/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Viljandi tulistaja ema sõnul otsis ta vahetult enne traagilist juhtumit mitmelt poolt oma pojale abi, ent arstid ei näinud põhjust meest ravile võtta. Vastutav ministeerium laiutab käsi – abi osutamise vajaduse määrabki vaid tervishoiutöötaja ning lähedaste abipalvel kaalu ei ole.
Viljandi maakonna leht Sakala kirjutas möödunud reedel, kuidas nädal varem Viljandis kortermaja trepikojas mehe surnuks tulistanud Rene ema sõnul proovis ta aastaid oma murele poja pärast lahendust leida, kuid jäi praktiliselt ilma abita. Ta tõi näite, et psühhiaatriahaigla ei ole pidanud vajalikuks Rene suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist, kuigi pereliikmed on selleks vajadust näinud ja teda korduvalt ravile viia üritanud.
Samuti oli Rene ema sõnul läinud päev enne traagilist sündmust Viljandi haigla erakorralise meditsiini osakonda, kust ta saadeti Jämejala haiglasse. Ema sõnade kohaselt jooksutati Rened sel päeval korduvalt ühest haiglast teise, kuid abi ta ei saanud.
Tõesti, patsienti tunnevad enamasti kõige paremini tema lähedased, kuid nad ei ole neutraalsed otsustama patsiendi tervisliku seisundi ning tema ravivajaduse üle.
Postimees palus Jämejala haiglalt kommentaari, mis selgitaks, miks meest ravile ei võetud. Paraku aga ei ole haiglal täna võimalik konkreetset juhtumit kommenteerida nii delikaatsete isikuandmete kui käimasoleva kriminaalmenetluse tõttu.
Seejärel pöördusime selgitusteks sotsiaalministeeriumi poole. «Sotsiaalministeerium ei saa anda hinnangut, kas seoses viidatud juhtumiga talitlesid tervishoiuteenuse osutajad õigesti või mitte,» sõnas ministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ingrid Ots-Vaik. Kui vaja, saab hinnangu anda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon.
Postimees küsis ministeeriumi nõunikult ka seda, mida ütleks sotsiaalministeerium tapetu lähedastele ja ka tulistaja emale, kes nägi kõrvalt, et tema poeg on haige, võib kujutada ohtu teistele ja vajab ravi, kuid kellele abipalumisest hoolimata seda abi ei antud.
«Psühhiaatrilist abi osutatakse inimese enda nõusolekul või tahtest olenemata kohtumääruse alusel. Igasugune tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas psühhiaatrilise abi osutamine, on sekkumine inimese kehasse ja teatud juhtudel ka isiku vabadusse. Selleks, et vältida tahtest olenematu psühhiaatrilise abi osutamise kuritarvitamist, ei saagi patsiendi lähedane anda tema eest nõusolekut psühhiaatrilise abi osutamiseks. Tõesti, patsienti tunnevad enamasti kõige paremini tema lähedased, kuid need ei ole neutraalsed otsustama patsiendi tervisliku seisundi ning tema ravivajaduse üle. Inimese otsusevõime hindamine on üks pädevustest, mida tervishoiutöötajad oma pika väljaõppe jooksul õpivad. Süsteem, et patsient annab ise nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks, on loodud inimese iseseisvuse ja enesemääratlusõiguse kaitseks ning see kehtib kõikidele patsientidele,» seisab kirjalikus vastuses.
Ots-Vaik selgitas, et psühhiaatrilist abi osutatakse kõikidele inimestele samadel alustel ja tingimustel nagu ka teisi tervishoiuteenuseid. See tähendab, et ravi määramine sõltub ennekõike inimese tahtest.
«Põhiseaduse järgi on igal inimesel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning selle piiramine saab toimuda ainult seaduse alusel. Ka tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi määramisega võetakse ära inimese füüsiline vabadus,» toonitas ministeeriumi esindaja.
Psühhiaatrilist abi saab patsiendi tahtmisest olenemata seaduse järgi kohaldada siis, kui samaaegselt esineb kolm tingimust: inimesel on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Samuti saab tahtest olenematut ravi rakendada kohtu määrusega.
See tähendabki, et patsiendi psüühilist seisundit saab kirjeldada tervishoiutöötaja ning ohtlikkust saab hinnata ainult kohus. Ravi vajava inimese lähedasel selles asjas sõnaõigust sisuliselt ei ole.