Kujurite ühendusel on meeldiv traditsioon korraldada aastanäitusi erinevates linnades. Seekord on siis jõutud Pärnusse.
Aasta kujud: kujurid tšillivad sügiseses suvepealinnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Omaette pitseri vajutab näitusele toimumispaik. Kohe sisenedes tervitab vaatajat närtsinud viinamarjadega kaunistatud puupakk. Kui teed midagi Pärnu Uue Kunsti Muusemi territooriumil, siis tuleb ilmselt arvestada muuseumijuhi kapriisidega.
Oleks üsna kentsakas, kui näituse toimudes näiteks Tallinna Kunstihoones eksponeeritaks ka selle intendandi piimapakkidest tehtud autot, või ekspositsiooni korral Kumus direktori valmistatud kaltsunukku. Mark Soosaare puhul on aga kõik võimalik.
Kui siis end ringi keerata, on võimalik saada järgmine kultuurišokk Tauno Kangro «Tartu tudengite» näol. Meie noorsugu ei ole küll kõige paremas füüsilises vormis, kuid nii kole keskmine üliõpilane nüüd ka välja ei näe.
Leib, vein, naelad
Mitte midagi ei ole kujurite näitusega pistmist ka näituse kõige suurejoonelisemal tööl – Marian van den Zwaani (Holland) maal-installatsioonil «Püha õhtusöömaaeg», kus fragmentaarsed erinevatest religioonidest naised jagavad leiba ja veini, ja raske öelda, kelle ihu ja veri see siis oleks. Aga töö on iseenesest väga mõjuvõimas.
Samas ruumis on ka teine väljapaneku naeltest – Jass Kaselaane «Hingede rändamine». Absurdimaigulised värdfiguurid elavnevad vaataja lähenedes ja hakkavad propellereid keerutama. Nad kõik on ühte nägu ja tunduvad oma kulgemises ääretult usinad, kuigi liikumise eesmärk jääb mõistatuseks.
Saateteksti järgi otsustades on näituse eesmärk avada skulptuuri muutuvat mõistet kaasajas, kus erinevad esteetilised, kontseptuaalsed ja tehnoloogilised lähenemised on tekitanud lõputu hulga võimalusi. Seda eesmärki näitus tegelikult täidab, sest esindatud on kõik äärmused. Iseasi, kas on mõistlik suppi ja putru samas potis keeta.
Traditsiooniline naisefiguur (Ellen Kolk, Hille Palm, Rait Pärg) on kena ja rahvale meelepärane, samas on ta tegelikult muutunud dekoratiivtarbekunsti vormiks. Kunstniku looming on kahtlemata väärtuslikum ja kallim kui masstoodang, samas vaevalt et pärast antiiki ja renessanssi on võimalik inimkeha vormikäsitluses suuremaid edusamme teha.
Teine äärmus kodukaunistuslikust stiilist on Gea Sibola ja Tiiu Kirsipuu abstraktsemad vormid, väga elegantsed, kuid samuti tekib küsimus, miks on nad kunstinäitusel.
Terve rida autoreid balansseerivad kontseptuaalse ja dekoratiivse lähenemise piiril, kas või juba mainitud Hille Palmi üks torsodest, mis väidetavalt on valatud 26.04.07 Tallinna sündmuste klaasikildudest.
Või Eneken Maripuu maskid, mis sobivad seinakaunistuseks, kuid võivad hea fantaasia korral pakkuda ka filosoofilist mõtteainet. Või Aime Kuulbuschi kole eesti mees, kes hoiab süles klassikaliselt ilusa naise pead.
Siia ritta võiks lisada Tõnu Smidti, Mari-Liis Tammi jt. Kõik sellised tööd kipuvad üldnäitusel üksikuks jääma, ilmselt sama autori isikunäituse kontekstis tuleks nende mõte paremini esile.
Mõningad autorid tegelevad skulptuuri mõiste lahkamisega süvitsi. Terje Ojaver on kinnitanud maalilisele uksele trummi ja sellele omakorda fotod kätest, pealkiri aga esitab küsimuse: «Maal või skulptuur. Skulptuur või maal». Vastuseks jääb paraku – ei kumbki.
Kuhu jääb selgroog
Endrico Mäsak on loonud olukorra, kus teos pole passiivne objekt, vaid subjekt, kes oma suva järgi vaatajat ehmatab. Kahjuks jätab hea idee tehniline ja esteetiline vormistus soovida.
Ahti Seppet pakub kaks tööd: punk-esteetikaga roppuse ja selle kõrval ülipeeni maitsenüansse sihtiva minimalistliku materjalimängu. Kui skulptuuri mõiste on hajunud, kas peab siis ka kunstnik iseenese sees lõhenema ning kõike võimalikku korraga viljelema?
Mõningad autorid ei lase end kontseptuaalsetest segadustest siiski häirida ja teevad rahulikult oma asja. Näiteks Anu Põder, kelle jahukotid ja näpujäljed esindavad talle omast poeetilist kontseptualismi. Või Toomas Altnurme, kes on oma tavapärase psühhedeelia seekord valanud põhjamaiselt soliidsesse vormi, loobudes džunglirahvastele omasest värvi- ja detailirohkusest. Ka Jüri Ojaver jääb iseendaks, eksponeerides trepiastmete sisemist olemust, mis selgub siis, kui need trepist lahutada.
Vestlus korraldajatega kinnitas muljet, et mida kaugemal tsentrist ettevõtmine toimub, seda vähem ilmutavad kunstnikud enesekriitikameelt ja seda leebemad on kuraatorid.
Jääb mulje, et pealinnas oleks nagu paika pandud mingi esteetiline hirmuvalitsus oma reeglitega, peavoolu institutsioonide silme alt ära saades aga lasevad kunstnikud end mõnuga lõdvaks.
Aga seltsimehed, kuhu jäävad selgroog, kunstnikupositsioon ja põhimõtted? Kui kaugele võib minna vaid välisest motivatsioonist juhindudes?
Näitus
Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus «ISEENESEST»
4. september – 12. oktoober 2008 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis