Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Maasturiga läbi teedeta Tšuktšimaa

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tšuktšimaa lumelagendikel võib pärast päikesetõusu selge ilma korral näha lausa maagiliselt kauneid vaateid. | FOTO: Erakogu

Esimeste eestlastena läbi karmi kliimaga Tšukotka poolsaare sõitnud Rait Paimets (43) ja Raivo Malter (36) jõuavad täna õhtul koju Tallinna jalameestena. Kuna Venemaa piiritsooni lubade tähtaeg on läbi, pidid nad oma ustava Toyota maasturi pärast kahekuulist seiklust jätma Tšuktšimaa pealinna Anadõri.

Raivo Malter | FOTO: Erakogu
Rait Paimets | FOTO: Erakogu

Meeste eesmärk oli koos venelastest kaaslastega sõita läbi talvise Baikali-taguse, Jakuutia ja Tšuktšimaa autoga Euraasia mandri kõige idapoolsema asula Uelenini. Seal lähedal asub ka Euraasia idapoolseim koht Dežnjovi neem, kust üle kitsa Beringi väina paistab juba Ameerika.

Väidetavalt pole seni keegi isegi Venemaal, välismaalastest rääkimata, suutnud iseseisvalt, ilma kõrvalise tehnilise abita Uelenini sõita. Kaks Vene maasturite meeskonda on «suurelt maalt» selle asulani küll sõitnud, aga neile oli raskematel kohtadel Tšuktšimaal abiks roomiktraktor. Tšukotkal nimelt ei ole teid, ainult pealinna Anadõri ümbruses on 140 kilomeetrit maanteid. Kogu ülejäänud Tšukotkal saabki autoga sõita vaid talveteedel.

Ka eestlastel see ei õnnestunud. Nende unistus lõppes, kui nad olid sõitnud Tallinnast ligi 13 000 kilomeetri kaugusele, umbes 260 kilomeetrit enne Ueleni. Paimetsa sõnul vajusid nad keset Tšukotka tundrat autoga jäätunud veekogu ületades allikasse ja lõhkusid reduktori.

Eesti autoseiklejatel ei jäänud muud üle kui kalli raha eest Tšuktšimaa pealinnast Anadõrist varuosad tellida. Meestel isegi vedas, et üldiselt väga hõreda asustusega Tšukotkal sattus õnnetuskoha lähedal olema tšuktšide küla Nutepelimen.

Lahkumine päevapealt

Kuna sealkandis käib kogu ühendus ainult õhu kaudu ja lennukid-kopterid lendavad heal juhul ainult mõned korrad nädalas ning sedagi lennugraafikut segab pidevalt halb ilm, võttis varuosade tellimine nii kaua aega, et eestlastel ja nende kaaslastel hakkas Tšukotkas viibimise lubade kehtivusaeg läbi saama. Kogu Tšukotka on Venemaa seaduste järgi piiritsoon ja seal viibimiseks on vaja eriluba, mida annab välja föderaalsele julgeolekuteenistusele (FSB) alluv piirivalve. Eestlaste piiritsooni luba kehtis 4. märtsini ehk tänaseni.

Ueleni läbimurdmise asemel võtsid Paimets ja Malter koos venelastest kaaslastega suuna Anadõri. Sealtki ei lähe ühtegi maanteed ülejäänud Venemaale, kuid seal asub sadam, kus kavatseti panna masinad laeva peale ning saata need Vladivostokki või mõnda teise Kaug-Ida sadamasse ja ise autodele järele lennata.

Vaikses ookeanis Beringi mere ääres asuvasse Anadõri kohale jõudes tekkis aga järgmine probleem: seda linna polnud nende piirilubade marsruudile märgitud. «Ootasime nädala, kuni vajalikud dokumendid korda said,» rääkis Paimets, kelle sõnul olid nad lootnud, et ühtlasi pikendatakse nende piiritsoonis viibimise aega.

Üllatuseks selgus, et Vene piirivalve polnud seda teinud, ning kui eestlased paar päeva tagasi load tagasi said ja nägid seal  lõpukuupäevana endiselt 4. märtsi, läks neil kiireks. Pealekauba helistas eestlastele Vene piirivalve esindaja ning soovitas tungivalt  õigel ajal lahkuda.

«Nüüd siis oleme sunnitud auto jätma siia Anadõri, et kohalike abiga see Tšukotkalt välja toimetada,» kirjutas Paimets eile. «Ise lendame homme (täna – toim) Moskvasse, sealt Helsingisse ning sealt laevaga Tallinna. Kodus ootame, kui auto on transporditud piiritsoonist välja, ning siis tuleme järele, et ka meie 4 x 4 sõber turvaliselt koju toimetada.»

Uelen jäi küll kättesaamatuks, kuid see-eest said eestlased hakkama tõeliselt haruldase saavutusega – nad sõitsid üle 180 kraadi meridiaani idapoolkeralt läänepoolkerale. Teedeta Tšukotka ongi ainuke koht maamunal, kus seda on võimalik teha. Kõige rohkem mõjutas see Paimetsa sõnul auto navigatsioonisüsteemi – see ei saanud enam aru, mis toimub, sattus segadusse.

Kaug-Põhi tähendab talvel teadagi eelkõige karmi külma. «Kõige suurem külm oli meie auto kraadiklaasi järgi –54, teise auto kraadiklaas näitas aga –58,» rääkis Paimets eile. «Siis oli ikka päris külm. Raivo pani endale kõik selga, mis panna oli, aga ka siis ei kannatanud õues viibida. Samuti hakkasid –40 kraadile mõeldud kalamehe soojad riided ära külmuma, pealmine kiht muutus riietel krõbisevaks vakstuks.»

Mõned korrad satuti ka korraliku lumetormi kätte, kuid kogenud põhja-seiklejaid see ei üllatanud.

«Aru ei saanud, kus on maa või taevas või kas auto liigub või käivad rattad kohapeal ringi,» kirjeldas Paimets. «Komsomolskis (asula Tšukotkal – toim), kus pidime ka ööpäeva tormivarjus olema, rebis tuul meie mõlema käest esiuksed lahti ning väänas need tagurpidi. Kord tegime ilusast päikesepaistelisest ilmast ja sillerdavast ümbrisest pilti ning kümme minutit hiljem ei näinud tuisus autokapotist kaugemale.»

Lumi autot ei kanna

Kõige adrenaliinirohkem hetk oli Põhja-Jäämeres asuva Tšuktši mere kaldal asuva Šmidti neeme lähedal, kus Paimets vajus jalgupidi läbi lume jääkaru koopasse. «Karu oli seal vaid paari päeva eest tormivarjus olnud,» nentis mees, kes oti kodus olles vaevalt et eluga oleks pääsenud.

Seiklejad plaanisid algul suure osa teest Tšukotkal läbida Põhja-Jäämere jääl, aga pidid sellest loobuma.

«Lund oli tohutult palju ning rüsijää oli suur ja ületamatu,» ütles Paimets. «Tšukotka lumi on pisut teisem, kui seni oma talvereisidel kogenud oleme – see on nagu jahu või nagu suhkur, mis üldse autot ei kanna.»

Eestlased said piisavalt suhelda ka tšuktšidega. «Kõige parema kogemuse saime Nutepelimenis, kus kohalikud meid lihtsalt enda juurde elama võtsid ning abistasid, kuidas vähegi suutsid, korraldasid meile kultuuriõhtu, sõidutasid koertega jne,» rääkis Malter. «Inimesed on väga sõbralikud ja siirad. Nad tunnevad rõõmu väikestest asjadest, mida meie ühiskond tavaliselt enam ei märkagi, hoolitsevad ühiselt ühiste asjade eest. Nad elavad väga hästi, püüavad kala ning käivad merel jahil.»

Tagasi üles