Riigikogu arutas riiklikult tähtsa küsimusena hariduse rahastamist

Video ei ole enam kättesaadav.

Riigikogu arutas tänasel istungil olulise tähtsusega riikliku küsimusena alus-, huvi-, üld- ja kutsehariduse rahastamise võtmekohti.

Kell 10 alanud istungil esinevad ettekannetega kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv, haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi, Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja Eesti Linnade Liidu esindaja, Tartu linnapea Urmas Klaas ning riigikontrolli esindaja, kohaliku omavalitsuse auditi osakonna peakontrolör Airi Mikli.

Laine Randjärv tugines oma sõnavõtus kultuurikomisjoni kohtumistele huvigruppide esindajatega. Randjärve sõnul on nii OECD kui ka kultuurikomisjon jõudnud sarnastele seisukohtadele. Kultuurikomisjon leidis, et hariduskorraldus peab toetama vastutuse võtmist. See tähendab ka õpetajate suuremat usaldamist õppemeetodite või õppematerjalide valimise osas. Lisaks on Randjärve sõnul uus haridusseadus liiga kontrollikeskne. 

Millised on õpetaja õigused ja kuidas kaitsta õpetajat agressiivse õpilase eest? Randjärve sõnul vajab ka pedagoog tugiteenuseid nii nagu õpilased. Peame selgeks rääkima, milline on riigi ja omavalitsuste ülesannete jaotus ja kuidas jõuab raha koolideni. Lisaks tuleb selgeks rääkida õppemaksu teema erakoolides, ütles Randjärv. 

Oleme komisjonis kuulanud erakoolide rahastamise osas emotsionaalseid ja ratsionaalseid seisukohti. Kui neli protsenti lapsevanematest on otsustanud erakoolide kasuks, siis järelikult on neid tarvis. Samas peaksime keskenduma sellele, kuidas pakkuda meeldivat õppekeskkonda, mida erakoolist otsitakse, ka munitsipaalkoolides. Randjärve sõnul on iva keskkonnas, mitte hariduse kvaliteedis. Erakoolide toetamine ei tohi minna vastuollu avaliku huviga ning muudatuste rakendamiseks on vajalik mõistlik üleminekuperiood. 

Mis raha on haridustoetus? Kas see on Haridus- ja teadusministeeriumi poliitika korraldamise instrument? Kohalikele omavalitsustele vastutuse andes tekib neil vastutus selle eest, kui palju raha suunavad nad õpetajate palkadesse või huvikoolide toetamisse, leidis Randjärv. 

Kultuurikomisjoni ettepanekud: riigi ülesanded tuleb sõnastada selgemini; kultuurikomisjon toetab gümnaasiumihariduse riigile üleminekut; haridusliku erivajadusega lapsed peaks kuuluma riigi hoole alla; kohati on reeglid liiga detailsed ja kontrollikesksed.

Vastates Valeri Korbi küsimusele erakoolide rahastamisest, ütles Randjärv, et kultuurikomisjonis pole ühtegi otsust veel tehtud. Riik ei võta toetusi ära ja ei hakka erakoole sulgema, samas tuleb omavalitsustele anda õigus rääkida kaasa erakooli loomise osas. 

Kõnetoolis on haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Ressursijaotuse eelistus on suunata kinnisvaralt raha ümber inimesele ja hariduse sisule. See on paremini õnnestunud kutsehariduses, kus on paranenud õpilaste-õpetajate suhe ehk õpilaste arvu vähenemisega on käinud kaasas ka õpetajate arvu vähenemine ehk efektiivsuse hoidmine. Üldhariduses on probleem aga süvenev. OECD riikidest oleme madalaima klassitäituvusega maa - OECD keskmine on 24, meil 15. 

Paljudes koolides on õpilase kohta 20 m2, aga optimaalne on 10 m2. Olukorda lahendatakse investeerimisprogrammidega, investeeritakse, et põhikoolid saaksid parajamad ning et omavalitsus keskenduks põhikoolidele ja tasapisi plaanitakse üle võtta gümnaasiumiharidust. Ainult see võimaldab tõsta hariduse kvaliteeti ja palgataset. Mida vanem klass, seda suurem on rõhk riigi sekkumisele. 

Mis puudutab OECD raportit, siis Ligi sõnul toetavad raportis esitatud seisukohad ministeeriumi tegevust. Dokument rõhutab, et Eestis on tulemuslik ja võrdne koolisüsteem, informeeritud hariduspoliitika ning selge strateegia. Raport kiidab haridusinvesteeringuid, mis on suunatud täpselt investeeringute täitmiseks.

OECD hinnangul suunab omavalitsustele raha andmine neid koolivõrku korrastama. Samas on õpetajate palk teema, mida ei saa jätta ainult omavalitsuse otsustada. Ligi sõnul on Eesti kõige kiirema õpetajate palgatõusuga riik OECDs.

Ligi sõnul on riik võtmas vastutust erivajadustega laste koolide osas. Aga see võtab mõne aja. Koolivõrku peab kiiremini korrastama – seda leiab nii ministeerium kui raport ning põhikoolidele antakse ainult raha koolimajade parajaks tegemiseks.

Tõeliselt kriitiline koht on Ligi sõnul erakoolide rahastamist puudutav. Erakoolide teemast rääkides ütles Ligi, et pearaha jääb endiseks, aga kinnisvara puudutab jääb omavalitsusele otsustada. Eesmärk – et ei juhtuks nii, et omavalitsus paneb oma kooli kinni, aga on sunnitud edasi toetama eraalgatust. OECD pakkus välja, et lõpetada ära tegevustoetuse maksmine. Teine ettepanek on, et kui erakoolid võtavad õppemaksu, siis vähendada selle võrra haridustoetust. See tähendaks õppemaksude kinnimaksmist ja sellele ei ole Ligi sõnul mõtet. 

OECD toob esile selle, et erakoolide rahastamine tekitab neile konkurentsieelise – nad saavad rohkem raha maksumaksjalt ja õppemaksu. Lisaks töötab see vastu koolivõrgu korrastamisele. Avalik koolivõrk tõmbub kokku, erakoolid aga laienevad, mis tõstab haridussüsteemi kulukust. See on alus tuleviku kvaliteediprobleemidele – need on OECD eksperdi sõnad – rõhutas Ligi.

Ligi on nõus, et erivajadustega lapsi tuleks rohkem panna tavakooli, et harjutada tavalisi lapsi erivajadustega lastega ning erivajadustega lapsi tavaeluga. Me peame nad tooma ellu, mitte neid isoleerima, ütles Ligi. Raskete erivajadustega laste koolide teema on mõistagi teine teema. 

Kõnetoolis on Urmas Klaas. 

On kurb, et valitsus ja omavalitusliidud ei ole haridusküsimustes kokkuleppele jõudnud. Iga ülesande täitmine eeldab piisava rahalise ressursi olemasolu. Sellest hariduse rahastamise probleemid alguse saavadki. Lisaks on usaldamatus omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel.

Omavalitsuste hinnangul tuleks jaotada rahalised vahendid haridustasemete järgi. Siis saab haridustaseme eest vastutaja otsustada, kas pidaja haridusasutust ise üleval või tellida see kelleltki teiselt.

Klaas rõhutas, et seadusega pandud kohustused omavalitsustele peavad olema rahaliste vahenditega kaetud. Aastal 2009 vähendati omavalitsuste tulubaasi ja seda pole siiani taastatud. Sel aastal tähendab see, et kohalikesse eelarvetesse laekub 40 miljonit eurot vähem. Seetõttu jäävad omavalitsuste rahastamisvõimalused kaugemale riigi võimalustest.

Haridustoetus jaguneb omavalitsuste vahel ebavõrdselt. Koefitsiendid kõiguvad erinevate koolide vahel suurusjärgu võrra. Haridustoetuse kasutamine on sihtotstarbeline ja ülemäära reglementeeritud. Piiratud on haridustoetusest maksta palka abiõpetajatele või muudele tugispetsialistidele. Õpetajate palgavahendeid pole lubatud kasutada ka kursuste sisse ostmiseks teistelt õppeasutustelt. Lisaks on administratiivne koormus kasvanud. 

Haridustoetuse jäigad reeglid pärsivad kergemate erivajadustega laste integreerimist tavakooli. HEV laste puhul annab parimaid tulemusi varajane märkimine ja kohene sekkumine. Vajadus sekkuda võib tulla õppeaasta keskel. Aga kui erivajadus selgub pärast 10. novembrit, siis saab kool suurema toetuse alles ülejärgmisel (sic!) eelarveaastal. 

Isegi suurematel omavalitsustel on keeruline tagada hariduse kvaliteeti, rääkimata koolivõrgu planeerimisest. Omavalitsusliitude seisukoht on, et pigem tuleks püsivate ülesannete täitmiseks tagada omavalitsuste piisav tulubaas ja seda kas üldtoetuste või maksutulude tõstmise teel. Eeskuju tuleks võtta põhjamaadest, kus riigivõim usaldab omavalitsusi ning hariduskulud kaetakse omavalitsuse tulubaasi kaudu. 

Kõnetoolis on Airi Mikli. 

Haridusraha kasutamise efektiivsust iseloomustab õpilaste suhe ühe õpetaja kohta. Kui üldiselt on optimaalne üks õpetaja 15 õpilase kohta, siis Eesti keskmine on 12,5. Ja seda vaatamata koolivõrgu koomaletõmbamisele. 141 omavalitsust on sellised, kus õpilasi on õpetaja kohta vaid 10. Optimaalne on see suhe vaid 10 omavalitsuses.

Kui õpetajate palgatõusuks on vaja 30 miljonit eurot. Selle summa annaks kokku õpetajate arvu optimeerimine. Nii saaks õpetajate palk kasvada 120 protsendini keskmisest. Laste hulka arvestades peaks olema 1500-1600 õpetajat vähem.

Riik pole täielikult rakendanud rahastamise hoobasid. Pearaha on 1229 eurot aastas, mis korrutatakse omavalitsuse koefitsiendiga. Nii saavad väiksemad koolid üle kahe korra rohkem raha kui suurte omavalitsuste koolid. Kahjuks on koefitsient toonud kaasa näiteid, kus omavalitsused on rahas kaotanud. Nõrgemate soosimine on ministeeriumi sõnade kohaselt selleks, et tagada lastele põhiharidus kodu lähedal.

53 protsenti munitsipaalkoolidest on õpetaja kohta 10 õpilast ning 10 km läheduses on veel üks üldhariduskool. Kui omavalitsus tahaks lapsed sõidutada teise kooli, siis selleks haridustoetust kasutada ei tohi. Seda vabaks lastes kaotaks riik kontrolli selle üle, mida omavalitsused rahaga teevad. Hirm, et õpetaja palgaraha läheks muudeks kuludeks ei näi põhjendatud. Riigikontrolli arvutused näitavad, et juba praegu on 55 protsendis omavalitsustes õpetaja palk suurem riigi keskmisest. Sellist palka makstakse omavalitsustes, mis on oma koolivõrgu ära korrastanud. 

Omavalitsused ei ole suutnud kokku leppida, milliseid koole kinni panna ja milliseid mitte. Põhjuseid on palju, kuid mis on selle tagajärg? Omavalitsused on näidanud, et nad ei suuda hariduse korraldamisega hakkama saada. Kooli paiknemise ja pidamise küsimused on omavalitsuse lahendada, aga kui sellega toime ei tulda, tuleb see ülesanne riigi õlule panna. Sellest ka riigigümnaasiumide rajamine. 

Miks on paljud lapsed koolis õnnetud? Viimases Õpetajate Lehes on selle kohta väga hea artikkel, millest võib lugeda, et paljudes Eesti koolides algab kõik pihta sellest, et ainekeskne õppekava ei kõneta lapsi. Lisaks ei vasta õppekava ja vahendid maailmale, milles õpilased koolist väljas viibivad. Paljudes koolides on puudu last ja õpetajat toetavatest spetsialistidest. Õpetaja peab saama tunnis õpetamisega ja ta ei peaks seal olema üksi, kui klassis on lapsi, kes vajavad lisatähelepanu.