Paavo Järvi räägib intervjuus «Radarile», mida ta arvab ülemaailmsest pagulaskriisist, olles isegi olnud pagulane; mis talle Eesti juures meeldib; ja kuidas ta aitab noori Eesti muusikuid saada maailmakuulsaks.
Paavo Järvi «Radarile» pagulaskriisist:: Mitte aidata inimest, kes on hädas, ei ole humaanne (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle Euroopa on suur pagulaskriis. Kas Teie, arvestades seda, et Te aastal 1980 koos perega Eestist emigreerusite, tunnete, et see kriis puudutab Teid kuidagi isiklikumalt?
Mingil määral jaa, aga mingil määral on seal ikka hoopis teised nüansid. Meie maalt on palju oma inimesi ära läinud, keda kuskil maal on vastu võetud ja tänu sellele nad on saanud midagi teha oma eluga ja raskest situatsioonist välja tulnud. Nii et mitte aidata inimest, kes on hädas, ei ole humaanne.
Rääkige oma lugu. Kui te 80. aastal läksite, Teie pere läks põgenikelaagrisse Viini, eks ole?
Jah.
Missugune see laager välja nägi?
Ei, tähendab, see polnud nagu laager. Inimesed ikka elasid hotellides või väikestes ajutistes korterites. See oli ikkagi Viini linnas, seal polnud mingeid telke. Muuseas samas majas, kus meie olime, nädal aega hiljem oli Arvo. Arvo Pärt.
Te olite 17-aastane siis, millal Te aru saite, et nüüd ongi kõik, võib-olla Te ei pääse enam mitte kunagi Eestisse?
See oli selge algusest peale. See oli absoluutselt selge, et Eestit sa enam kunagi ei näe. Ja see ühest küljest aitas natuke. Ei olnud sellist tunnet, et ootame ja vaatame, äkki midagi juhtub. Ega Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ei uskunud keegi.
Teil oli iga pereliikme jaoks kaks kohvrit ja minimaalselt sularaha…
200 dollarit kokku. Kõigi peale.
Kui palju Te olete mõelnud selle peale, et kui Teie pere sel hetkel seda otsust poleks teinud, kui palju see Teie elu oleks mõjutanud? Oleksite Te teise ameti peal?
Kindlasti mitte teise ameti peal, aga kindlasti oleks see mõjutanud minu arengut. Võimalused välismaal olid ikkagi palju suuremad.
Teie graafik on kolm aastat ette planeeritud.
Praegu just tulin Viinist. Viinis oli kaks kontserti, kus me tegime esiettekande Erkki-Sven Tüüri uuest loost, mida võeti erakordselt hästi vastu. Ja Viin on väga konservatiivne! See on selline vana maailm. Gustav Mahler ütles kunagi, et kui maailmalõpp tuleb kätte, siis kolige Viini, sest kõik toimub seal 20 aastat hiljem.
Enne seda vahetult ma tulin Abu Dhabist. Enne seda oli ka midagi, aga ma isegi ei mäleta. See on hästi tihe graafik.
Mitu päeva Te kalendris ette vaatate?
Selles mõttes on mul vedanud, et mul on väga tugev ja lähedane tiim. Nad teavad, et kõik need kuupäevad ja asjad mul eriti meeles ei seisa. Nii et neilt tuleb iga päev mulle hommikul kiri, mis ma täna tegema pean. Umbes niimoodi. Ma ikka graafiku järgi elan. Ja mul on muidugi oma isiklik assistent Pariisis, kes täpselt teatab mulle, mis täna saab, mis täna toimub.
Te olete hetkel lähemalt seotud kolme orkestriga: üks on Pariisis, üks on Bremenis Saksamaal ja üks on Jaapanis Tokyos. Miks te üldse siia Eestisse tulite?
Ma püüan nii palju kui võimalik kõike seda aega, mis mul pole tööga hõivatud, mida tegelikult palju ei ole, veeta Eestis. Mida vanemaks ma saan ja mida rohkem ma maailmas ringi keerlen, seda rohkem on mul see tunne, et mind tõmbab siia Eestisse. Ma olen seda viimasel ajal eriti tundnud, lihtsalt mingi füüsiline magnet, mis tõmbab koju. Tulla Eestisse kasvõi üheks või kaheks vabaks päevaks praegu tundub mulle väga vajalik.
Te räägite ikka eesti keelt väga hästi arvestades seda, et Te olete nii palju välismaal elanud.
Ma olen ikkagi eestlane. Ei jää midagi üle.
Kas Te oma igapäevases elus loete üldse Eesti lehti?
Iga päev.
Tõsi, jah?
Jah.
Kuidas Te vaatate Martin Helme sõnavõtule, et Marina Kaljurand ei sobi presidendiks selle pärast, et tal on vene taust?
Sobib. Mitte ainult, et sobib, vaid just sellepärast sobib, et tal on vene taust. Sest meie areng oleneb sellest, kuidas me siiski mõtleme oma idanaabrite ja meie oma eesti venelaste situatsiooni üle.
Te olete saanud üle maailma mitmeid kutseid, et tulge ja õpetage noori muusikuid ja me maksame Teile selle eest head tasu. Te olete otsustanud seda teha Eestis ja Pärnus. Miks?
Pärnu on üks maagiline koht. Kui Te Lotte filmi olete näinud, siis natuke sedalaadi maagiline koht.
Järvi Akadeemia dirigendikursustele kandideeris sel aastal ligi 200 noort dirigenti 15 kohale. Lisaks toimuvad kursused noortele keelpillimängijatele ja noortele puhkpillimängijatele. Igal aastal kutsute Te noori õpetama rahvusvahelised kuulsused, sel aastal näiteks maailmakuulsa viiuldaja Viktoria Mullova ja kuulsa Saksa baritoni Matthias Goerne.
Ma kutsun alati palju välispedagooge. Sest kui üks noor vioolamängija tahaks minna konkursile kuskile Amsterdami, siis ta peab siit lennupileti ostma, ta peab seal hotellitoa saama, see kõik on hästi kulukas juba. Kuid kui välismaalt inimene tuleb Eestisse, siis tänu sellele ta leiab 4-5 noort Eesti muusikut, kellega neil tekib hea kontakt ja võtab nad enda juurde Amsterdami õppima. Näiteks ma tunnen paljusid inimesi, keda taas nähes mulle kohe ei meenugi, et kust ma tunnen neid. Tuleb välja, et nad on käinud mu akadeemias ja selle kaudu pääsenud näiteks Viini elama ja õppima.
Kui palju tänu Teile on sealt maailma saanud inimesi niimoodi?
Küllaltki palju. Ma numbrit ei oska öelda, aga need kontaktid välismuusikutega on erakordselt tähtsad. Minu kontsertmeister Deutsche Kammerphilharmoniest Bremenist on ka meie akadeemia orkestri kontsertmeister siin Pärnus. Ja tema kõrval istus Triin Ruubel. Triin Ruubel on nüüd juba mitu projekti teinud Kammerphilharmonie kontsertmeistrina, kuna nad sobisid hästi. Selliseid situatsioone, kus ma tunnen, et need kontaktid hakkavad vaikselt vilja kandma, on päris palju olnud.
Mis imet Te teete, et maailmas tunnustatud muusikud üldse tahavad siia Pärnusse tulla? Kuidas Te meelitate neid?
Ei pea eriti meelitama. Ausalt öeldes see on kõik selline oma inimeste asi natukene. Kui Sa oled ikka väga hea muusikuga kuskil saanud väga hea kontakti, siis kui ma ütlen, et mul on juulis üks festival, ma tahaks, et sa tuleks sinna… Esimene asi, mis ma ütlen, et me oleme hästi vaesed, maksta me sulle eriti ei saa, aga mingi lennupileti me saame sulle teha ja mingi sümboolse stipendiumi. Paljud ütlevad seepeale, tead, ma teen seda ilma rahata.
Muidu nad ei tuleks, aga nad kuidagi tunnevad seda, et see on minu jaoks eriline projekt ja nad tahavad natuke mind toetada. Kõik solistid ja tuttavad, kellega ma räägin, esimene asi on see, et see pole mingi rahategemise võimalus. Mina näiteks üldse raha ei võta selle eest. Ja see ei ole mingi sangarlik tegu, see on lihtsalt filosoofiliselt… See ei ole see koht, kuhu inimesed lähevad tööle.
Mulle tundub, et Te peate ühe korra seda veel selgitama. Te teete aasta otsa tööd, et saada suuri muusikuid ja artiste siia Eestisse, siis õpetate noori siin, kulutate oma aega, mida Teil niikuinii ei ole. Ja teete seda kõike tasuta?
Jah.
Miks?
Sest see on Pärnu festival. Minu jaoks on see missiooni küsimus. Motivatsioon selles ei ole kunagi raha olnud.
Järvi Akadeemiast on välja kasvanud Festivaliorkester, kus noored Eesti muusikud mängivad kõrvuti professionaalidega Berliinist, Londonist, Pariisist ja Moskvast. Siiani on see olnud vaid ühekordne projekt, ehk et seesama orkester esineb vaid paar korda suve jooksul Pärnus. Mis plaan Teil nüüd Eesti Festivaliorksetriga on?
Orkester hakkas nii hästi toimima, et mul tekkis mõte, et miks ei võiks meil olla olemas üks tõeliselt rahvusvaheline organisatsioon, kus on vähemalt pooled eestlased. Ja tähtis on see, et see on Eesti initsiatiiv, Eesti dirigent, Eesti muusikat mängime. Kui on vähegi võimalik, siis ka Eesti solist. Aga põhiline, et propageerime Eesti kultuuri.
Kas Teie orkestrit on kutsutud ka juba mujale esinema?
2019 on päris kindlasti Jaapan ja Korea. See klaaslagi, mis ikkagi kahjuks veel eksisteerib meil ja millest ei ole väga paljud üles saanud. Ikka Arvo Pärt ja veel mõned. No nii kuulus, kui Arvo Pärt, ei ole mitte keegi maailmas. Aga et see organisatsioon orkestrina võiks olla see, mis läheks läbi sellest nähtamatust laest. Meil on selline eelarvamus, et nojah, et võib-olla koorilauluga saab ja laulupidu ja…
Ja mis meie ikka siit Eestist, on ju?
Jah, aga tegelikult see on vale. Me võime väga hästi siit Eestist. Ja teised väga hästi saaksid sellest aru, kui nad kuuleksid seda orkestrit, kes mängib Tüüri ja Pärti ja Kõrvitsat sellisel tasemel. See on alati olnud meie ambitsioon - hoida Eesti asja hästi kõrgel.
Te olete rahvusvaheline mees. Ma saan aru, et hing on Teil kodu mõttes Eestis, aga kus Teil füüsilises mõttes tegelikult kodu paikneb?
Keegi küsis alles mul, et kus mu kodu on ja ma ei osanudki öelda päriselt. Kõige loogilisem vastus on ikkagi, et ma tunnen, et mu kodu on Eesti. Kodu on ikka see, kus su hing on.