Von Krahl lisab hooajale üleilmsemat mõõdet
27. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatrijuhid räägivad Eva Kübarale, mida uus, juba alanud hooaeg toob. Eriti vingelt stardib Von Krahl, kes vaatab sel hooajal ainult tulevikku ja täiesti uute inimestega.
Von Krahli uus täienenud ja rahvusvaheliseks muutunud trupp alustab sügisest intensiivse mõtte- ja loomeprotsessiga «Kas on elu pärast kapitalismi», mis peaks välja jõudma…. Kuhu, ei tea tegelikult veel kunstnikud ega ettevõtmise eestvedaja Peeter Jalakas isegi.
Tema kirjelduse järgi on 5. oktoobril algav projekt protsess, mis tegelikult juba suvel sõpradele-tuttavatele räägitud mõtte tasandilt idanema hakanud ning häid ideid külge haakinud.
Näiteks saabub Jalakas meie kohtumisele Krahlis ja alustab lennukalt juba poolelt teelt: «Kohtasin siia tulles vana tuttavat, kes andis idee, et selle projekti ajal siin võiks ju olla asjade vahetus inimeste vahel. Mitte ost-müük, vaid vahetus. Minul vähemalt küll on kodus asju, mida ma ei kausta ja ma arvan, et nii on paljude teistega ka.»
Ei, see pole mingisugune taaskasutuskeskus Krahlis. Jalaka eesmärk on ennekõike kommunikatiivne – et inimesed asju vahetades silmast silma suhtleksid, sest tänapäeval prevaleeriv virtuaalne suhtlus on tema sõnul agressiivsem.
Nimetatu on vaid üks võimalik lisarakuke Von Krahli sellesügisesest kunstiprojektist «Kas on elu pärast kapitalismi», mis kestab kaks kuud ning hõlmab endas põhituumana Krahli Akadeemia loenguid. Jalakas on Eestisse kutsunud mitmed tegijad inimesed üle maailma, kes pooldavad ökoloogilist mõtteviisi ja saavad aru, et kapita-lism ei ole kaugeltki inimühiskonna arengu kõrgeim faas.
Sarja lööb lahti Jakob von Uexküll, samanimelise kuulsa bioloogi lapselaps, Rootsi ökopoliitik, filantroop ja ajakirjanik ning tuntud ka kui Nobeli preemia alternatiivi, Õige Eluviisi auhinna (Right Livelihood Award) alusepanija.
Oktoobri esimesel nädalal saab kuulata ka Rob Hopkinsi loengut üleminekulinnadest (Transition Towns). Üleminekulinna idee on püüda loobuda fossiilkütustest saadud energia kasutamisest ning Hopkins tahab selle mõtte massidesse viia, tutvustades ideed paljudes kogukondades.
Kuna mees ise aga põhimõtteliselt lennukiga ei sõida ja muul viisil Inglismaalt siia saabumine oleks suhteliselt keeruliseks osutunud, saab tema loengut jälgida videokonverentsina.
Krahli Akadeemia loengutele on väga oodatud ka venekeelne kogukond, sest kuigi kogu projekt on ingliskeelne, on kaks esinejat ka Venemaalt, kellest üks kõneleb ilmselt vene keeles.
Jalakas selgitab, et mõlemad ida poolt tulnud külalised on väga koloriitsed – Siberisse maailma suurima kogukonna loonud vene müstik, Viimase Testamendi Kiriku juht Vissarion ja kunagine Putini nõunik Andrei Illarionov.
Peamiselt pühapäeviti Von Krahli saalis toimuma hakkavad loengud on aga vaid inspiratsiooniallikas edasisele tegevusele. Kui teoreetiline pool kuulatud, asub tööle kümneliikmeline rahvusvaheline kunstnike rühm, kes kuuldud loengut oma ajudes sünteesivad ja kõik koos nädala pärast reedel ühise tõlgendusega välja tulevad.
Kogu nädala jooksul toimunud tegevuse võtab filmile ETV.
28. novembril, Eesti Vabariigi juubeliaasta tähistamisel astub kogu seltskond üles kokkuvõtliku lavastusega.
Miks Jalakas seda kõike teeb? Sest praeguses ühiskonnas, mida ta iseloomustab väljenditega «legaliseeritud ahnus» ja «narratiivi puudumine», vajab väga diskussiooni teemal, kuhu me liigume.
«On tunda, et inimesed on postmodernistlikust indiviidikesksusest, usust indiviidi kõikelubatavusse ja vastutuse puudumisest tüdinenud, järjest enam hakatakse otsima metafüüsilist ühtsust, jälle kokku panema üht ühendavat lugu,» räägib ta ning loodab, et kui mõistetakse, et meil on ressursse piiratud hulgal, siis hakkab see ka inimeste käitumist mõjutama.
Välismaistest kunstnikest on Eestisse jõudnud skulptuuri ja heliinstallatsioonidega tegelev Lukas Kühne Saksamaalt ning multimeediaartist Renzo van Steenbergen Hollandist. Lukas ehitab juba kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas projekti tarvis hiiglaslikes mõõtmetes ksülofoni – igal nädalal saab valmis üks noot, projekti lõpuks peaks koos olema heliredel.
«See on monumentaalne heliehitis, lüües haamriga ksülofoniklahve, saad tunda eri helilaineid, mis tõepoolest mõjutavad su keha, puudutavad konte,» kõneleb Kühne.
Mingeid loosungeid, mida maailmas muutma peaks, mees targu pilduma ei hakka.
«Oluline on just see, et saabusime n-ö täiesti süütuna, meil ei ole mingeid eelarvamusi ja me lihtsalt vaatame, kuidas see projekt kujuneb. Arvan, et Eesti on projekti läbiviimiseks väga hea koht, sest teil on selja taga väga vägivaldne minevik ning teie demokraatia on veel väga noor ja seetõttu valmis muutusteks,» kõneleb skulptor Kühne.
Steenbergen täiendab: «Näiteks Hollandis, mis oli üks esimesi kapitalistlikke riike, võid sa hüpata ja karjuda, aga mitte keegi ei usu sind enam. Eestis on aga tunda hoopis teistsugust energiat.»
Kui küsida suurimate valupunktide kohta maailmas, arvab Steenberg, et kõik probleemid tulevad peamiselt rahast ja religioonist. Kuidas neist kahest loobuda?
«Võib-olla oleks lahendus see, kui leiaksime uue planeedi ja läheksime kõik alasti sinna, ühegi asjata? Või siis ootaksime aastat 2013, kui väidetavalt peaks tulnukad tulema,» ütleb ta, mitte täie tõsidusega muidugimõista.
Lisaks kunstnikepoolsele tõlgendusele teevad Balti filmi- ja meediakooli tudengid pärast loenguid ka tänavaküsitlusi, mille lõike hiljem telesaatest näha saab, toimuvad kinoseansid.
Otsapidi haakub projektiga ka riigi ja kodaniku suhteid uuendada püüdev ettevõtmine, tööpealkirjga Utoopia ehk Minu Riik. Sellesse on kaasatud mitmed «Teeme ära» projektiga seotud kodanikud, poliitikud, IT-spetsialistid ja ärijuhid. Sel nädalal peetigi Krahlis järjekordne utoopiakoosolek.
Kas on elu pärast kapitalismi?
• Loengud:
Jakob von Uexküll «Maailm vajab uut
narratiivi»
Rob Hopkins «Muutuvad linnad. Muutuv kultuur» (videokonverents)
Mark Lynas «Kliimamuutused. Globaalne soojenemine»
Andrew Cohen «Uus valgustusajastu. Muutused teadvuses ja kultuuris»
Andrei Illarionov «Energia ja poliitika»
Jonathan Dawson «Ökokülad»
Vissarion «Viimase Testamendi Kirik»
Paul Jay «Vaba meedia»
Catherine Austin Fitts «Rahandus ja majandus»
• Trupiga on liitunud Inga Salurand (külalisena NO99st), Bert Raudsep, Siret
Paju ja mitmed väliskunstnikud
• Kinoõhtud, kus näidatakse filme, mis haakuvad nädala teemadega.Tasuta.
• Tänavaküsitlus, kus inimesed saavad väljendada oma unistusi ja hirme.
• Iganädalane telesaade «Kas on elu
pärast kapitalismi» ETVs alates 18. oktoobrist.
• Iganädalased performatiivsed etteasted rahvusvaheliselt trupilt.
• Vabariigi juubeliaastat kokku võttev kontsert-etendus 28. novembril Estonia kontserdisaalis.
Vaata lähemalt: www.vonkrahl.ee
Miks peaks inimene uuel hooajal just teie teatrit külastama?
Aarne Mägi
Kuressaare Linnateatri turundusjuht
Teatri hooaeg omalavastustega algab 5. oktoobril, kui esietendub Yasmina Reza «Tapatöö jumal», mille lavastab Jaak Allik.
Yasmina Reza (1959) on praegu maailmas kõige enam mängitav prantsuse dramaturg. Tema seitsmest lavateosest on Eestis mängitud näidendeid «Kunst» (Eesti Draamateater, 1998 ja Ugala 2008) ning «Kolm versiooni elust» (Endla Teatris 2002).Näidendi «Tapatöö jumal» maailmaesietendus toimus 8. detsembril 2006. a Zürichis. Pooleteise aastaga on seda lugu mängitud Londonis, Viinis, Berliinis, Münchenis, Hamburgis, Ljubljanas, Helsingis...
Proovisaali jõuab sellel aastal ka siinkirjutaja kirjutatud lastenäidend «Unenägu», mille lavastab Aare Toikka ja kus peaosas Saaremaa ühisgümnaasiumi gümnasist Jörgen Liik.
Suveks kirjutab Urmas Lennuk meile samuti täiesti uue näidendi, milles peaosa mängib Guido Kangur.
2009. aasta sügisel saab kümme aastat Kuressaare Linnateatri taasavamisest ja Jüri Tuulik on kirjutamas sel puhul teatrile Saaremaa-teemalist näitemängu.
Jätkuvalt on mängukavas ka A. H. Tammsaare «Ma armastasin sakslast» ja Edward Albee «Loomaaialugu».
-----------------------------
Peeter Tammearu
Ugala teatri juht
Praegu on veel viimane aeg vaadata sellist Ugalat, nagu ta olemas on. Seda n-ö vana Ugalat. Kui ühel päe-val algab ehitus, siis mõnda aega seda Ugalat vaadata ei saa, ja see, mis siis välja tuleb, on kindlasti juba hoopis teistsugune. Seega tuleks veel lihtsalt kasutada võimalust.
Ugala on sel hooajal mitmeti Eesti-keskne ja keskendub Eesti inimesele. Nii oktoobri algul esietenduvas «Linnapea» lavastuses, mille kirjutas Toomas Suuman ja mis tuleb lavale Viljandi 725. aastapäeva raames, keskendudes legendaarse linnapea August Maramaa aegadele, kui ka aprilli algul lavale jõudvas ja Artur Rinnest ja tema ajast kõnelevas näidendis, mille on teatrile kirjutanud Mati Põldre ja Margus Vaher.
Selle kõige vahepeal näeb juba repertuaaris olevat klassikat «Keisri hullust» «Kolme õeni» ning Ott Aardami tänapäevadramaturgiat «Börs ja börsitar» ning oktoobris esietenduvat noortedraamat «Poks». Kõige paremat infot saab teatri koduleheküljelt, aga üks on kindel, alati näeb laval ansamblimängu. Me töötame publikule mõeldes.
-----------------------------
Jaanus Kukk
Vene Teatri juht
Vene Teatri tegemistest alanud hooajal nõnda palju, et esietendub
11 uuslavastust, millest kolm on mõeldud lastele. Märgiksin ära suure saali uuslavastusi: A. Gribojedovi «Häda mõistuse pärast», lavastaja Juri Jerjomin (Venemaa), kunstnik Rosita Raud, kostüümikunstnik Marianne Kuurme. Vene kirjandusklassikasse kuuluva teose lavastamine on olnud alanud hooaja üks olulisimaid ettevõtmisi.
6. veebruaril esietendub Moliére’i «Don Juan», lavastajaks Mihhail Bõtškov (Venemaa), kunstnik Juri Galperin (Venemaa).
V. Korostõljovi «Pirosmani, Pirosmani, Pirosmani…» – lavastaja Jevgeni Ibragimov (Eesti Nukuteater) – esietendub aprillis.
Tähtsustades neid kolme lavastust, ei soovi ma mingil juhul vähendada muude uuslavastuste olulisust repertuaaris, kuid need kolm lavastust võiksid olla juubelihooaja vedurid.
Alanud hooaeg on Vene Teatrile juubelihooaeg. 12. detsembril 2008 tähistab Vene Teater oma 60. sünnipäeva.
Alanud hooaja teisel poolel asub Vene Teatrisse kunstilise juhina tööle Natalia Lapina (Venemaa), kes on Vene Teatris seni lavastanud ühe lastelavastuse, «Aarete saare».
-----------------------------
Sven Karja
Vanemuise draamajuht
Hooaja algus Mati Undi tükkide viimaste mängukordadega. Esimene esietendus «Kogutud teosed» ei ole enam Undi teosed, vaid Margulies’i omad. Külliki Saldre on kirjandusprofessor ja Hilje Murel teda iidoldav tudengineiu. Siit hakkab lugu peale. Värviliste vahtralehtede aegu avaneb «Sviit». «Ustetükk», ütlevad näitlejad selle kohta. Need on siis Sepa Ott ja teised.
Novembris jäävad mõned vaesed loomad vihma kätte. See juhtub ühe Billy-nimelise iirlase tükis. Mille tegevuspaik on kihlveokontor, kus mõned hullud koos käivad. Lavastaja Smithi leidsime Londonist, aga proove suudab ta läbi viia puhtas eesti keeles. Saime tõlgi pealt kokku hoida. Esimese lume aegu saavad lapsed uue «Lotte».
See on päris eesti asi. Uus aasta tuleb saksa ja austria uusklassikute Kafka ja Horvathiga. Kafkat teeb muidugi Toompere. Kes arvab, et Horvathi «Lood Viini metsadest» on Straussi valsid, on õigel teel. Aga ainult pooleldi. Tegelikult on lugu sellest, mis juhtub siis, kui unustatakse küsimast: mis õieti toimub? Lavastab Robert Annus. Tema on meie uus lavastaja. Aga meil on mitu uut näitlejannat ka. Ja vanad on ka kõik alles. Selle talve elame julgesti üle.
-----------------------------
Raivo Põldmaa
Tallinna Linnateatri direktor
Linnateater on uueks hooajaks ette valmistudes üle vaadanud oma sisemised ressursid lavastajate ja kunstnike poolelt ja panustanud neile. Esmajärjekorras toob Jaanus Rohumaa novembris lavale Richard Brautigani utoopia «Arbuusisuhkrus», seejärel jõuab detsembris Taevalavale Tennessee Williamsi klassikaks mängitud «Iguaani öö» Ingo Normeti tõlgenduses ja Iir Hermeliini kujunduses. Kolmandaks aga proovib kätt näitlejana tuntud Aleksander Eelmaa Morris Panychi tekstiga «Tädi ja mina».
Detsembri lõpus toimub rahvusvaheline teatrifestival «Talveöö unenägu», mille rõhk on seekord monotükkidel ja peaesinejaks Bruce Myers Peter Brooki lavastuses «Suur-inkvisiitor». Oodata on veel tuntud nimedest Martin Wuttket Berliner Ensemble’ist ja Alvis Hermanise lavastust «Sonja».
Värske uudis – teatripiletite käibemaks suureneb viielt protsendilt 18-le. See toob tõenäoliselt kaasa piletihindade tõusu mitmes Eesti teatris.
2009. aasta jaanuaris ehk uue maja ehitusega algab ka uus ajastu linnateatri loos. See vajutab pitseri teatri plaanidele – peame mingi aeg hakkama saama keerulistes tingimustes. Ja kui teater valmib, avaneb tohutu perspektiiv.
-----------------------------
Tiit Ojasoo
Teater NO99 juht
Romaan «Onu Tomi onnike» räägib loo nukrast neegrist, kelle kalendermärkmik on tihe: töö, töö, töö. Vahenditega on tal aga kehvasti: mõned hargid, viglad, käerauad. Kuid just nii saavutab Tom piiratud võimaluste tingimustes lähima, mida ta oskab õnnena ette kujutada.
Teater NO99 olukord on algaval hooajal rõõmus. Sarnaselt kõigi Eesti teatritega väheneb ka meie eelarve ning on selge, et laieneda pole meil enam võimalik. Seega – jääb üle liikuda sügavuti. Meiegi kalendermärkmik on juba täis kirjutatud, et onu Tom ei jääks oma õnnes üksinda.
Mis puudutab aga paljuräägitud NO99 ja ühiskonna vahelisi suhteid, siis üritame teha nii, nagu tegi kunagi nooruspõlves Karl Marx. Nimelt talutati veidi purjus ja üleannetu Marx koju, kuid sinna jõudes tõmbas Marx kõik saatjad ootamatult tuppa, keeras ukse lukku ja hüüdis: nüüd olete mul peos! Ja pidu jätkus...
-----------------------------
Priit Pedajas
Eesti Draamateatri peanäitejuht
Meie maja täielik uuendamine lõppeb detsembris ja seni toimetame muudes mängupaikades.
5. oktoobril esietendub Madis Kõivu näidend «Lõputu kohvijoomine» kunagises Heliose kinos. Lugu on sõna otseses mõttes kohvijoomisest ja nendest lõpututest juttudest, mis sinna juurde käivad, olgu siis aasta 1918, 1934, sõjaaeg, Nikita aeg või Brežnevi aeg.
Novembris toovad lavakooli tudengid samas Hendrik Toompere juhtimisel välja Nikolai Jevreinovi näidendi «Kõige tähtsam». Maria Klenskaja ja Kersti Kreismanni algatusel toome novembris välja Peter Shafferi intelligentse komöödia «Leekrüübe».
Esimene esietendus värskelt avatud majas toimub jaanuaris. Ingomar Vihmar on võtnud ette Mehhiko kirjaniku Juan Rulfo romaani Pedro Paramo.
Andrus Kivirähk on kirjutanud meile uue näidendi «Vombat» – tänapäevane eesti pere lugu, mille toob kevadel välja Merle Karusoo. Allakirjutanu eestvõtmisel teeme lavastuse «Arbujatest», tähistades väikese hilinemisega Arbujate kogu 70 aasta sünnipäeva. Kevadel tuleb lavastama Viktor Rõzakov Moskvast, kes teeb noortega näidendi «Mängud tagahoovis».
-----------------------------
Tiit Palu
Endla pealavastaja
Arvan, et teatrikülastaja teeb enne teatrisse tulekut eeltööd. Repertuaariteatrina pakume lavastusi igast sõnateatri žanrist: lastelavastusi, klassikat, komöödiaid, omadramaturgiat; väikeses saalis kaasaegset dramaturgiat. Eelmise hooaja lõpus valminud lavastused «Janu» ja «Ma olen iseenda naine» olid õnnestumised, mida vähesed on näinud.
Sügishooajal on kolm esietendust: 4. oktoobril esietendub Andrzej Saramonowiczi näidend «Testosteroon» Enn Keerdi lavastuses. Selles poola näidendis räägivad mehed. Mina teen Gogoli «Revidendi», mille esietendus on 29. novembril. Detsembris esietendub Andres Noormetsa «Saja-aastane laps», kus lastele tutvustatakse eesti laste laulumänge läbi aegade. Kevadhooaja esimesed lavastused on Karl Ristikivi «Hingede öö» Margus Kasterpalu juhtimisel ja minu «Raimonds». Koidula muuseumis mängime ka vana head «Vaimude tundi».
Eelmine hooaeg oli Endla ajaloos edukaim. Saime kolm preemiat Draama festivalilt ja kaks peapreemiat aastaauhindade žüriilt. Käisime Tampere ja Riia festivalil, kutsed on Berliini ja Toruni. Loomulikult mängime eelmise hooaja lavastusi ka sel hooajal.
-----------------------------
Üllar Saaremäe
Rakvere teatri juht
Septembrikuus esietendus meil lastetükk «Onu Remuse lood», mille lavastas Jaanika Juhanson, ning väga päevakohane lugu – tööta jäänud tippjuhtidest kõnelev «Top Dogs» Kati Kivitari lavastuses.
Tulemas on veel nooremale publikule mõeldud «Creeps», mis on oma iseloomult ehk veidi hoiatav tükk, mis puudutab teemat, et kas ikka on iga hinna eest mõtet kuulsaks saada ja näiteks superstaari-saatesse minna, kui lauldagi ei oska. See on väga lustakas lugu kolmest tüdrukust, kes kõik arvavad et just nemad on välja valitud saatejuhiks, aga siis selgub, et päris nii see pole.
Detsembrikuus peaks esietenduma minu enda lavastus, iirlase Conor McPhensoni «Teisel pool». Neli meest ja üks naine saavad kokku ühes kõrtsis, mille plaanimegi ehitada väikesesse saali. Dramaturgilises mõttes sel suurt lugu ei ole, see on rohkem selline lugude rääkimise tükk, kus kõik tegelased räägivad ära lood, mida nad tavasituatsioonis ei jutustaks.
Lisaks tuleb veel laste jõululavastus – Sven Heibergi kirjutatud ja lavastatud
«Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi».
-----------------------------
Aare Toikka
VAT Teatri juht
Peagi esietendub meil taas Moliére’i «Misantroop» (eelmisest lavastusest on juba üle 20 aasta möödas), osades kogu VATi trupp, lavastaja Markus Zohner Šveitsist.
Lapsed saavad vaadata tuntud saksa kirjaniku Rudolf Herfurtneri sõprusest rääkivat lugu «Varblase Priidu», mille toob noorte näitlejate Elina Pähklimäe ja Meelis Põdersooga lavale Mart Kampus.
Lisaks tuleb lavale Andrus Kivirähkilt Katariina Laugule kirjutatud näitemäng «Ingel, ingel, vii mind taeva...», kus mängib kaasa Marko Matvere, kunstnikutöö teeb Iir Hermeliin, lavastan mina. Debüütlavastuse teeb VAT Teatris Panso preemia laureaat Ago Soots, kes lavastab rumeenia geeniuse Peca Stefani loo «Värvit».
Esmakordselt Eestis jõuab meie lavale põhjanaabrite enamtõlgitud kaasaegse näitekirjaniku Laura Ruohose «Üksik saar», kus mängivad Marika Vaarik, Katariina Lauk ja Ago Soots (lavastaja Aare Toikka).
Just meie teatris on laval näidend, kus peaosas Aarne Üksküla. See on poola lugu «Nürnberg», mis esietendus alles möödunud kevadel, lavastasin mina, kunstnikutöö tegi Hardi Volmer. Kaasa mängivad Katariina Lauk ja Tiina Rebane.