Aidi Vallik: et meie lapsed koolis ellu jääksid

, kirjanik ja endine õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aidi Vallik
Aidi Vallik Foto: Pm

Miks Põhjamaise heaolu-kantsi seinad mõranevad, kirjutab kirjanik ja endine õpetaja Aidi Vallik.

Otsekui kivi kivi haaval varisevad seni nii kindlatena tundunud veendumused Soome koolisüsteemi turvalisusest, õpilassõbralikkusest ja edukusest. Usk kogu ühiskonna turvalisusesse, inimsõbralikkusesse, edusse mõraneb, ja selle maa noored ise on selle usu (või selle müüdi?) lõhkujad. Kuid mis loogikaga, mis motiividel? Mis määrani? Ja kas meie siis siin lõuna pool Soome lahte, nii-öelda vähemad velled, kelle paleuseks ikka põhjanaabrite kindlus, jõukus ja edulugu, saame enam loota, et koolitulistamised vaibuvad ajalukku Eesti koolidest mööda minnes, meid puudutamata?


Jah, saame, ikkagi veel saame, hoolimata sellest, et Soome koolisüsteem kõigis selle detailides ja õpilaste-õpetajate hüvanguks töötavad tugivõrgustikud on võrreldamatult läbimõeldumad, tasustatumad ja funktsioneerivamad kui Eestis. Sest esiteks: just selsamal suurel põhjusel oleme oma koolisüsteemi suhtes väga kriitilised. Teiseks pole meil olnud piisavalt palju aega vajuda PISA- ja muude rahvusvaheliste haridustestide üliheade tulemustega kaasnevasse rahulolusse.


Kolmandaks kannab meie kool veel tihtipeale teatavast varasemast ajajärgust pärit range nõudlikkuse ning jäigavõitu distsipliini taaka, mis on juba aastateks andnud alust Eesti koolilgi suurema  õpilassõbralikkuse poole püüelda, kuid mis paradoksaalsel kombel ometi on oma sunniviisilisel moel rõhunud vastutustunde tekitamisele. Neljandaks, ja see on põhiline - meil on veel aega õppida nii Soome kui kogu maailma koolitulistamisjuhtumitest.


Enne Jokela juhtumit eelmisel aastal ei usutud eriti ei meil siin ega Soomes, et Ameerikamaal juba õudust külvanud koolitulistamistel flegmaatilistes Põhjamaades mingit suuremat tõenäosust võiks olla. Nüüdne Kauhajoki näitab, et eksisime, kui rajasime oma lootused põhjamaisele vaoshoitusele, pikatoimelisusele ja flegmaatilisusele, samuti naiivsele uskumisele, et õpilastel on Soome ja Rootsi koolides nii hea olla, et seal ei saa küll mingit põhjust tekkida relva oma eakaaslaste poole suunamiseks.


Meil siin Eestis pole aga meie oma kooli suhtes olnud põhjust nii optimistlik olla ja sellest annab tunnistust ka näiteks võimaliku tulevase sündmustiku visioon filmis «Klass». Võib ka nii öelda, et kui Jokela tulistamine tabas eelmisel aastal Soome kooli kui välk selgest taevast, siis Eestis on vähemalt kunstilisel tasemel taoline olukord juba läbi mängitud ning teadvus on sellise võimaluse omaks võtnud. See annab aga meile selge šansi ennetada Eesti Jokelat ning Kauhajokit.


Vähemalt neil kahel Soome tulistamisel olid päris äratuntavad ühisjooned, millelele tuginedes on võimalik saada teatav ettekujutus potentsiaalse koolitulistaja isiksuslikust profiilist ja samuti tulistamisele eelnevate märkide ja toimingute ahelast.

Kui neid kaht Soome juhtumit võrrelda teiste maailmas aset leidnud koolitulistamistega, peaksid nood seaduspärad veel selgemalt nähtavamale tulema. Näiteks selline pisiasi, et oma tulevast tegu heroiseeriti eelnevalt internetis, kõneldi teatavaid jutte, püstitati teatavaid loosungeid, oldi suhteliselt eraklik ja kollektiivis pigem vaikimisi tõrjutu või ise eemalhoidev, kui kiusatu.


Kui oskaksime taolisi märke lugeda võimalikult kohe, kui need ilmnema hakkavad, muutuks võimalikuks neile inimestele abi andmine. Enne kui nad omas abituse- ja mõttetusetundes teevad otsuse «ohjad enda kätte haarata» – mõistagi omamoodi. Nood võimalikud tulevased koolitulistajad vajavad abi, vajavad, et nad üles leitaks, sest ei maksa hetkekski unustada – ka nemad ise on lõpuks oma aktsiooni ohvrid ning seda ettekavatsetult.

Lihtsamalt öeldes on nad enesetapjad, kes tunnetavad vajadust teise ilma minna võimalikult suure aplombiga, võimalikult suure kaaskonnaga ja võimalikult suure meediakära saatel justkui mõne muistse  hõimu sõjapealik, kelle matustel hukati hauapanuseks ning ohvriteks jumalustele ka tema (liig-)naised, orjad ja sõjavangid. Ainuke asi, et sõjapealiku seljataga olid võiduau ja saavutused, meie tänase koolitulistaja seljataga on keskpärasus, hallus ja mõttetus.


Sellises olukorras võibki masse kaasav mastaapne enesetapp tunduma hakata ainukese võimaliku väljarabelemisena mõttetusest, suure võiduna, eneseteostusena. Umbes nii, et nüüd ma alles näitan teile, et ma pole mingi mõttetu mees! See kõlab siinkohal kirjapandult kerglasena, kuid ei ole seda ometi: selle kinnismõtte taga on suur valu ja traagika. Ja kättemaksuhimu. Neile, kes ei märganud.


Muidugi on noore inimese taolise otsuse taga veel palju, siintoodu on vaid üks võimalikest motiividest, mis koolitulistajat ajendab teisi koos endaga surma saatma.  Aga liituvad veel igasugused keerulised mõttekonstruktsioonid ja veendumused, isiklik ning rahvuslik taust, kasvatuse iseärasused jne jne. Soome tragöödiate puhul on nimetatud soome meeste oskamatust tundeid väljendada, Soome ühiskonna patriarhaalset aluspõhja koos sellest tuleneva agressiivsusega, samuti tava end mitte teisele inimesele peale suruda, kui jääb mulje, et teine tahaks omaette olla. See kõik peaks meilegi siin häirekellana mõjuma ja mõtteid äratama, sest emotsionaalses ning rahvuskultuurilises plaanis on eestlased ja soomlased väga sarnased. Kuid samas annab seegi meie kätte juhtlõnga, ennetamaks koolitulistamisi siinkandis.

Kus on Eesti koolidele-klassijuhatajatele-lapsevanematele jaotatavad infovihikud sellest, kuidas ära tunda võimalikule tulevasele koolitulistamisele viitavaid märke, kus on tegevuskavad ning käitumissoovitused taolise kahtluse puhuks?


Mida peaks tegema klassijuhataja või ema-isa, kes arvab märkavat, et üks poiss on hakanud liiga palju armastama relvi ja liiga vähe inimesi? Kuhu pöörduda? Kuidas ja mis tasemel otsida selle poisile abi? Kuidas peaksid õpilased käituma, kui avastavad internetist klassivenna poolt üles riputatud ähvardavad video- ja kirjamaterjalid?  
Vastused neile küsimustele ei ole iseenesestmõistetavad, ja ka küsimusi on palju rohkem, kui siinkohal mahub ära tuua. Kuid nende küsimustega on vaja tegelda. See ei ole ainult ema, isa või klassijuhataja asi. See on terve Eesti kooli asi – kui tahame, et meie lapsed seal kindlasti ellu jääksid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles