Uuring: iga kolmas õigusrikkuja on uimastisõltuvuses

Helen Mihelson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringu läbi viinud Tamm tõdes, et kui eelkõige keskendutakse fentanüüli laialdasele levikule, siis tegelikult on jõudsalt kanda kinnitanud ka amfetamiin.
Uuringu läbi viinud Tamm tõdes, et kui eelkõige keskendutakse fentanüüli laialdasele levikule, siis tegelikult on jõudsalt kanda kinnitanud ka amfetamiin. Foto: Politsei

Õigusrikkujate hulgas läbi viidud uuring näitas, et umbes kolmandik neist maadleb sõltuvushäirega. Ja ehkki Eestis on olemas võimalused raviks ja rehabilitatsiooniks, on neis veel hulk kitsaskohti.

Tartu ülikooli doktorant, uuringu üks läbiviijatest Gerly Tamm tutvustas täna toimunud narkopoliitika konverentsil värske uuringu tulemusi. Uuring viidi läbi vanglates ja arestimajades olnud õigusrikkujate seas, selgitamaks välja, kui paljud neist on uimastisõltlased ning kui tõhusaks nad ise täna toimivat sõltuvusravi peavad.

Tulemuste saamiseks kasutati muu hulgas küsitlusi, pikemaid intervjuusid ja taustaandmete kogumist. Lisaks viidi läbi grupiintervjuud erinevate osapooltega, osa võtsid ka prokurörid, kriminaalhooldajad ja kohtunikud. 

Saadud andmetest nähtus, et sõltuvushäire on õigusrikkujate seas küllaltki levinud – sõltuvuses on umbes kolmandik meessoost õigusrikkujatest ning veidi suuremgi osakaal naistest. Kangematest narkootilistest ainetest tarvitatakse ennekõike fentanüüli ja amfetamiini. Kui uuringu käigus küsiti karistatavatelt endilt, kuivõrd nad tunnevad, et neil on narkosõltuvus, vastas jaatavalt 32 protsenti vangidest ning 48 protsenti arestimajas olnutest. 

Milline on aga õigusrikkumise toime pannud uimastisõltlase profiil? Ta on 34-aastane Harjumaal elav põhiharidusega mees, kes peab enda emakeeleks vene keelt.

Uuringus keskenduti ka ravivõimaluste kitsaskohtadele. Tamm tõi välja, et sõltlase ravile suunamise otsustab enamjaolt kriminaalhooldaja, prokurör või kohtunik, kuid kõigil neil ei ole selleks paraku aga sisulist ettevalmistust. Samal ajal aga peavad ametnikud ise ravi kõige olulisemaks eelduseks ja ka piiranguks karistatava enda nõusolekut. Seega toimub ravile suunamine vaba tahte alusel.

Muudest kitsaskohtadest rääkides tõi Tamm välja rahastuse probleemi, töötajate ülekoormatuse, keelebarjääri, vähese koolituse, sotsiaalse negatiivse surve, ebapiisava tugisüsteemi ja ka selle, et ravi ja rehabilitatsiooniprogrammide tõhusust ei ole hinnatud.

Seetõttu on ka palju neid, kes ravi katkestavad. Põhjusteks tuuakse kõige sagedamini asjaolu, et arvatakse, et ollakse tervenenud, samuti leitakse, et ravil pole olnud tulemusest.

Uuringu läbiviijad soovitavad toetada sõltlastele ravikeskuste loomist ja kaasata sõltlastega tegelemiseks rohkem spetsialiste. «Ravi ja rehabilitatsiooni võimalused on olemas, aga need vajavad arendamist,» rõhutas Tamm.

Seitse soovitust rehabilitatsioonivõimaluste arendamiseks:

  • Tuleks toetada spetialiseerunud ravikeskuste loomist erinevatesse piirkondadesse ja kaasata narkomaanidega töösse rohkem erialaspetsialiste, näiteks nagu psühholooge, sotsiaaltöötajaid ja psühhiaatreid.
  • Vähendama peaks vanglatöötajate ja kriminaalhooldajate ületunde efektiivsema töökorralduse kaudu.
  • Tuleks rakendada tõenduspõhiseid programme ja pidevalt hinnata tõhusust.
  • Stabiilne rahastus - teadaolevalt toimivatele meetmetele.
  • Samuti peaks suurendama koostööd ja infolevi süsteemi osapoolte vahel, näiteks võiks korraldada koolitusi.
  • Õigusrikkujatele tuleks võimaldada motiveeritud intervjuud enne, kui langetatakse otsus suunata inimene vanglasse või ravile.

Uuringu viis läbi Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus. Uuringu läbiviimist rahastas justiitsministeerium.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles