Augustisõda, selle majandus- poliitilised järelmid

Just sõdivates, sest sõjaseisukord ju kestab, kuna allkirjastatud on küll relvarahu, kuid Vene väed okupeerivad endiselt suurt osa Gruusia territooriumist, s.h isegi väljaspool sõja ajendiks ja formaalseks objektiks olnud separatistlikke alasid – Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat.

Kuigi, jah, sealt on hakatud välja tõmbuma, saavutades Venemaa läbirääkimisstrateegia traditsioonilise eesmärgi: võtta, mida annab, ja siis seda tagasi anda vaid «vastu-vorsti» eest, milleks on ELi vastutus Gruusia eest ja separatistlike regioonide «puhverdamine» ELi kaasabil. Seejuures väidan, et sellel sõjal on ka majanduslikud põhjused.

Gruusia: kaotus?

Arvan, et Gruusia kaotas küll. Kaotas jäädavalt need separatistlikud alad, rääkigu õigus, ajalugu või usk ja lootus mida tahes. Osseetide-abhaaside ja grusiinide vahele lisandunud uus veri ei lase kaukaasia kombe kohaselt neil enam väga pikka aega rahulikult koos elada.

Rääkimata Venemaa «Kaukaasia gambiidi» strateegilistest mõjudest. Ka lääne vahendus ja surve siin ei aita. Mis hundil kurgus, see ka kõhus. Paraku. Sellega koos kaotas Gruusia kui riik teatud majandusliku potentsiaali ja arenguvõimalused, mis nende aladega seostusid.

Rääkimata sellest, et vastase sõjalise infrastruktuuri ja selle kaudu tema sõjalise võimekuse halvamise eesmärki kuulutanud Vene väed tegelikult hävitasid ja kahjustasid märkimisväärset osa Gruusia infrastruktuurist. Aga infrastruktuur on iga majanduse aluseks.

Lisaks sattusid ohtu peamised Trans-Kaukaasia energiakandjate transpordikoridorid läbi Gruusia. See oli ilmselt üks Vene kaugele Gruusia sisemaale suunatud rünnakute põhjuseid just transpordikoridoride ristteeks oleva Gori linna ja peamise energiakandjate eksportsadama – Phothi sadama – suunal.

Lisaks veel «sobivad» naftavagunite raudtee-plahvatused, pluss juba Nõukogude ajast Vene eriteenistustega heades suhetes olevate kurdi terroristide «sobivalt» ajastatud rünnak peamise Venemaa majandusliku viha objekti – Bakuu-Jeihani naftajuhtme – vastu Türgi territooriumil.

Tuleb endale aru anda, et Kaukaasias toimib suur energeetiline vastasseis. Venemaa kui juhtiv energiakandjate läände eksportija püüab oma kontrolli all hoida ka teiste eksportööride energiatarnete kanaleid, olgu see Aserbaidžaan või Kesk-Aasia energiaeksportöörid Kasahstan, Türkmenistan ja Usbekistan. Ega siis ilmaasjata järgnenud augustisõjale Vene tippude, naljaga pooleks kahepealiseks riigikotkaks kutsutud president Medvedevi ja peaminister Putini ilmselgelt koordineeritud aktiivsed energeetilise kaasamise läbirääkimised ja lepped Kesk-Aasia riigipeadega.

Nagu ka USA asepresidendist halli kardinali Cheney visiit Bakuusse veel enne Thbilisit ja Kiievit, veenmaks Aserbaidžaani valitsejat Alijevit mitte järgima Usbeki valitsejat Karimovit, kes kirjutas Putini hiljutise visiidi käigus alla uutele Venemaale soodsatele gaasitarne ja torujuhtme ehitamise lepingutele, mis oluliselt halvendasid Kesk-Aasia riikide gaasi otsetarnete väljavaateid Euroopasse ja Ukraina gaasitarbijate rahakoti seisu.

Ega juhuslikult ei rääkinud Cheney oma hiljutises kõnes Itaalias, et Venemaa kasutab oma energiaressursse relvana, ning rõhutanud USA ja NATO riikide strateegilist huvi pääseda ilma Venemaa vahenduseta Kaspia mere piirkonna energiavarudeni, mistõttu Kaukaasia kaudu transporditav nafta ja gaas on lääneriikidele eriti oluline.
Seepärast tuleks augustisõja järelmeid käsitleda eelkõige kui suurt energia huvidest lähtuvat ümberjagamist lisaks pealispinnal lebavatele poliitiliste mõjusfääride ja ajalooliste vastandumiste mosaiigile.

Samas on vähemalt praegu Gruusiale lubatud läänest märgatavat abi majanduse taastamiseks, eelkõige just infrastruktuuri osas. Samuti saab ta ilmselt andeks ka senised välisvõlad ning saab suurtes summades uusi. Lisaks on antud ka lubadusi sõjalise abi osas, mis samuti sisaldab teatud majanduslikku efekti.

Jääb vaid loota, et Euroopa kavandatud erapooletu uurimuse tulemused ei tuvasta suurt süüd Gruusia poolel augustisõja käigus toimepandu osas, mida aga ei pruugi välistada. See mõjutaks kindlasti ebasoodsalt lääne abivalmidust.

Teisest küljest, kuna ainsad Gruusiat Venemaaga üle Kaukasuse mäeaheliku ühendavad neli teed kulgevad kas Abhaasia või mõlema Osseetia ja Tšetšeenia kaudu, mis kõik on Gruusiale üpris vaenulikud territooriumid praegu ja nähtavas tulevikuski, siis tõukab see majanduslikult Gruusiat veelgi välja Venemaa mõjusfäärist ka puhttehnilistel põhjustel. Poliitilistest rääkimata.

Samuti on tavaliselt rasked ajad mingi puhastava toimega. Võib loota, et ka Gruusia traditsiooniliselt klannilik-geograafilise majandusstruktuuri osas toimuvad nüüd veelgi dramaatilisemad moderniseerumise ja vabaturumajanduslikud arengud kui senisel, rooside revolutsiooni järgsel perioodil.

Samas võib minna hoopiski teisiti ja lääne abi langeda kergeks saagiks sõjajärgses segaduses toimetavatele grupihuvidele. Sellist arengut võib veelgi toetada taastärkav võimuvõitlus selle nimel, kes astub end diskrediteerinud vürstisoost presidendi asemele.

See, et president Saakašvili on mõistetud lahkuma, küsimus olevat ainult selles, mil viisil, on tõusmas arutlusobjektiks, mis aktualiseerub veelgi, kui sõjaseisukord asendub mingi, kahjuks prognoositavalt Gruusiale kahjuliku rahuga. Selle eest aga peab keegi vastutama.

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia: võitjad?

Mõlemad piirkonnad on mõistetud olema täielikult Venemaast sõltuvad ning nende majandus integreerub lõplikult Venemaa omaga, sõltumata poliitilisest suhete vormistumisest. Kuid pole põhjust arvata, et neist saavad atraktiivsed investeerimispiirkonnad, eriti mitte-vene välisinvestoritele ning eriti Lõuna-Osseetia osas.

Abhaasia oma ajaloolise tausta ja loodusliku potentsiaaliga on kindlasti majanduslikult võitja ning, integreerides lõpuni oma majanduse Venemaaga ja eriti selle lähedal asuva Venemaa poolt eelisarendatava Sotši piirkonnaga, suudab Venemaaga assotsieerunud puhverriigina toime tulla ka ilma Gruusiata.

Iseasi, kui rahvuskoosseis muutub ajapikku ja apsuade roll langeb veelgi märgatavamalt, mis võib kaasa tuua uhkete kaukaaslaste uue rahulolematuse. Selle vastu aga aitab siis ka formaalne Vene Föderatsiooni (VF) koosseisu astumine, mis automaatselt taandab rahvuskomponendi uueks, nüüd juba teistsuguseks autonoomiaks.

Lõuna-Osseetia on keerulisem juhtum. Oma majanduspotentsiaalilt ega ajalooliselt tagapõhjalt pole ta Abhaasiaga võrreldav.

Ilmselt muutub ta lihtsalt Gruusia südaala ja Kaukaasia transiiditrasside kohal rippuvaks Venemaa sõjaliseks platsdarmiks teispool Kaukaasia mäeahelikku, klassikaliseks «rindeäärseks piirkonnaks», mis on täielikult sõltuv Venemaast ja tema abist.

Pääsemaks sellega kaasnevast surutisest ja Gruusia pidevast survest, püüab ta pigem varem kui hiljem vormiliselt ühineda oma põhjapoolse sõsar-rahvusautonoomia, Põhja-Osseetia/Alaaniaga, mida nii Põhja- kui Lõuna-Osseetia juhid on ettevaatamatult ka avalikult kuulutanud. Selle protsessi kiirus sõltub vaid Venemaa seisukohast, milles sisuliselt pole kahtlust, kuid mille teostumise hetk sõltub sellest, millal Venemaale tundub, et see ei näe välja kui lihtsalt võõra suveräänse riigi territooriumi jõuga annekteerimine nagu praegu. Või kui selline arvamus tundub Venemaale lihtsalt juba ebaoluline.

Venemaa: võitja?

Kaheldamatult võitis ta augustisõja puhttehniliselt. Mida võiski arvata, arvestades vastaste sõjamasinate võimsuse- ja kaalukategooriate erinevust. Kas see aga pole Pyrrhose võit?

Sisepoliitiliselt kindlasti mitte, sest kahepealise kotka tiivasirutus on see, mida saab Venemaal hästi sisetarbeks müüa. Tuleb tunnistada, et sealsele rahvale meeldib, et «Venemaa tõusis põlvedelt» ja «näitas kõigile neile lääne pahalistele Kuzja ema» (v.k «pokazala kuzkinu matj»).

Just jõu tunnetamise ja «ümberpiiratud kindluse» kombinatsiooniga loodab Kreml Vene ajaloolise traditsiooni kohaselt rahvast ühendada ja ka muudest muredest tema tähelepanu kõrvale juhtida. Lisaks toetub Venemaa poliitiline kultuur ja traditsioon just jõule ja sellest tulenevale hirmule baseeruvale mõjukuse määratlusele.

Venemaa defineerib end nüüd ka ametlikult oma uues välispoliitilises doktriinis kui jõukeskust, mis, nagu teisedki jõukeskused, püüab maailma oma nägemuse järgi ümber kujundada. Ning see strateegia pole tekkinud alles seoses augustisõjaga, vaid seda on juba pikemat aega viljeldud ja soositud ning ka läänele ilmekalt demonstreeritud. Meenutagem vaid kuulsat president Putini Müncheni-kõnet. Iseasi, mida keegi sellest siiani on soovinud kõrva taha panna ja milliseid praktilisi järeldusi teha...

Tegu on paradoksiga. Ühelt poolt on Moskva juhtkond suuresti koosnev endistest pagunikandjatest ja eriti jõuametkondade-salateenistuse veteranidest, kelle maailmapilt koosnebki vastandumisest, vaenlastest ümbritsetuse tunnetusest, kriiside ja sõdade loomulikkuse aktsepteerimisest.

Teisest küljest on siiski tegu valdavalt inimestega, kes elustiililt eelistavad läänelikku olemist, kusjuures selle koostisosaks on  märgatav kinnisvaraomand ja suured otse- ja portfellvälisinvesteeringud ja pangadeposiidid, rääkimata perereisidest ja laste õpetamisest läänes.

Vene eliit on teadlikult muutnud end lääneliku rikaste elustiili jäljendajateks ja nüüd juba ka märgatavaks lääne upper-class’i eluruumi osaks. Kuid nende tohutu isikliku varanduse dollarid ja eurod on vaid niikaua maksvad, kui nad omavad reaalset ostujõudu, seega läänes, sest idas on nende kasutusväärtus mittevõrreldav. Seega pole põhjust arvata, et Vene eliit sooviks astuda üle «punase joone»

konfrontatsioonis läänega. Küll aga kombatakse selle joone täpsemaid koordinaate rahvusvahelisel poliitikamaastikul, lähtudes enda kui jõukeskuse määratlusest. Hetkel siis Kaukaasias.

Ma ei tea, millistest kalkulatsioonidest lähtus Gruusia juht oma katses seda ajalooliselt kujunenud keerukat Gordioni sõlme ühe ropsuga läbi raiuda, andes, isegi oma liitlaste (USA) soovitustele vastupidi, vägedele rünnakukäsu.

On ilmne, et Gruusia teave vastaspoole plaanidest ja tegevusest oli oluliselt halvem Venemaa vägagi selgest teadmisest Gruusia omadest, sh ka tippotsustuste/-otsustajate siseringist. Igal juhul ei soovitud ei Thbilisis ega lääne pealinnades kuulata The Financial Timesis 3. juunil k.a (!) avaldatud tuntud analüütikute Mark Leonardi ja Ronald Asmuse hoiatust vajadusest lääne poolt sekkuda, sh ka Thbilisi veenmisel, et hoida ära eelseisev Gruusia-Vene sõda.

Aga see, et Venemaa juhtkond kalkuleeris, et Lääne-Euroopa reaktsioon on pehme, pragmaatiliselt amortiseeriv à la Berlusconi, Merkel, Halonen, on enam kui kindel. Selles reas oleks kindlasti ka Sarkozy, kui teda poleks Venemaa poolt alt veetud tema isiklikult vahendatud rahuplaani osalise mittetäitmisega.

Igal juhul on Putin hiljuti ka avalikult kinnitanud sellise kalkulatsiooni olemasolu väitega, et suhted lääneriikide ja Venemaa vahel ei saa sündmuste pärast Kaukaasias jaheneda, kuna Euroopa vajab ressursse, mida omab Venemaa ja mis on maailmamajanduses defitsiit, täpsustades, et jutt on naftast, gaasist, metallidest, mineraalväetistest, metsaressurssidest ja teistest Venemaa traditsioonilistest ekspordiallikatest.

Seejuures jättis ta veel lisamata lääne firmade ostu ja massiivsed finants-aktivad läänes ning sõjatööstuskompleksi toodangu itta mineva ekspordi. Seejuures, mida pingelisem olukord maailmas, seda parem see viimasele ekspordiliigile on. Ning last but not least, just nendes eksportkaubagruppides ei oma WTO-liikmesus peaaegu mingit tähendust, või kui omabki, siis Venemaa nägemuses pigem negatiivset, mistõttu ka sellest liikmesusest ilmajäämine Venemaad eriti ei häiri.

Sisuliselt ainsa erandina selles kontekstis tuleb käsitleda Vene metallurgiaettevõtetele prognoositavaid tagasilööke seoses WTO mehhanismidest väljajäämisega. Kuid mis teha, nagu kord ütles «kõigi maade rahvaste isa» Stalin: «Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad...»

Võib-olla pisut alahinnati Venemaa juhtkonna poolt vaid USA reaktsioone, jättes arvestamata, et mitte presidendivalimistega seotud poliitiline otsustamatus, vaid sealsete valimiste sisemine loogika võivad hoopiski võimendada resoluutsemat positsiooni Venemaa tegevuse suhtes Kaukaasias ja mujal, mis teeb tänu just valimiskampaaniale ükskõik kumma järgmise Ameerika presidendi selle resoluutse positsiooni pantvangiks.

Seda isegi vaatamata USA suurele sõltuvusele Venemaast Põhja-Korea ja Iraani tuumarelva tõkestusprogrammides ning Afganistani sõjategevuse varustusliinide ja teatud afgaani osapoolte koostöö korraldamisel, samuti Lähis-Ida konflikti küsimustes, terrorismi- ja narkovastase võitluse globaalsel rindel jne.

Üheks Venemaa poolt mingil määral isegi oodatud, kuid siiski ebameeldivaks augustisõja tulemuseks on seni vaid lääne suletud kabinetiuste taga kõlanud arutluste «Vene ohust» või «uuest külmast sõjast» kandumine avalikku lääneriikide poliitilisse retoorikasse. Ka aktiviseerib see tegelikult NATOt, mis vahepeal hakkas juba «ära vajuma».

Suhtumine Venemaasse kui modernse lääneliku tsivilisatsiooni ääremaasse on asendumas suhtumisega temasse kui idamaiste algetega autokraatiasse. Nüüd on ilmselt ka kõige sinisilmsemalt optimistlikud Euroopa poliitikud loobunud jutlustamast ühiste väärtuste baasile vastastikuse koostöö rajamisest ja saanud aru, miks venelased on alati lähtunud vaid huvide arvestamisest, mis on olemuslikult konjunktuurse iseloomuga.

Venemaad see aga ei häiri, sest ta loodab juhtida maailma uute majandusvõimude mõjukat grupeeringut, keda iseloomustatakse lääne viimase aja poliitdiskursuses «autokraatliku kapitalismi» maadena, selle teatud vastandumises seni «demokraatliku kapitalismi» valitsetud läänele.

Kuid see on puhtpoliitiline lähenemine. Arvestada tuleb ka seda, et «autokraatliku kapitalismi» maade toodangu põhitarbija on siiski lääs. Venemaa loodab eelkõige kasutada oma gaasi- ja naftadiplomaatiat nii oma mõjujõu tugevdamiseks kui ka eksportsissetulekute kasvatamiseks. Kusjuures samal ajal sõltub ta väga tugevasti Euroopast kui oma energiakandjate peamisest tarbijast, mitte ainult vastupidi, nagu on kombeks arvata. Euroopa arvele langeb üle kolmveerandi Venemaa naftaekspordist ja peaaegu kogu gaasieksport, kuid Euroopa energiaimpordi kogumahust moodustab Venemaa osakaal toornafta tarnetes ligi kolmandiku ja gaasitarnetes üle veerandi.

Seda on palju, kuid siiski mitte piisavalt, et saaks Euroopale ainuotsustavat mõju avaldada. Iseasi, kui õnnestuks moodustada energiaeksportööridest «autokraatse kapitalismi» maadest ühisrinnet. Mida muud see uue gaasi-OPECi Venemaa poolne ärgitamine tähendabki?

Samas, lühiajalises perspektiivis Vene nafta ja gaasi ekspordimarsruutide käivitamine teistele alternatiivsetele sihtturgudele, eelkõige Hiinasse, pole suuremahuliselt puhttehnilistel põhjustel võimalik.

Teisest küljest, Euroopa riigid saavad sellest ka suurepäraselt ise aru ning augustisõja üheks tulemuseks on ilmselt senisest aktiivsem euroliidu reaalne tegevus ühtse energiapoliitika kujundamisel ja alternatiivsete energia-varustuse lahenduste otsimisel, mis aga ei meeldi Venemaale.

Seejuures seni käivitunud tihedam koostöö mõnede Euroopa riikide, eelkõige Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Austria, Hollandi, Soome, suurfirmade ja Gazpromi vahel jätkub, toetudes nende maade valitsuste pragmaatilisele Venemaa-poliitikale. Ilmselt ka kavandatavad torujuhtmed (Nord Stream ja South Stream) siiski tulevad.
Seda enam, et Usbeki gaasi Venemaale äramüümine, eriti aga veel koos Türkmenistani gaasi lisandumisega samasse, Kesk-Aasiast piki Kaspia mere rannikut Venemaale kulgeva uue torujuhtmestiku projekti vähendab märgatavalt Kesk-Aasia gaasitarnete võimalusi teistesse regioonidesse, eriti Euroopasse.

See seab küsimärgi alla ka Euroopasse alternatiivse, Venemaast sõltumatu gaasitarnekanali – Nabucco torujuhtme – võimalikkuse. Võtmerolli mängib edasistes arengutes Aserbaidžaan, mida püüavad mõjutada nii Venemaa kui lääs. Seetõttu võib prognoosida, et seal seisavad ees mingid poliitilised võitlused juba lähiaastatel.

Ei tasu aga unustada, et Venemaale laekuvad energiaekspordi hiigeltulud jaotuvad väga ebaühtlaselt. Kasu on saanud eelkõige vastavate valdkondadega seotud isikute grupid, tööstusharud ja piirkonnad.

Lõhed Venemaa eri piirkondade elatustaseme ja erinevate majandusharude vahel on seejuures suurenenud ning samas pole veel erilist ajendit hakata tegelema majanduse strukturaalsete probleemidega, kui riigikassa lausa upub naftadollarites. See on ju võimaldanud Venemaal akumuleerida maailmas suuruselt kolmanda valuuta-reservi, mis on jõudnud ligi 580 mil-jardi dollarini. Tarnijate suurem konkurents Euroopas, mis oleks ühtse energiapoliitika tulemuseks, sunniks Venemaad põhjalikumalt mõtlema energeetikasektori, aga ka majanduse kui terviku tuleviku huvidele ning Moskva seisaks vajaduse ees leida viis kahandada ohtlikku sõltuvust energiatuludest, kui raske ka ei oleks lahendus. Seega saaks Euroopa ühtse energiapoliitika realiseerimist pidada positiivseks ka Venemaa enda sisemistest vajadustest lähtuvalt.

Euroliidu tippkohtumisel väljakuulutatud ELi-VFi uue koostööleppe üle peetavate läbirääkimiste ajastamine on oluline, sest selle leppe üheks võtmevaldkonnaks ongi energeetika. Tundub, et see tähendab pausi, mis võimaldaks välja töötada energiapoliitika ühisplatvormi, vähendamaks otsest sõltuvust Vene energiatarnetest või vähemalt nendega poliitilistel või muudel põhjustel manipuleerimise võimalusi. Kui see õnnestub, siis tähendab see ELi energiapoliitikas ühepoolseid muutusi Venemaale poliitiliselt ebasoodsamas suunas, kuid sunniviisiliselt soodsamaid muutusi sisemiselt. Kui ei peaks õnnestuma, siis status quo säilimise asemel võib oodata pigem isegi Venemaa positsiooni tema soovitud viisil tugevnemist.

Igal juhul on põhjust väita, et Sotši olümpiamängud ei jää tulemata, sest selleks ajaks on pinged ühel või teisel viisil langenud ja Abhaasiast eemaldunud. Eurovisiooni boikott ei huvita õigupoolest kedagi, peale eestlaste. Ega ka prestiižiprojektist G-8 väljajäämine, mis pealegi polegi nii kindel, WTOsse mittepääsemine, USAga (tsiviil)tuumakoostöö pidurdumine, NATOga koostöö nüüd ka vormiline katkemine lisaks sisulisele uuele kuumavõitu vastandumisele, ei oma Venemaa arvates suuremat kaalu.

Seda enam, et õnnestus ju, seoses reageeringutega viimastele sündmustele, teatud osas suurendada mitte ainult lõhet nn vana Euroopa ja USA vahel, vaid ka ELi-siseselt, kus kiireneb niigi juba ilmnev «kahekiiruselise Euroopa» arengutrend, eriti Euroopa kontinentaalosas. Seda aga on ju Venemaa välispoliitika alati soovinud. Ka mitme miljardi dollarilised Venemaa otsesed sõjalised kulud ja kaotused ei ole suureks mureks.

Üks kolmest asjast, mis tegelikult talle loevad, on siiski ELi kui peamise väliskaubanduspartneri võimalik ühise energiapoliitika väljatöötamine ja rakendamine kõrvuti kaitsemeetmetega strateegilise tähtsusega Euroopa infrastruktuuriettevõtete ülesostmise eest riikliku kapitali poolt.

Lisaks kardetakse Venemaal seni üliedukalt toiminud Vene firmade läänes börsileviimise kaudu omandi legaliseerimisele ja arengu finantseerimisele edaspidi seatavaid tõkkeid ja senisest oluliselt põhjalikumat kandidaatfirmade tekkelugude «läbivalgustamist».

Vene meediaski on väljendatud kartust, et lääs rakendab asümmeetrilisi valikulisi sanktsioone Venemaa poliitilise kui ka riigi käepikendusena tegutseva oligarhilise eliidi suhtes individuaalsel alusel, mis oleks ajakirjanduse arvates ilmselt väga valus tagasilöök läänelikku elustiili ihalevale ja nautivale Venemaad juhtivale eliidile.

Näiteks, diplomaatilisi meetmeid viisade väljastamise piiramisega, eelkõige Vene ametiisikutele, kui ka majanduslikke läbi omandipiirangute, arvete külmutamise jms, seda eriti järgmisest aastast niigi tugevnevate rahvusvaheliste rahapesu- ja terrorismi finantseerimise tõkestamise meetmete valikulise kasutamise teel, mida rakendatakse mitte poliitilise, üha vähem tõenäoliseks kujuneva avaliku tegevuse, vaid individuaalse, seadustele toetuva haldusõigusliku menetluse kaudu. See pole ainult isikuline mure, vaid seotud ka kolmanda Venemaa mureallikaga.

Asi on selles, et juba on alanud kapitali põgenemine Venemaalt. Viimase viie nädalaga on kapitali äravool olnud üle 24 miljardi dollari ning see jätkub. Vene börs on elanud läbi lausa krahhi, kui aktsiahinnad on langenud üle 40%, 2006. aasta tasemele, ja jätkavad langust.

Ja seda veel paralleelselt peamise Venemaa sissetulekuallika – kütuse – maailmaturuhindade langusega. Seejuures pole sugugi kindel, et see põgenev raha on ainult lääne raha. Viimaste aastatega on Venemaast saanud 17. otseste välisinvesteeringute sihtriik maailmas üle 200 miljardi dollariga. Kusjuures 2007. aastal tehti otseseid investeeringuid 50 miljardi dollari eest, millest omakorda poole moodustavad investeeringud kaevandustesse.

Kas keegi üldse teab, millised suurfirmad läänes oleks selle taga? Selle aasta esimesel poolel aga oli otseinvesteeringute arv vaid 12 miljardit ja jooksva aasta kokkuvõtteks prognoosis Vene keskpanga juht aruandes peaminister Putinile telekaamerate ees vaid üle viie miljardi dollari suurust neto kapitali sissevoolu! Kui aga pole kapitali juurdevoolu, siis pole ka kiiret majanduslikku arengut.

Jah, toetudes oma suurele välisvaluutareservile, suudab Venemaa valikuliselt finantseerida investeeringuid veel mõnda aega. Kuid see kulub eelkõige üksikutele strateegilistele sektoritele – relvatööstusele, aatomitööstusele, riiklikule masinaehitusele, tohutuid korporatiivvõlgu teinud riigi «lemmikutele» – Gazpromile ja Rosneftile (üle 90 miljardi dollari, millest 40 on aastase või lühema tähtajaga!), aga ka Transneftile tagasimaksete ja refinantseerimiste kindlustamiseks. Muuks, eriti innovaatiliseks arenguks ja mitteriikliku  majanduse jaoks ikkagi enam ei jätkuks.

Kuid eriti murelikuks teeb see Venemaa juhid seetõttu, et koos võimalike augustisõja tulemusena vähenevate võimalustega Vene (suur)ettevõtete tohutu, üle 430 mil-jardi dollarise korporatiivvälisvõla refinantseerimise ja rahvusvahelistelt finantsturgudelt kapitali kaasamise raskustega põgeneb otseselt või hoidub taas investeerimast Venemaa enda päritolu kapital, mida formaalselt loetakse väliskapitaliks, kuna asub välismaal, kuid mis rahvusvaheliste hinnangute kohaselt moodustab vähemalt 2/3 kogu väliskapitali sissevoolust. Seda nähtust kutsutakse rahvusvaheliselt round-tripping’uks.

Eriteenistused kindlasti teavad väga hästi, kes on kes. Seega võib eeldada, et nende erimeetmeid kasutades hakatakse «round-trippijate» raha Venemaale sunniviisiliselt sisse tooma koos kapitali väljaveo tõkestamise abinõude karmistamisega. See aga veelgi hirmutab lisaks päris-väliskapitalile, keda nagunii on juba mõnda aega järjekindlalt piiratud ja mõjutatud, ka omamaist kapitali, andes põhjuse tõmmata paralleele kunagise kurikuulsa NEPi eksperimendiga NSV Liidus.

Vene mitteriikliku ja mingil määral isegi riigisõbraliku oligarhilise kapitali hirmutunne vähendab omakorda nende motivatsiooni pikaajaliste investeerimisriskide võtmiseks Venemaal.

Kuid see mõjutab negatiivselt juba riigi majandusarenguid tervikuna, mida nagunii halvendab maailma üldine jooksev majanduskonjunktuur. Seda nii tooraine kui Venemaa peamise ekspordiallika nõudluse ja hinna languse teel, samuti maailma finantskriisi objektiivsetest raskustest tingitud Venemaa suure korporatiivvõla refinantseerimise keerukuse kaudu.

Venemaa piiririigid: võitjad?

Ükski neist ei reageerinud vaimustusega, mitmed aga lausa vaenulikult Venemaa aktsioonidele, sest nad projitseerisid seda oma reaalsele ajalookogemusele ja ohuhinnangutele. Selline suhteline üksmeelne esmareaktsioon on vägagi kõnekas nii Venemaa kui lääne jaoks. Kas seda saab pidada võiduks? Enamiku jaoks ikkagi, kuigi väliskapitali sissevoolule, mida nende riikide majandused vajavad nagu õhku, on see ka pärssiva iseloomuga.

Näiteks Ukraina, kus küll on oodata lähiperspektiivis konfliktsete situatsioonide eskaleerumist nii välispoliitiliselt Krimmis kui sisepoliitiliselt võimuvõitluses. Samas on viimaste sündmuste valguses tugevnenud läänes soov Ukraina tihedamaks integreerimiseks. Ukraina võimuvõitluse kontekstile vaatamata tegelikult tugevnes ka Ukraina eliidi soov läheneda ELile ning üleminekule uuele suheteformaadile poliitilise assotsieerumise ja majandusliku integreerumise printsiipidel. See aga toob kaasa majandussüsteemi korrastumise ja arengu, nagu see enne juhtunud kõigi teiste ELi poole püüelnud või püüdlevate riikidega.

Moldova ilmselt samuti võidab, sest Dnestri-äärses Venemaa ei taha ja ei saa korrata augusti varianti, kuigi püüab seda ära kasutada Moldova juhtkonna survestamiseks. Ka Moldova püüab selliseid arenguid vältida, nagu Ukrainagi. Pigem jõutakse mingi Venemaale sobiva kompromissini, mis võimaldaks ka seni vastasseisust kurnatud Moldoval kiiremini arenema hakata.

Kesk-Aasias on Kasahstanil ja Türkmenistanil veel enam põhjust olla «mitmevektorilised» ning paindlikud nii välispoliitikas kui majanduskoostöö arendamisel ja väliskapitali kaasamisel, mis peaks igal juhul aitama kaasa nende majandusarengule. Keerulisem on lugu Tadžiki, Usbeki ja Kõr-gõzstaniga, kus valikuliisk Venemaa mõjusfääri kasuks on juba langenud, seda eelkõige käsutatavate ressursside eripära ja islamiohu tõttu.

Aserbaidžaanis, tulenevalt tema kesksest positsioonist «suures energiamängus», on küll oodata pingeid, kuid samas tema valikuvõimalused ja mõju kasvavad seetõttu märgatavalt. Võib vaid oletada, kas ja mil määral suudab ta sellest olukorrast oma arengule kasu lõigata.

Loomulikult nii Lõuna-Osseetia kui Armeenia/Mägi-Karabahhi kaudu hakkab Venemaa teda omalt poolt soovitud suunas mõjutama. Samas võib see hästi mõjuda ka nende territooriumide majanduslikule arengule Venemaa osutatava suurema abi ja infrastruktuuri väljaehitamise kaudu.

Pealegi Armeenia kui peamine ja ainuke Venemaa liitlane on majanduslike sidemetega juba niigi tugevalt temaga seotud. Iseasi, kui Aserbaidžaani suuremas rahvusvahelises energiamängus enda poole tõmbamise hinnaks kujuneb Mägi-Karabahhi küsimuse lahendamine, mis võib tekitada Venemaale kiusatuse selles küsimuses Aserbaidžaanile vastu tulla, selle kaudu ka Kaukaasias mõjukale Türgile meeldides.

Valgevene püüdis augustisõja varjus pisut kombata oma läänesõbralikumaid alternatiive rahvusvahelises plaanis, kuid pole põhjust arvata, et tema reaalne majanduslik seis võimaldaks tal lahkuda Venemaa majandusruumist, ja sellega on määratletud ka hoomatavas tulevikus tema jaoks olukorra suuresti muutumatus.

Hiina positsioneerumisest on niipalju räägitud, et sinna pole midagi lisada. Asja annab kokku võtta lihtsa Hiina tarkusega tiigrist mäe otsas, kes vaatab pealt all orus draakonite kaklust ja ootab oma hetke astuda mängu. Pealegi on tal endal kodus piisavalt palju ohtlikult paralleelseid sasipuntraid, mida nad peavad separatismi-teemaks ja mille puhul Hiinale ei sobi pretsedent teiste riikide sekkumisest tema siseasjadesse.

Soome aga püüab talle omasel viisil, ärme-paati-kõigutame-stiilis arendada rahulikku majanduskoostööd jätkuvalt atraktiivse Venemaa siseturuga, seda enam, et kujunevas pingestuvas suhetesüsteemis annab see teatud praktilise eelise Vene partnerite silmis «sõbraliku» riigi firmadele, nagu see ka ju ennegi olnud NSV Liidu aegadel.

Teised Balti riigid on Eestiga sarnases olukorras ning sisuliselt suur osa Eesti kohta käivaid arutlusi kehtiksid ka Läti ja Leedu puhul.

Eesti: «rindeäärse riigi majandusmured»?

Esiteks, Eesti kui kõige häälekamaid ja aktiivsemaid Venemaa vastu tegutsejaid Gruusiaga seoses on kindlasti omandanud lisaks negatiivse imidži Vene riigi ja lihtinimeste silmis, mida too ei jäta rõhutamata. Selle kaudu kohtab eestlaste äri kindlasti teatud negatiivset eelarvamuslikku suhtumist ja takistusi mitte ainult kõrgemal, vaid kuni rohujuure tasandini välja.

Eestlastena asjaajamine jätkuvalt suurel ja atraktiivsel Vene turul ei ole niigi kerge olnud, nüüd aga muutub veelgi raskemaks ja pigem sunnib peale mingite «ringteede» otsimise teiste partnerite või riikide abil. Kuigi meie välispoliitilise retoorika diskursuse muutumine võiks ehk pisut seda olukorda muuta.

Samas ei usu, et keegi ka läänes hooliks eriti Eesti väidetest stiilis «me ju rääkisime seda Venemaa ohu juttu kogu aeg» ega ka järsku retoorika muutumist vastupidises suunas, kuna maailma võimukeskustel läänes ja idas on oma asi ajada ja me ei suudaks nagunii saavutada Soomele analoogset, majanduslikult kasulikku ja poliitiliselt märgatavat positsiooni nende vahel. Kuid kõigest hoolimata arvan, et ka verbaal-retoorilises (välis)poliitikaruumis kehtib lihtne põhimõte pigem vähem, aga paremini, s.t kaalutletumalt ja kaalukamalt, eriti veel selliste väikeriikide puhul nagu Eesti.

Teiseks, nagu on öelnud üks Venemaaga äriajamise kogemusi eviv ärimees, Baltika juht Meelis Milder, on tõik, et me oma suure naabriga läbi ei saa, alati halb ning seda mõistavad ka võimalikud välisinvestorid. «Riik, mida on palju müüdud kui silda itta, ei saa niisugusest olukorrast mingil juhul võita,» tõdes ta hiljuti Äripäevas.

SEB Varahalduse juhatuse liikme Sven Kunsingu sealsamas toodud sõnul on Venemaa käitumises tugev poliitiline sõnum ka Balti riikidele. «Kuigi on raske uskuda mingeid sõjalisi samme NATO liikme vastu, on samamoodi raske uskuda, et uute välisinvestorite huvi meie vastu praeguses olukorras kasvab,» tõdes ta. Erkki Raasuke hoiatas hiljuti The Financial Timesis, et Venemaa agressiivsem välispoliitika, tema muutumine vaenulikumaks ja vähem etteaimatavaks, ning seda terve Ida-Euroopa jaoks, mõjutab kahjuks ka välismaist suhtumist piirkonna majandusse.

Kuid Eesti-taolise väikeriigi avatud, kiiresti arenev majandus on suuresti sõltuv välisinvesteeringute juurdevoolust. «Rinderiikide» majandusse kiputakse investeerima vaid lühiajaliselt. Majanduse ümberstruktureerimisel ning suurema efektiivsuse ja konkurentsivõimekuse tagamisel on Eestil aga vaja just pikaajalisi investeeringuid infrastruktuuri, tehnoloogiasse ja innovatsiooni. Seepärast on välisinvestorite usalduse ja huvi langus igal juhul meie majandusele negatiivse mõjuga. Pealegi, ka normaal-se, Vene riiklikult mitteangažeeritud kapitali võimalused ja valmisolek investeerida, eriti tootmisse, väheneb mitte ainult Venemaa enda suhtes, vaid ka Vene piiriäärsete riikide suhtes. Riiklikult angažeeritud kapitali aga ei taha me ise. See vähendab veelgi väliskapitali juurdevoolu meie majandusse.

Kolmandaks, arvestades viimase aja sündmusi, kus näiteks Lääne-Gruusias hõivasid Vene väed ühe esimese objektina konfliktipiirkonnast eemalseisva, kuid üliolulise piirkondliku elektritootja Inguri HEI, on Eestil hädavajalik intensiivistada oma elektritootmise võimsuste hajutamist piirist eemale ja alternatiivsete, tõeliselt efektiivsete baastootmisüksuste arendamist, mida ei mõjutaks ei ilmastik (tuul) ega Vene gaasitarned.

See aga nõuab alustuseks kiiremas korras selge energiapoliitika teket ja seejärel suuri investeeringuid vastavatesse projektidesse, mis on riigi poliitilise otsuse ja ka ressursi põhised. Erakapitalil võiks nad olla vaid siis, kui me kaasaks selleks n-ö kilbina, nagu mõne muu infrastruktuuri puhulgi, väliskapitali (loe: USA oma), mida aga senise alusel pole põhjust eeldada.

Neljandaks, välisinvesteeringute üldise tagasitõmbumise foonil kasvab veelgi riigi infrastruktuuri kui majanduse selgroo arendamise osatähtsus. Osaliselt võib seda valdkonda toetada NATO vajadustega seotud infrastruktuuri ja ka energeetika edasiarendamine, mis riikliku investeerimispoliitika alla paigatuvad teravamalt ka muud infrastruktuuriprojektid. See aga eeldab infravaldkonnas riigipoolse osakaalu kasvu ja selle kindlustamiseks vastava senise riikliku investeerimispoliitika teatud ümbermõtestamist.

Viiendaks, Venemaa jaoks strateegilistes kaubagruppides toimub nende logistilise teenindamise ja transiidi kanalite jõuga ümbersuunamine Eesti, aga ka teiste Balti riikide ja Ukraina sadamatest Venemaa enda sadamatesse. Seega tuleks suunata seni edukas ja konkurentsivõimelises Eesti logistikasektoris oma jõupingutused ümberlülitumisele just mittestrateegiliste, enam diversifitseeritud ja puhttehniliselt vähem poliitilise kontrolli meetmetele allutatud transiitkaubavoogude, selliste nagu konteinerid, teenindamisele.

Kuuendaks, ka turism, kui üks meie majanduse senise heaolu alus, on «rinderiikidesse» suunatuse korral potentsiaalselt langeva trendiga, avaldades seeläbi omakorda negatiivset mõju majandusele.

Seitsmendaks, tuleb arvestada, et «rinderiikide» põliselanikkonnal, ka eestlastel, on ajalooliselt tingitud, lausa geneetiline alateadlik hirm suure naabri võimalike taasvallutuslike plaanide ees, mis teravnes eriti arvestades naabri äsjast väga jõulist, mitte millestki hoolivat sõjakäiku. Nimetatu toob kaasa, kõrvuti sooviga tihedamalt integreeruda NATO kui ainsa arvestatava kaitsjaga ja tuua NATO baasid oma territooriumile kui kaitsegarantii, ka rahva teatud alateadliku ebakindluse oma pikaajalise tuleviku suhtes. Ebakindlus tuleviku suhtes aga on just see foon, mis pärsib pikaajalise perspektiiviga majandusaktiivsust, mis on jätkusuutliku majandusarengu oluliseks tingimuseks. See on majanduslik probleem nii pikaajaliste siseinvesteeringute pärssimise kui ka potentsiaalselt suureneva läände (töö)emigratsiooni näol, mis eriti puudutab meie nooremat, «tulevikutegijate» põlvkonda.

Kaheksandaks, tuleb tõsiselt tegeleda ühiskonnas maad võtva võõrandumisega poliitikast. Vaid teadlik ja aktiivne kodanik demokraatlikus väikeriigis, kus ainsaks arvestatavaks ressursiks on inimesed, saab olla eduka majandusarengu ja omariikluse pant. Seepärast esmapilgul majandusest nii kaugel oleva kodanikuühiskonna omaalgatuse arengu toetamine on ka meie majandusliku jätkusuulikkuse ja riigi iseseisvuse säilimise komponent.

Üheksandaks, seni peaaegu et negatiivse varjundiga sõna «integratsioon» sisuline tähendus peaks pärast Gruusiaga toimunut omandama hoopiski teise, lausa prioriteetse tähenduse. Arvan, et Rein Taagepera hiljuti avaldatud mõtted sellega seoses on igati arvestamist väärt.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Augustisõda muutis nähtavaks maailmas juba mõnda aega küpsenud vastuolud ja probleemid, mis ajalooliselt idaeurooplaste silmis personifitseeruvad agressiivse Venemaa imago kaudu. Pole kindel, et alanud on uus külm sõda, nagu väidavad mitmed poliitikud, analüütikud ja meediategelased.

Kindel on vaid see, et teatud määral on maailm siiski muutunud. Liberaalse ja autokraatliku kapitalismi vastasseis on tekkimas ning Venemaa püüab seda forsseerida oma taustaga seotud ambitsioonidest tulenevalt. Selles vastasseisus on meie positsioneering «rinderiigina» suuresti paratamatu. Seejuures loodetavasti külma sõda siiski ei tule, küll aga võib eeldada Venemaa ja lääne suhete märgatavat jahenemist mõneks ajaks, mis küll ei tähenda majanduskoostöö lakkamist.

Kuid see koostöö jääb konkreetsete ühist huvi pakkuvate projektide tasandile, mis Eestit, peale energeetika- ja logistikavaldkondade, üldiselt ei puuduta. See majanduskoostöö toimib eelkõige euroliidu tuumikriikide tasandil, mis võib isegi kiirendada «kahekiiruselise Euroopa» kujunemist. Samas mõlemaid osapooli mõjutavad ka maailma finantskriisist tulenevad negatiivsed mõjud, mis võivad tõugata eelkõige Venemaad pisut oma ambitsioone piirama, sest vaatamata tema ennastjulgustavale retoorikale tal lihtsalt ei jätku selleks majanduslikku võimekust. See aga tooks tekkiva jaheduse asemel kaasa ilmselt ka teatud soojenemise. Eks paistab, kas nii ka läheb. Kui ei, siis meil on, kahjuks, tõenäosus jääda «rinderiigina» teatud määral majandusarengute ääremaadele.