Poliitikauuringute keskuse Praxis juht Ain Aaviksoo peab kahetsusväärseks, et erakonnad peavad tööpuudust ajutiseks probleemiks ega ole oma valimisprogrammide raames välja pakkunud ühtegi konkreetset plaani selle leevendamiseks.
Analüütik: üleolev suhtumine tööpuudusesse on murettekitav
13. jaanuar 2011, 12:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Konkreetse plaani olemasolus ei veena ei valitsuserakondade mantra, et pisitasa kasvav majandus kõik probleemid ise lahendab, ega ka sotside retoorika vaesusest või Keskerakonna astmelise tulumaksu jutt,» kommenteeris Aaviksoo teisipäevases Postimehes ilmunud valimisdebatti suuremate erakondade esindajate vahel.
Isegi, kui olemasolevad meetmed tööpuuduse leevendamiseks on poliitikute arvates väga head, tahaks Aaviksoo kuulda arutelu selle kohta, millisel moel ja kui kiiresti see siis toimima peaks.
«Pikaajalise tööpuuduse sotsiaal-majanduslikud mõjud hakkavad järgnevatel aastatel kindlasti pisitasa kuhjuma ning vaatamata teemast rääkimise väsimusele ei tohiks valijad ühtegi erakonda lubada sellest mööda libiseda,» leidis Aaviksoo. Tema arvates peaksid poliitikud väga konkreetselt vastama küsimustele, kuidas on kavas ära hoida inimeste lahkumist nii väiksematest ja vaesematest omavalitsustest kui kogu Eestist.
Postimehe debati põhjal jäi Aaviksoole mulje, et samavõrra, kui valitsusliit on põhiliste valikukohtade ehk maailmavaate osas ideoloogiliselt sarnane, on seda ka suuremad opositsioonierakonnad. «Ometi tuleb seejuures arvestada, et nii IRL ja Reformierakond kui ka sotsid ja Keskerakond omavahel erinevad ilmselt valitsemise viisis ja prioriteetide järjekorras,» märkis ta.
Kõige enam torkas Aaviksoole silma valitsuskoalitsiooni ettevaatlikkus. «Ühelt poolt on ootuspärane, et valitsuserakonnad püüavad saada uut mandaati lubaduse eest senist kurssi jätkata, samal ajal, kui opositsioon peabki näitama, mida tehakse teisiti. Samas on suured proovikivid kõigile ühetaolised ning lahendustega, mis töötasid kümneprotsendise majanduskasvu tingimustes ja üleilmse eufooria taustal, ei pruugi uutes oludes enam sama head tulemust saavutada,» rääkis Aaviksoo.
Kõige enam ootab ta konkreetsust erakonna poliitikavalikute mõjust erinevate sihtrühmade lõikes. Näiteks, kui lubatakse kasvatada pensione, siis kas võib kindel olla, et samavõrra jätkub tähelepanu lastele ja noortele? Vanemahüvitis ei asenda Aaviksoo hinnangul riigi rolli laste arenguvõimaluste toetamisel pärast 1,5 aastat.
«Mäletan selgesti, et vanemahüvitise kehtestamise ajal lubati kindlalt selle järel ellu viia terviklik programm, mis kataks kogu lapsepõlve perioodi alates lasteaiakohtadest ning lõpetades huvihariduse ja andekatele lastele eritähelepanu osutamisega. Ma ei taha siinkohal ette kirjutada, milline täpselt sellise programmi sisu peaks olema või kui palju sellele tuleks raha kulutada, kuid valija ning mitme lapse vanemana sooviksin saada sellele vastuseid,» märkis Aaviksoo.
Eesti poliitikas on tema sõnul häirivalt levinud tendents kirjutada kõik hädad – näiteks maailmamajanduse kriis ja struktuurist sõltuv tööpuudus – väliste tegurite kaela, aga kõik õnnestumised – näiteks ekspordi või sündimuse kasv – lisada enda kontosse.
«Muidugi on inimese, sh poliitikute võime maailma parandada suhteliselt piiratud, kuid see kehtib nii heade kui halbade tagajärgede osas. Kardan, et sellega leppides lubame poliitikutel liiga lihtsalt vastutusest vabaneda ja toidame niiviisi arrogantsi,» tõdes Aaviksoo.
Jutt majanduskasvu ülimuslikkusest, enne kui saab hakata midagi muud tegema, on tema arvates eksitav selles mõttes, et reaalselt tähendaks see valikutest loobumist järgmise valimistsükli jooksul.
Aaviksoo soovitas igaühel meelde tuletada põhikoolis õpitud protsendiarvutuse ja rehkendada, kui kaua võtab aega kaks-kolm korda aeglasema majanduskasvu juures 2005. aasta tasemelt – just nii madalale meie majandus viimases kriisis kukkus – 2007. aasta tiputasemeni jõudmine. «Mina ei saa kuidagi kiiremat tulemust kui 2014.-2016. aastaks,» nentis ta.
Et aga riigikogu ega valitsust ei saa senikauaks puhkusele saata, tähendab see Aaviksoo hinnangul, et lisaks jutule majanduskeskkonna parandamisest peab erakondadel olema ka mingi plaan igapäevaste probleemidega tegelemiseks järgneva nelja aasta jooksul. «Teisisõnu – ettevõtetele soodsama maksupoliitikaga tegelemine ei välista aktiivse sotsiaalpoliitikaga tegelemist,» märkis ta.