Postimees avaldab Reet Jürvetsoni õe 18. aprilli pöördumise täismahus.
Reet Jürvetsoni õe avaldus: me ei aimanud kordagi, et ta võiks olla tapetud
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
28. aprill 2016, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti tuvastati, et 1969. aastal surnuna leitud Jane Doe #59 oli minu õde Reet Jürvetson. Ta mõrvati kas 1969. aasta 15. novembril või umbes sellel ajal. Ta pussitati surnuks, kui ta oli 19- aastane, vahetult pärast seda, kui ta oli Los Angelesse jõudnud.
Tema surmast on tänaseks möödunud 46 aastat ja mina olen tema perekonnast ainsana elus. Ma kirjutan selle avaliku pöördumise lootuses, et keegi, kes juhtunust midagi teab, võib politseile infot anda. See võib omakorda viia uurijad selle kohutava mõrva lahendamiseni.
Aastate jooksul, kui ta kohta oli teada vaid see, et ta on Jane Doe #59, liikus tema surma kohta erinevaid spekulatsioone. Kohtuekspert tegi Reedast ka joonistusi ning osa inimesi arvas, et nad tundsid ta ära. Kahjuks ei olnud joonistused täpsed ning ei meenutanud kaugeltki Reeta. Loodan, et nüüd, kus politseil on Reeda fotod ja rohkem infot tema tegemiste kohta Los Angeleses, võib midagi uut selguda.
Ma palun, et minu privaatsust sel raskel ajal austatakse. Ma olen olnud Los Angelese politseijaoskonna uurijaga tihedas kontaktis alates 2015. aasta suvest. Kõik järgnevad päringud palun esitada uurija Luis Rivierale. Küll aga loodan ma, et minu veebileht vastab küsimustele, kes Reet oli, kust ta pärit oli ja mida ta tollal Californias tegi.
Tänu sellele, et me elame internetiajastul, kus informatsiooni ja kõiksugu veebilehti on küllaldaselt, said teoks ka viimased sammud minu õe tuvastamisel. 20 või 25 aastat tagasi oleks see olnud võimatu. Palun, et mõistaksite, et ma olen 73-aastane ja internet on minu jaoks küllaltki uus. Seda, et tuvastamata naine oli Reet, avastasid tema sõbrad 2015. aasta juunis, kui nägid surmajärgset fotot ja tema kirjeldust mitmel veebilehel.
Sellest leiust teatasid nad kohe ka mulle. Me rääkisime võimudega ning olles kinnitanud tema kirjelduse üksikasju, paluti minult minu DNAd. See kattus. Tänu uurijate suurele tööle, headele sõpradele, veebilehtedele ja kadunud inimestega tegelevatele organisatsioonidele, on Jane Doe #59-l nüüd nimi. Tegelikult on tal see kogu aeg olnud, kuid keegi ei teadnud.
Reet oli meie pere noorim laps, ta sündis 1950. aasta 23. septembril Rootsis. Me põgenesime Eestist II maailmasõja ajal 1944. aastal. 1951. aastal jõudsime me Kanadasse ning Reet kasvas üles Montrealis Quebecis.
Reet oli armas, vaba hingega ja õnnelik tüdruk. Ta oli kunstiandega – joonistas hästi ja talle meeldis endale riideid õmmelda. Ta võttis osa gaidide tegevusest ja laulis noortekooris. Tema perekond ja sõbrad armastasid teda väga.
Teismelisena muutus Reet väga seiklusjanuliseks, ent samal ajal oli ta naiivne ja usaldas teisi. Pärast keskkooli lõpetamist kolis ta Torontosse, kus ta töötas postiettevõttes. Ta elas koos meie vanaemaga.
1969. aasta sügisel, 19-aastasena otsustas ta Californiat külastada. Siis aga tundus, et ta otsustaski sinna jääda, sest mu vanemad said temalt postkaardi, kus ta kirjutas, et on õnnelik, tal on Los Angeleses kena korter ja palus vanematel mitte muretseda. Meil ei ole enam alles tema tollast aadressist, mistõttu ei tea ma täna detaile tema elukoha kohta.
Aja möödudes ei kuulnud me temast enam midagi. Temaga üritati ühendust saada, kuid tulemusteta. Lõpuks arvasime me, et Reet tahtis rohkem iseseisvust ning seetõttu ootasime me, et ta võtaks ise meiega ühendust.
Kui kuud ja aastad möödusid, arvasime me, et ta elab oma elu. Ma mäletan, et minu ema suhtles alatasa tema sõpradega, et uurida, ega keegi ei ole Reedast midagi kuulnud. Me lootsime alati, et ta võtab pere ja sõpradega ühendust. Kuid kellelgi polnud mingit informatsiooni. Samas, me ei kahtlustanud kordagi, et ta oleks tapetud.
Nii uskumatu, kui see ka tundub, minu vanemad ei tulnud kordagi selle peale, et Reeda kadumisest politseile teada. Nad arvasid, et ta elab kuskil oma elu ning ilmub lõpuks ikkagi välja. Tagantjärele mõistan, et me ei mõelnud piisavalt realistlikult. Kuid kahjuks me ei teadnud, kuidas leida kedagi teiselt kontinendilt, teisest riigist, kui ta üldse seal veel oli. Põhja-Ameerika on suur koht! Tõsi on see, et me olime väga nõutud ja tema kadumise pärast aastaid kurvad.
Kuigi meie pere lootis jätkuvalt, et Reet tuleb ühel päeval koju, jõudsin ma lõpuks järeldusele, et tõenäoliselt ei ole ta enam elus. On äärmiselt kurb ja abitu tunne, kui sa pead kogu aeg kahtlustama, küsimustele vastuseid otsima ja võimalikke stsenaariume peas läbi mängima. Samal ajal lootes ja unistades, et ühel päeval saad sa vastuse.
Lõpuks, pärast kõiki neid aastaid, on meie ees karmid tõsiasjad. Minu väike õde mõrvati julmalt. Ma ei soovinud seda talle. Nüüd aga on mul palju, millega ma leppima pean. Mul on raske ette kujutada sedagi, kuidas saadi teda 150 korda pussitada. See on muserdav. Ma püüan end kuidagigi lohutadagi teadmisega, et vähemalt ei vägistatud teda ning tema kehas ei olnud jälgi alkoholist ega narkootikumidest. Tema keha ja organid olid heas seisus, mis tähendab, et ta hoolis oma tervisest. Sellegipoolest on kohutav mõelda, kui hirmunud ja üksikuna ta võis end surma hetkel tunda.
Reet on tuvastatud, kuid tema mõrvar mitte. Ma jagan täna meie perekonna fotosid lootusest, et kellelgi võib neid nähes midagi meenuda. See võib omakorda juhatada politsei uute niidiotsadeni. Ma palun kõigil, kes teavad minu õe kohta midagi, võtta ühendust Los Angelese politseijaoskonnaga.
Tänades
Anne Jurvetson
18. aprillil 2016