Küüditatud võisid kaasa võtta tonni käsipagasit

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
25. märts 2016 14:10
Hommikuse lüpsi juurest tabatud Küti talu perenaine küüditati kuueaastase pojaga. | FOTO: Erakogu

1949. aasta märtsis asus Eestist Siberi poole teele 19 ešeloni ehk küüditamisrongi, viies endaga kaasa rohkem kui 22 000 inimest. Kõik sai alguse 25. märtsi varahommikul, Tallinnas kell 4 ja mujal Eestis kell 6.

Inimõiguste instituudi teatel ei tulnud koputus uksele kõigile täiesti ootamatult, mõned küüditatud on rääkinud, et jutud ja hirmutamised käisid juba varem. Tol hommikul käidi läbi tuhandeid kodusid, mille elanikel tuli kokku korjata oma maine vara ja isiklikud väärisesemed, riided ja muu oluline. Kaasa kästi pakkida vähemalt kahe nädala toit.

Iga pere kohta lubati kaasa võtta 1000–1500 kilo asju, küll aga tuli need ise käe otsas ära vedada, nii et tegelikult oli võimalik kaasa võtta märksa vähem. Kahe tunniga, mõnel pool ka oluliselt lühema ajaga, pidi kokku pakkima terve oma elu, seda relvastatud valve pilgu all ja nii, et samal ajal otsiti maja läbi.

Mõnel juhul andsid operatiivtöötajad nõu, mida kaasa võtta, mõned kasutasid vägivalda ja ähvardusi ning hirmutasid niigi šokis inimesi veel. Kõik, mis jäi maha, konfiskeeriti ja müüdi maha.

Saarte elanikud toodi laevadega Paldiski sadamasse ning paljudel tuli pimedas laevatrümlis veeta mitu päeva. Veoautodega viidi inimesed «vastuvõtupunktidesse», kust jätkus sõit trellitatud loomavagunites mööda raudteed. Mitmes kohas takistas rongide liikumist metsavendade vastupanu.

Ühes vagunis oli keskmiselt mitukümmend inimest. Paberite järgi olid vagunite tingimused head – köetud ja valgustatud, arstiabivõimaluse ja piisava toitlustusega ning elementaarseks hügieeniks vajalikuga. Tegelikud tingimused olid aga oluliselt kehvemad ning teel suri 40–50 inimest (täpsed andmed puuduvad). Kaks nädalat möödus ka pideva valve all, et välistada igasugune vastupanu ja katsed põgeneda. Vähemalt 12 inimesel see siiski õnnestus.

Enamik Siberisse saadetud inimestest olid naised, lapsed ja eakad. Paljud surid asumisel, enamik küüditatuid vabanes 1958. aastal. Viimased deporteeritud said koju tagasi alles 1965. aastal.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL