Minu väga hea sõbra naisel oli äsja raske sünnitus. Nendega on kõik korras. Õnneks. Naine ütles mehele, et ta ei kujutanuks ette olukorda, kui meest polnuks juures. Üleeile sai sõber naise ja poisslapsega koju. Sõnum endine: ei kujutaks ette, kuidas ilma abiliseta saaks. Aga valitsuses on inimesed, kes teavad.
Võimeka isa – ikkagi kolm tublit tütart, lisaks paar lapselast – Andrus Ansipi juhitav valitsus leiab, et kümne päeva keskmise palgaga (tavainimese saadava keskmise palgaga) pärast lapse sündi kodus oleva isa tasustamine on liiast. Kokkuhoid 60 miljonit krooni!
Mul pole elus miljonit olnud, seega ei kujuta reaalselt ette, kui suur summa on 60 miljonit. Kui aga teada, et tuleva aasta riigieelarvest kärbiti miljardeid, siis see isadele – tegelikult emadele – usaldatud kümne päeva raha on kaduvväike.
Nõustun peaminister Ansipiga, kes ütleb, et rikkuritele – enda sõnul teenib ta üle 70 000 krooni kuus, abikaasa pea teist samapalju – pole vaja lastetoetust maksta. See olevat kui lennukilt raha laialilaotamine, kui kogu riigis kõigile ühtemoodi kuus 300-kroonist lastetoetust jagatakse.
Ma ei oodanud 2006. aasta 11. septembril, et minu pangaarvele laekuks mingi raha. Sel päeval sündinud silmarõõmu ei suudaks valitsus kinni maksta, isegi kui mu enda palgale võtaks. Igaveseks.
Need kümme päeva, mis sain elukaaslase ja lapse kõrval olla, oli väärtus, millel pole hinda.
Võib-olla võimulolijad mõtlevadki, et ega lapse sünnist uimas issid nagunii ei hooli lisarahast. Õigesti mõtlevad, sest sel hetkel ei mõeldagi rahast. Needsamad isad on tegelikult hoopis erksamad, sest on aidanud lapsel avastada esimestel päevadel maailma.
Ma pole jõudnud võrrelda, mida kolm erakonda mullu kokku lubasid, kui palju nende täitmiseks eelarvesse raha lubati ning kuivõrd tegelikult selleks neil praegu reaalselt raha on.
Mina, täiskasvanu, pean iseenesest lihtsana näiva ülesande pärast mõtlema, mis saab edasi. Äkki laps lööb teist? Äkki saab kuskilt relva ja «kustutab» hulga nimesid laste nimekirjast?
Räägime selle väikese tegelasega, kõlab vist lahendus. Õige, kiidame tema oskusi klotsidest torni tegemisel, ent ärgem öelgem, et selle pahalase mahalaskmiseks on «jõudu» juurde tarvis. Tulistamismaailm on niivõrd paeluv, et sest ei pääse täiskasvanudki.
Samas, näiteks Kivirähki-Põldma-Ernitsa teostuses on loodud ilmatuma hea õhkkond. Mu pärast võiks nende meeste arvele kas või käsu korras mingi raha laekuda, et lapsed end laskmismängudest eemal hoiaks. «Hea südamega» list!?