõtlesin, et kas te olete lolliks läinud?! Ehk ei saa öelda, et inimesed ei liigu, aga käib kummaline tormamine maratonilt maratonile. Ja samas vaatan inimesi mägedes – nad ei jõua mitte midagi!

Mägede alistamine on inimesele ilmselt teistsugune eneseületus. Keha ei jaksa, aga soovitakse vaimujõudu katsetada. Looduse üleolekut kogeda?

Inimesed eeldavad, et kogu aeg on äärmiselt põnev. Actionfilm peab pidevalt silme ees jooksma, aga no ei ole ülearu põnevust. Everesti filmist jääb mulje, et inimesed tegelevad mägedes pidevalt kangelastegudega, aga kahte filmitundi on ära mahutatud kaks kuud rutiini mägedes, kus sa lihtsalt lamad telgis ja vahid lakke. Isegi raamatut ei saa lugeda, sest pea ei võta eriti kõrgustes. Puudub igasugune tegevus. Kaks kuud oled pesemata. Lihtsalt lamad, lamad, lamad. Kõige hullem on rutiini talumine. Mitte millegi tegemine.

Tänapäeva inimesel ongi vist väga raske lihtsalt niisama olla, molutada, olla iseendaga, olla vaikuses. See teeb haiget.

Ilmselt küll, vanasti ei olnud nii. Vanasti oli kahe väliööbimisega kolmepäevane paadimatk täiesti tavaline. Nüüd ei suudeta viit tundigi jõe peal olla, sest juba läheb igavaks! Et millal, millal küll see lõpp tuleb! Juba tormatakse ühe tegevuse pealt teise peale. Ja nad nimetavad seda paadimatkaks. Matk kolm-neli tundi? Matkamine algab minu jaoks ühest väliööbimisest ehk et vähemalt kaks päeva tegevust looduses ja loodusega.

Kuidas sa tead asju? Kuidas sa tead näiteks, et külma korral on pea tähtsam kui jalad?

Olen ju 50 aastat vana! Kusagilt on need teadmised tulnud. Kui ma töötasin laevas baarmenina, siis tegime läbi igasugu ohutuskursusi ja päästeoperatsioone. Seal räägiti, et kui laev hakkab uppuma, siis peab müts peas olema, sest pea kaudu eraldub kõige rohkem soojust. Sealt näiteks see teadmine.

Alar Sikk – vabamees, keda võib lisaks metsale leida kõige kindlamalt pubist Võru Õlle nr 17, kus tal saali keskel leti ääres oma kindel koht.»

Su teadmised-huvid pärinevad siit-sealt. Kuidas sai poisist, kes vennaga lapsepõlves urgudest vähke püüdis, näiteks suur vaalade asjatundja?

Mul oli väiksena lemmikraamat «Vaalade jahil ümber maailma» sarjast «Maailm ja mõnda». See raamat oli mul sama hästi kui peas. Ma loen üldse palju.

Ise pole mõelnud raamatu kirjutamise peale?

Ei oska. Ei taha. Ja millest?

Oma seiklustest, matka käsiraamat?

Neid käsiraamatuid on niigi palju. Milleks metsa lõigata ja paberit raisata tühja trükiteose peale.

Kui sa käid koolides loenguid andmas, siis mida lapsed sinu käest kõige sagedamini küsivad?

Igasugu asju. Lapsed on asjalikud. Näiteks teavad nad väga hästi temperatuuride kohta küsida. Üks, mida kõige rohkem küsitakse, olgu siis koolis või pubis, ja millele ei oska ma midagi vastata, on: kuidas seal üleval oli? Ma tõesti ei oska mitte midagi vastata ja üritan küsijast kuidagi vabaneda.

Üleval mäel mõtled, et kuidas juba alla saaks?

Üldiselt jah.

Oled öelnud, et kõige ohtlikum hetk Everesti vallutamisel oli Tallinna-Tartu maantee. On see tõsi või praalimine?

Vaadates statistikat, siis on see täiesti tõsi. Kuigi puhtinimlikult vaadates on see ka natuke praalimine.

Sinus on teistmoodi enesekindlust. Kust see on tulnud?

Ma ei tea... Ma ei leia, et minus oleks erilist enesekindlust. Üldiselt tark inimene ei ole eriti enesekindel.

Õigem sõna on vist rahu. Rahu iseendaga, üksi hakkama saamine, üksi olemine. Saab selleks treenida?

Ei, ma ei oska öelda... Eks see tuleb ka aastatega, vanusega. Mägedest olen kaasa saanud selle, et kõik pisimured ja probleemid on teisejärgulised. Ma ei pane pisimuresid tähele. On vaja ellu jääda. Võidelda oma elu eest. Enesekindlust ma eneses küll väga märganud ei ole. Mägedes pigem hoiataks liigse enesekindluse eest.

Sportlane peab olema enesekindel, kuid mägironimine pole minu jaoks sport. Mägedes on asju, mis tulevad niivõrd äkki ja ootamatutest kohtadest ja sa oled nii väike mägede kõrval, et liigne uljus tuleb kahjuks. Ühte mäetippu ei saa võtta kui sporti. Et püstitasin eesmärgi ja pean iga hinna eest tippu jõudma. Mäed ei kao kuhugi ja kui võimalust ei anta, kui ikka ilma või tervist pole, siis ei tasu sinna trügida. Ükski tipp ei ole väärt kõige väiksematki tervisekahjustust. Minul küll pole häbi koju tulla ja tunnistada, et ma ei jõudnud tippu.

Sa kuulud Seitsme Tipu klubisse ehk et oled vallutanud maailma kõik seitse olulisemat mäetippu. Mis võiks kaheksas olla? Mitte ainult mägede arvestuses, elus üldse.

Ei taha hetkel mitte midagi.

Kas mägedes võideldakse elu eest või surma vastu?

Kas see üks ja sama ei ole?

Tuleb sellele kogu aeg mõelda?

Sellele tuleb kogu aeg mõelda. Kõige tähtsam on jääda ellu. Ja kui suudad veel tippu teha, siis on see kirss tordil. Väga hästi sõnastas kõva matkaja Kristjan Erik Suurväli ühes Postimehe artiklis, miks üldse mägedesse minna: üks on tipu tegemine, aga kõige tähtsam on see, et nendega, kellega sa mägedesse lähed, tulla tagasi paremate sõpradena, kui sinna mindi.

Nii Kristjan Eriku kui ka sinu kolm sõpra jäid möödunud aasta suvel Peruu mägedesse. On teil alpinistidena sellise kaotusega kuidagi kergem toime tulla või just valusam?

Arvan, et meil ei ole nii valus. Saame mägede mõtlemisest natuke paremini aru. Õnnetusjuhtum on õnnetusjuhtum. Tegu oli minu parimate sõpradega. Ääretult kurb, aga mul on selle kohta lihtne ütlus: läks nii. Tagantjärele võib igasugu asju analüüsida, aga kõik võtab kokku paar sõna: läks nii. Kõik. Läks nii, sest kui mingisugused algpõhjused oleks olnud teistsugused, kuskil oleks tulnud viivitus või mindud varem välja, siis kogu olukord oleks olnud hoopis teistsugune. Võtame selle hetke, kui siin praegu istume (vestleme Sikuga Võrus tema n-ö kodupubis nr 17 – T. K.). Mul on mõte, et kas võtta veel üks kohv või minema minna. Ma ei võta seda kohvi, lähen uksest välja ja jään auto alla. Sest selle ühe kohvi joomise jooksul on maailm drastiliselt muutunud. Tuhat inimest on nende minutitega juurde sündinud, tuhat inimest on surnud. Kogu situatsioon, autode liikumine on täiesti erinev. Sama on mägedes. Sel hetkel, seal kohas juhtus õnnetus. Ja tagantjärele targutamine ei aita mitte midagi. Läks nii.

Ema rõõmuks Everestilt eluga tagasi. Ema juures lõunal käib poeg siiani rõõmuga. Foto: Toomas Huik

Kas sa jumalasse usud?

Nagu valdav enamus eestlasi, usun ka mina kõrgemasse võimu. Kõrgem võim on olemas. Olen süvausklik, aga religioonist tean vähe. Minu jaoks on usk ja religioon lahus.

On sul mägedes olnud hetki, mil tunned, et keegi kõrgem aitab? Näiteks see juhtum, mil üks matkakaaslane ajas hommikul teepoti ümber ja teie liikumine venis veerand tundi. Täpselt teie ees läinud matkajad jäid aga laviini alla. Teepott päästis teid.

Jah, ehk see teepoti juhtum ongi kõige müstilisem. Pigem usun mägedes oma teadmistesse ja varustusse. On kindlad asjad, mida pead teadma. Selles mõttes ma eriti usklik ei ole. Aga võiks olla. Kui märgid näitavad, et ära roni enam, siis on targem tagasi minna. See teepoti juhtum oli huvitav ja müstiline.

Mõistad sa igasugu uue aja uskumusi? India valgustusretked, palverännakud... Kaks nädalat kusagil pimedas ruumis kinni olla suudaksid?

Ei, ei suudaks. Sedasorti asjadesse uskumine peab tulema kusagilt sügavalt seestpoolt. Vägisi ei tohi midagi teha. Kuuleb ju küll ja küll, et kui soovid pühameheks saada, siis tuleb minna Indiasse, osta valged hõlstid selga ja oledki pühamees valmis. Mina pean seda tola tegemiseks. Ja tolategijaid on küll ja küll nähtud. Õndsaks võib saada ka siin, aga see on niivõrd isiklik asi, et teistel pole kõrvalt midagi targutada. Mina isiklikult lihtsalt Indiasse tola tegema ei lähe, võin seda siin ka teha.

Enne kui enesekindlusest rääkisin, pidasin ehk pigem silmas meelekindlust. Arusaama endast. Kes ma olen, kuidas toime tulen.

Nojah ... aga minul ei ole vajadust õndsaks saada.

Paljud käivad palverännakutel, et meelt toita. Sina teed matkaradu.

Matkan Eestis päris palju, aga need pole palverännakud. Kuigi, jah, iga matk, kus oled üksi oma varustusega, on ikkagi teatud mõttes endasse süüvimine. Kui sa oled üksi, kui sul on pikad päevad, kui sa käid pikki radu, siis paratamatult mõtiskled enese sisse. Palverännak pole see juhul, kui võtad seda spordina. Kui mõtled, et pead kindla ajavahemiku jooksul kindla vahemaa läbima, siis on see sport – start ja finiš. See pole rännak, pole matkamine.

Sikk peab läinud aasta sügisel Võrumaal Pähnil avatud looduslikke kõlakodasid põnevaks, kuid oma matkateedel leitud salajasi koopaid, 80 meetri pikkust tunnelit, kauneid paljandikke peab ta tõelisteks metsapärliteks.

Kulgemist pole.

Just. Aga matka puhul on mulle tähtis just kulgemine.

Sa lood RMK matkaradu. On meie inimene matkaja?

Jah, ma teen RMKs pikki matkaradu ja tean, et neid radu käiakse. Ei olegi oluline teha pikki radu läbi algusest lõpuni. Võib teha ka lõikude kaupa. See on sinu otsus. Maailmas polegi palju kohti, kus on niivõrd hea ja huvitav, tihe, hästi vaheldusrikas matkaradade võrgustik.

On Eesti niivõrd põnev matkamiseks, et suudaksime ka maailma siia meelitada? Lennujaamast alustades, tänava- ja telereklaamideni välja kiidame taevani oma puhast loodust – aga kas me oskame seda luksust ka müüa? Et külalised meie rajad üles leiaks?

Maailmas väga palju ringi rännanuna ja Eestis pidevalt metsas ja looduses viibides olen ma ehk liiga rikutud inimene sellele vastama. Samas seisus on paljud eestlased. Et see kõik on minu ja meie rahva jaoks suuresti iseenesestmõistetav. Nii tavaline, nii loomulik. Et isegi Tallinna kesklinnast metsa jõudmiseks piisab pooletunnisest autosõidust. See pole maailmas tavaline. Ja seda ei oskagi ehk eesti inimene nii palju hinnata, kui seda teeb turist, kes tuleb näiteks Lääne-Euroopast, kus metsi peaaegu enam ei ole, on klanitud parkmetsad, või kusagilt Aasiast.

Tokyo südalinnast näiteks.

Tean, kui palju peab Tokyo südalinnast sõitma üleüldse, et linnast välja saada! Rääkimata metsast. Eestlase jaoks on ehk harjumatu, kui turist imetleb meie sinist taevast. Eestlane arvab ja teab, et taevas ongi sinine. Aga Hiina suurlinna taevas ei ole sinine. Seal on ainult sudu. Võtame kõike liiga iseenesestmõistetavalt. Mujalt maailmast meie radadele jõudvate inimeste jaoks on raba ja rägastik väike ime.

Kuidas turist Jaapanist või Hiinast meie metsa tuua? EAS teeb tohutuid kampaaniad, müüme metsi ja rabasid, sinist taevast, aga millegipärast seda keegi teine peale meie suurt ei näe ja turist Tallinna kesklinnast edasi ei jõua.

Ma olen maailmas pikki matkaradasid näinud ja tean, kuidas nad toimivad. Siitsamast lähedalt on võtta maailma kõige kuulsam rada Camino de Santiago, mida kõnnib aastas neli miljonit inimest. Mul on palju häid tuttavaid, kes käivad just seal matkamas: populaarne, kõik asjad toimivad. Siin tekibki küsimus, et kuna Eestis on rahvast vähe, matkajaid vähe, siis võiks need rajad ju kuidagi Eesti riigile hakata raha sisse tooma. Selleks on vaja teha väljapoole reklaami.

Hispaania Camino de Santiago palverännakurada annab kohalikele tööd ja pakub matkajatele häid tingimusi. Oleks meil võimalik välja valida üks rada, mis pakuks teenistust külapoodidele, turismitaludele?

Mõtlengi, et miks meil ei võiks tõesti matkarajad sama hästi toimida. Me ei saa iial nii popiks kui Camino de Santiago, see on selge. Tegemist on rajaga, mis on pärit 13. sajandist ehk meeletud traditsioonid, Hispaania ise! Meri, päike, mäed, vein, arhitektuur, kultuur. Eestis seda kõike nii külluslikult pole, aga kui selle raja neljast miljonist inimesest saaks Eesti kätte kas või ühe protsendi, siis teeb see juba 40 000 loodusturisti. Kaks protsenti on juba 80 000 ja kümnest protsendist ei julge unistadagi.

Maailm on täis hulle, kes matkavad, kellel on aega, kellel on raha. Maailm tuleb saada siia. Et nad tuleksid ja tooksid oma raha Eesti riiki. Ega suurt vahet ei ole, kuhu see raha läheb. Kas see läheb Tallinna lennujaamale või hotellidele – raha tuli Eestisse sisse ja rahal on hea komme jaguneda. Kui loodusmatkaja on rajal, siis ta vajab juua, süüa. Kõik küla-maapoekesed saavad mingisuguse käibe, ka turismitalud, mis jäävad matkaraja äärde, sest matkajad ei taha olla kogu aeg telgis, vaid vahel linade vahel magada, duši all käia, sauna nautida. Kõik teeniks.

Rabad ja rägastik on uus Tallinna vanalinn?

Kui loen mõnd välismaailma artiklit, et mis meil siin kõik on ja kui imeilus see kõik on, siis on seda hea lugeda, aga miks nad siis ikka nii suurte hulkadena ei tule? Aga kuidas saavadki tulla, kui nad meist midagi ei tea? Kogu matkainfo on valdavalt eestikeelne. Kuidas üks jaapanlane teaks tulla siia matkama? Alustama peaks sellest, et kogu info tuleks tõlkida võimalikult paljudesse keeltesse. Mul on mõtteid, mida matkarajal saaks rakendada, et turist siia tuleks ja raha meile jätaks.

Näiteks?

No näiteks. Üks asi, mis Camino de Santiagol toimib, on pitsatite süsteem. Iga kirik, küla, pere, muuseum lööb templeid inimeste matkapäevikusse. Neil pole mingit juriidilist alust, aga see on lihtsalt kena mälestus ja inimesed korjavad neid templeid! See on kasulik igale turismiarendajale. Muidu läheks matkaja mööda, aga nüüd astub ta sinu juurde sisse, et pitsat saada, sina ole siis ise mees ja müü talle midagi maha! Paku talle süüa, paku ööbimist. Ta on sul juba käes, ta tuli sinu juurde pitsatit saama. Müü talle midagi! Seal toimib see süsteem väga hästi. See on väga väike, imepisike asi!

On igasugu nippe, kuidas loodusmatkaja siia meelitada. Kui inimene teeb meil läbi üle 800-kilomeetrise matka, siis jätab ta selle pooleteise kuu jooksul maha minimaalselt 500 eurot. Korrutada see näiteks 40 000 matkajaga – üsna oluline summa. Aeg oleks hakata metsas puidu asemel puud nägema. Praegu nähakse metsas pigem puitu.

Miks üldse peaks inimene matkama?

Matka põhimõte on see, et teatud ajaks lülitad sa end kogu maailma hädadest välja. Sa oled selleks võimeline. Sul on kogu elu seljas: telk, põleti – eestlane tunneb seda kui priimust, aga tegelikult on põleti, priimus on kaubamärk –, sul on magamiskott, matt ja sa saad endaga hakkama. Mitte ükski maailma häda ei suuda sind häirida. Selles on võlu.

Sul on teatud kogus toitu, koht, kus magada, sul on võimalik süüa teha. Isegi kui sa ei jõua mingist laagriplatsist mingi laagriplatsini, võid oma telgi panna ka suvalisse kohta üles. Sa ei tohi teha seal lõket, aga sa ei peagi lõket tegema. Sul on põleti, kus saad keeta oma supi, pudru, tee, kohvi. Kui jääd tormi kätte, siis tead, et sa saad igal juhul hakkama. Sul ei teki stressi.

Matkamine ja sport on nii erinevad asjad. Matkajal on rada mingiks orientiiriks, aga sa võid seda vajadusel eirata. Kui väsid, siis matkajal on õigus alati hääletada, ta ei pea häbenema kellegi ees, et ei viitsinud viit kilomeetrit mööda üksluist sirget asfalti kõndida. Sportlane ei saa seda endale lubada. Matkaja on vaba.

Mis sul spordi vastu on?

Minu jaoks on sport tobedalt naljakas asi. Ma pole seda kunagi teinud ega hakka ka. Mulle on põhimõtteliselt täiesti vastuvõtmatu selline asi, et tuleb mingi mees, teeb püstolist pauku ja sportlane hakkab liduma! Hakkab liduma kindlas suunas ja teeb seda suure raha eest.

Matkaja läheb soovi korral hoopis vastassuunda. Kui ta on telgis, vaatab uksest välja, ja kui sajab paduvihma, siis ta ei pea kuhugi minema, vaid magab edasi. See ongi matkamise võlu. Matkamine pole see, kui sõidetakse RMK platsile, tehakse lõke, pannakse pidu, tiirutatakse ümber lõkke ja minnakse koju teatega «käisin matkal». Nimetage kuidas tahate – matk see pole.

Matka puhul on nii, et kõik, mis sa metsa suudad viia, selle suudad sa ka tagasi tuua. Kui võtsid kaasa pudeli viina, jõid selle ära, siis jaksad selle pudeli ka lähima prügikastini tõsta. Autoga minnes topitakse pagasiruum supermarketist ostetud plekist šašlõkiplänne täis, võetakse kast džinnipurke, aga kui sul on kõik seljas, siis pead mõtlema hakkama. Kas võtan õllepudeleid, mida pean kandma, või ma ei pea äkki üldse alkoholi võtma. Või kui võtan, siis pudeli kangemat, mida külmarohuks tee sisse panna. Ja mis ma söögiks võtan? Kas šašlõkki või kuivaineid, suppi?

Ühepäevasel matkal viskad märja telgi õhtul kodus kuivama, pikal matkal pead enne telgi kokku panemist mõtlema, kuidas ta järgmisel õhtul taas üles paned, kuidas telk ja riided kuivaks saada. See kõik pole raske, aga peab lihtsalt natuke mõtlema.

Ehk matkamine on lihtsaim ja odavaim viis pea klaariks saada – tuleb ainult natuke mõelda ja enesele meelde tuletada, kuidas ellu ja inimeseks jääda?

Jah. Eesti inimese seisukohalt võttes – kellele võiks matkamine üldse sobida? Ehitustööline, kes teeb välitingimustes kogu aeg päris rasket füüsilist tööd, tema ei taha kindlasti võtta puhkust ja minna matkarajale. Ta läheb Egiptusesse või Türki, mis on odav, seal on päike ja see ongi tema jaoks kõige parem variant, et tulla tagasi füüsilise töö juurde. Aga kontoriinimesed, kes istuvad pidevalt toas arvuti taga, neile peaks matkamine väga hästi sobima. Tuleb arvestada, et matkal on kogu aeg pisike jama kaelas. See pole palmi all lesimine. Tõstsid tempot, läksid higiseks, langetasid tempot, hakkas jahe. Söök ei ole nii hea kui restoranis. Vill tuleb, kotirihm hõõrub. Pisikeste hädadega tuleb leppida. Kui selle üle elad, siis pakub see kõik pärast pigem nalja ja suurt rahuldust. Sellel on oma suur võlu.

Tairo Lutter
foto- ja videoreporter
Merilin Mändmaa
disainer
Tiina Rekand
multimeedia arendaja
Tagasi üles