Tšornobõli veteran: sain alles kohapeal teada, kuhu mind saadeti

Irina Tokareva
, venekeelse Postimehe reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nikolai Kulikov Tšornobõlis.
Nikolai Kulikov Tšornobõlis. Foto: Erakogu

Narvas perearstina töötav Nikolai Kulikov osales 30 aastat tagasi Ukrainas Tšornobõli tuumaelektrijaama õnnetuse tagajärgede likvideerimisel. Kulikov meenutab intervjuus venekeelsele Postimehele, kuidas ta sai alles kohapeal teada, et ta Tšornobõli saadeti.

Kuidas te sattusite Tšornobõli?

Nikolai Kulikov töötab praegu Narvas perearstina. Foto: erakogu.
Nikolai Kulikov töötab praegu Narvas perearstina. Foto: erakogu. Foto: Erakogu

Nagu kõigile teistele saatusekaaslastele, tuli ka mulle sõjakomissariaadist kutse. Esimest korda tuli see 7. mail, samal õhtul viidi meid bussiga Jõhvi sõjaväeosasse. Veetsime bussis terve öö. Narva meedikute seast valiti välja ainult üks mees, ülejäänud saadeti hommikul koju tagasi.

23. juulil kui kavatsesin just sõita perega puhkusele, kui sain sõjakomissariaadist uue kutse. Kõigepealt käisin arstlikus komisjonis, järgmisel päeval saadeti meid Jõhvi, kus anti kätte mundrid. Sealt sõitsime edasi Tapa sõjaväelennuväljale, kus meid pandi dessantlennukile, sealt lendasime Kiievi sõjaväelennuväljale, kust meid viidi sõjaväeossa.

Kas komissariaadis öeldi, kuhu teid saadetakse?

Ei, meile ei öeldud midagi. Loomulikult me olime sellest teadlikud, et Ukrainas oli juhtunud aatomielektrijaamas õnnetus. Aga et meid Tšornobõli saadeti, saime teada alles kohapeal, kui meile anti teada, et asume avariitsoonis.

Kui kaugel tuumaelektrijaamast te tegutsesite?

Üle meie peade lendasid helikopterid, mis käisid reaktorit kustutamas. Need lendasid reaktori suunas ja tulid kolme minuti pärast tagasi. Selle järgi arvutasime välja, et asume reaktorist umbes 13 kilomeetri kaugusel. Iga päev rivistati meid üles ja anti ülesandeid, tegutsesime Ukrainas Poleski rajoonis ja Valgevenes Narovljanski rajoonis. Küll pidime eemaldama labidatega pinnast ja vedama seda metsa alla, küll pidime hooneid voolikutest veejugadega üle kastma. Komandörid käisid meid kiitmas, et teeme head tööd – radiatsioonitase olevat alanenud ja töö on olnud efektiivne. Augustis hakati juba rääkima sellest, et kõik on puhastatud ja meid lubatakse varsti koju tagasi. Kuid siis tulid kohale aatomifüüsika instituudi eksperdid ja selgus, et olime teinud kilplase tööd – tegelikult ei olnud radiatsioonitase grammigi võrra langenud.

Teie ülemused sellest aru ei saanud?

Nad olid ju sõjaväelased. Nende ülesanne oli täita käske ja omi mõtteid ei tohtinud olla. Polk oli formeeritud sõjaaja seaduste järgi, üksusesse kuulus 1200 inimest, selle alla kuulus ka meditsiinirood, mille komandör olin mina. Seal oli ka inseneriväeosa ja nii edasi. Aga töö oli kõigil sama, anti labidad kaasa ja kuskile külla maapinda eemaldama.

Kas haigestunud pöördusid meditsiiniosakonna poole?

Jah, pärast tööd võtsin ma vastu patsiente. Esimesed reservisid, kes toodi kohale juba

Nikolai Kulikov Tšornobõlis. Foto: erakogu.
Nikolai Kulikov Tšornobõlis. Foto: erakogu. Foto: Erakogu

mais, ei läbinud mingit tervisekontrolli ja paljudel ilmnesid tervisehädad – hüpertoonia, maohaavad ja muud haigused. Polgukomandör nõudis, et kõik ilma eranditeta läheksid avariitsooni töötama, aga mina ei saanud seda arstina lubada, kuna inimesi ei viidud sinna ju surema.

Augustis teatasid eksperdid, et meie polk on asub avariipaigale liiga lähedal, kus inimesed ei tohiks mingil juhul elada. Anti korraldus ehitada Žitomiri oblastisse kiiremas korras uus sõjaväeosa, sooviti et kõik tööd oleksid valmis oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks, 7. novembriks. Meile teatati, et kuna tegemist on kiireloomulise ülesandega, siis pääsevad kõik sellel osalejad pärast ülesande tõitmist koju. Sellest võimalusest hakkasid paljud kinni.

Oli veel üks võimalus saada kiiresti koju – selleks tuli osaleda vabatahtlikult töödel reaktori katusel. Tavaliselt käis see käsukorras, igal õhtul loeti ette nimekiri nendest, kes peavad järgmisel päeval reaktori katusele minema – ja inimesed läksid. Aga mõned läksid sinna vabatahtlikult, kuna kõigile, kes seal käisid, anti järgmisel päeval kätte demobiliseerimistunnistus.

Reaktori katusele minek käis spetsiaalsete käikude kaudu, pidi võtma labidaga katuselt nii palju materjali kui võimalik ja visata see alla. Kõigil katusel käinutel olid ees kummipõlled ja ees respiraatorid.

Elektrijaama katusele minejad asusid teele varahommikul, me elasime sel ajal juba Žitomiri oblastis. Paljud tahtsid sellest ülesandest kõrvale hiilida ja pöördusid abi saamiseks minu kui arsti poole. Aga mul ei olnud mingeid võimalusi hinnata nende tervislikku seisundit, kuna selleks puudusid vahendid, ei olnud neid minul, pataljoni meditsiinipunktis ega ka polgus. Ainus soovitus, mida ma võisin reaktori katusele saadetud meestele anda, oli: kui sul on viina, võta enne katusele minekut klaasitäis.

Tšornobõlis tehtud filmides on näidatud, kuidas reaktori katusele läinud meestele pandi selga spetsiaalsed kaitseülikonnad ning pärast katusel käiku saadeti nad kohe Moskvasse ravile.

Kinos või instruktaažis võis see tõepoolest niimoodi olla, aga tegelikus elus mitte.

Kuidas reageeris tuumajaama avariile kohalik elanikkond?

Evakueeriti ainult jaamast 20 kilomeetri raadiuses elavad inimesed. Sellest tsoonist välja jäävatele inimestele anti soovitus ära sõita. Aga kohalikud vanainimesed küsisid, kuhu mul sõita on? Paljud jäid. Avarii avariiks, aga elu läks edasi. Meie polguorkestrit kutsuti nädalavahetustel mängima külapidudele. Kohalikud olid rõõmsad, et orkester tuleb esinema ja palju noori mehi tuleb ka. Paljud Tšornobõli saadetud mehed leidsid kohapealt endale abikaasa.

Kuidas läks edasi teie elu pärast avariitsoonist tagasitulekut?

Pärast meid saadeti Eestist sinna mehi veel nelja aasta jooksul. 1990. aastate alguses elas ainuüksi Narvas 300 Tšornobõlis käinud meest. Keegi meiega tegeleda ei tahtnud, seetõttu moodustasime liidu, et survestada võime meie probleemidega tegelema. Oli üks juhtum, kui Tšornobõlist naasnud inimene suri kolme kuu pärast maovähki. Nõukogude Liidus kehtinud seaduse järgi pidanuks tema perekond saama 10 000 rubla ühekordset toetust. Raha maksmisest aga keelduti, kuna väideti, et tema surm ei olnud Tšornobõliga kuidagi seotud.

Ma korjasin paberid kokku ja sõitsin Tallinnasse kohtuma radioloogiga – oli tarvis spetsialisti kinnitust, et inimene suri just sellepärast, et käis avariitsoonis. Radioloog ütles mulle, et kolme kuuga ei saa maovähk nii kaugele areneda, see ei ole võimalik. Samas, kui mees saadeti Tšornobõli, oli tema meditsiinikaardil märge «terve». Seega oli kaks võimalust, kas vähk arenes välja kolme kuuga või saadeti Tšornobõli haige inimene, selle üle võis diskuteerida, aga miks pidi perekond selle pärast kannatama? Radioloog kirjutas siiski lõpuks tunnistuse välja ja pere sai toetuse kätte. Tänu meie liidu tööle õnnestus veel mitmel korral tõestada, et inimene sai haiguse just avariitsoonis käimisest.

Seaduses oli kõik kirjas, aga reaalse abi saamiseks pidid Tšornobõli veteranid kõike tõestama ja läbima bürokraatia kadalipu. Praegu on Narvasse Tsornobõlis käinud mehi vähe alles jäänud, kes on ära sõitnud, kes on end põhja joonud, kes on vähki surnud.

Kuidas praegu Eestis Tšornobõlis käinud mehi aidatakse?

Midagi pole praktiliselt muutunud. Ainus soodustus meile on, et saame minna pensionile 58-aastasena. Vene kodanikest veteranid saavad Venemaalt toetust ja neil on võimalus käia sanatooriumis. Eesti kodanikele ette nähtud soodustused on palju väiksemad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles