Ülle Madise: püüdke olla iseenda parim versioon

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu

Jah, tõsi see on, et poliitika on muutumas ühe rohkem meele­lahutuseks, nendib presidendi õigusnõunik juuraprofessor Ülle Madise. Ent see ei ole kaugeltki kõige hullem nähtus, mis meid kummitab, lohutab ta.

Kes teab, mida teeb president Toomas Hendrik Ilves – kelle ametiposti vajadus on ühtäkki küsimuse alla tõstetud –, kui ta tahab mõnes olulises õigusasjas kuulda asjatundlikku nõu?

Ta pöördub 36-aastase Ülle Madise poole.

Madise, presidendi õigusnõunik ja Tallinna Tehnikaülikooli avaliku õiguse professor, on oma selgete ja konkreetsete seisukohtade ning sõnavõttudega kujunenud Eestis hinnatud arvamusliidriks. Eriti nüüd, üha rajumaks muutuvate poliitiliste tõmbetuulte käes.

Ta on kirjutanud poliitpropaganda amüsantsusest, tõstatanud küsimuse, kas poliitiline eliit suudab hoiduda kiusatusest saada rahutuste abil võimule, irriteerinud üldsust mõttega, mis saaks siis, kui valimistel oleks võimalik hääletada ka mitte kellegi poolt, põhjendanud, miks nii presidendi otsevalimine kui rahvaalgatuse seadustamine tooks kaasa senisest veelgi suuremaid manipulatsioone, tauninud, et paljud riigiasutused soovivad avalikke materjale salastada jne, jne.

Näib, et pole teemat, mis Madisele korda ei läheks. Ja mille kohta tal argumenteeritud seletust ei leiduks. Sestap president teda hindabki – erapooletu eksperthinnangu andjana.

«Võin kinnitada,» lausub Madise, «et ta loeb minu koostatud materjalid läbi, küsib küsimusi, vahel kutsub enda juurde. Selles osas on ta väga hea ülemus: tunneb mu töö vastu huvi, on kriitiline ja nõudlik.»

Nagu on ka Madise.

Kui pärast riigikogu valimisi oleks selgunud, et Keskerakond kasutas kampaanias Vene raha, ja president kutsuks teid enda juurde, siis mida soovitaksite? Kas tulemused tühistada?

President ei saa valimisi kehtetuks tunnistada. Selle otsustab vajadusel valimiskomisjon või riigikohus.

Olite tunamulluseni ka valimiskomisjoni liige. Oletame, et kuulute sinna edasi. Milline oleks siis teie otsus?

Kui riigikogu on kokku tulnud ja siis tuleb välja, et midagi sellist oli (kasutati Vene raha –
P. P.), siis sellisteks juhtumiteks ei ole seadustes mingit lahendust ette nähtud. Kahtluste ega spekulatsioonide alusel ei ole valimiskomisjonil võimalik inimestele öelda, et tulge uuesti valima, kõik hakkab otsast peale. Lisaks ei saa keelata selsamal poliitikul, kes võib-olla annetuse sai, uuel valimisel osalemast.

Nii et probleemi ei ole, võtke raha või vanakuradilt ja midagi ei juhtu?! Kas nii?

Tegelikult ei ole. Erakondade rahastamine on valdkond, kus ajakirjanduse ja avalikkuse kontroll ning hinnang sellele, mis on juhtunud, on erakordselt tähtis.

Eestis ei ole erakonnal keelatud annetuse vastuvõtmine enam kriminaalkorras karistatav kuritegu. See aga ei tähenda, et keelatud annetuse vastuvõtmine või selle varjamine oleks lubatav. Ei ole. Meie süsteemis on avalikkuse hukkamõist väga oluline – see on ainuke piir.

Paraku ei ole võimalik erakondade rahastamist korralikult ja lõpuni seadusega reguleerida. Näiteks Saksamaal hakkas pärast kristlike demokraatide 1998. aasta valimiskaotust riburada välja tulema musta rahastamise aspekte: mõned inimesed läksid kellegi palgale tegema fiktiivset nõuniku tööd väga suure palgaga; ettevõtjatelt võeti hiigelannetusi, mida ei deklareeritud; ja koomilisel kombel olevat Šveitsis ühel parkimisplatsil võetud vastu 1,3 miljonit D-marka sularahas.

Ma küll ei tunne, et Savisaart oleks massiivselt hukka mõistetud. Avaldasin nädal tagasi analüüsi tema demagoogiast, ja mis selgus: paljud savisaarlased nägid minus Ansipi käsilast ja nende usk oma jumalasse vaid kinnistus. Mis toimub?!

Rõhutan, et ma ei räägi siin konkreetsest juhtumist. Arvan, et anonüümselt ajalehe sappa kirjutatavad kommentaarid ei peegelda inimeste tegelikku arusaamist. Tegelik hinnang olukorrale võib olla natuke teistsugune.

Teiseks, minu isikliku arvamuse järgi on Eestis hädakisa, kuidas erakondade rahastamisega on kõik väga-väga halvasti, ühiskonna tegelikult ära vaktsineerinud. Kõik on selle mõttega harjunud.

Kui tulevad juhtumid, kus riiklikud huvid on seatud löögi alla, siis eeldatavat reaktsiooni justkui ei olegi.
Aga seal on suur vahe, kas võetakse keelatud annetus ettevõtjalt ja antakse vastu ehitusluba või võetakse vastu mingi seadus selle ettevõtja huvides või võetakse raha välisriigilt.

Esimesel juhul on tegemist korruptsiooniga, teisel juhul avalike huvide jalge alla tallamisega ja kolmandal juhul võib ohus olla riigi põhiseadusliku ülesande täitmine. Kõik kolm on taunitavad, aga raskusastmelt neid võrdsustada ei saa.

Minu kunagine raadioõppejõud, nüüdne sotsioloog Andrus Saar käis välja idee, et ehk pole meile presidenti vajagi. On see ettepanek käsitletav provokatsiooni, intrigeeriva ajugümnastika või ohtliku mõttena?

Kõiki mõtteid võib mõelda. Riigiõiguslikult selline mõttekäik väga ei kanna. Teatavasti 1920. aasta põhiseaduse järgi meil ei olnud presidenti, vaid valitsusjuht oli riigivanem ja süsteem oli tasakaalustamata, mis viis äärmise rahulolematuseni.

Kui ka nüüd jagada presidendi võim peaministri ja parlamendi esimehe vahel, kulud suurt ei vähene, aga riik läheb tasakaalust välja.

Seletage, palun, maakeeli, et kõik aru saaksid!

Lihtne näide, mis selgitab, miks on hea, kui valitsemine on jagatud ja riigikogus mitu parteid, on [Nobeli majanduspreemia laureaadi] Amar­tya Seni raamatus «Õigluse idee». Kujutame ette, et on kolm last ja üks vilepill. Esimene laps ütleb, et selle vilepilli peab saama tema, sest tema tegi selle.

Teine laps ütleb, et hoopis tema peab saama, sest on vaene ja tal pole ühtegi teist mänguasja. Kolmas ütleb, et mis nalja teete või, vilepilli peab saama tema, sest oskab ainsana sellega mängida.

Kuidas on õiglane?

Liberaalid ütleksid, et see, kes pilli tegi, peab saama oma töö vilja ning siis vaatab, mida ta sellega teeb. Hedonistid ja utilitaristid ütleks, et pilli peaks saama see, kes mängida oskab, sest ta toob sellega kõige rohkem rõõmu. Majandusliku võrdsustamise pooldajad ütleks, et pilli peaks endale saama kõige vaesem.

Kujutage nüüd ette olukorda, et kellelgi oleks üksinda võimalik otsuseid teha ja poleks mehhanisme, mis sunniks kokku leppima. Jah, kokkuleppimist peetakse demokraatias kõige vastikumaks, see on see, mille peale inimesed on vihased.

Kuigi kompromiss ei rahulda päriselt kedagi, on see minu meelest ikkagi parem, kui anda pill sellele lapsele, kellele pilli andmist peab enamik hetkel kõige paremaks.

Lihtsas isikuvalimise ja lihtsa enamuse otsustuse korral tuleb valida üks lahendus: pilli saab kas tegija, vaene või oskaja. Meie keerulises süsteemis tuleb paratamatult kokku leppida, näiteks nii, et pilli tuleb üksteisele laenata. Lihtsustatud näide, aga kehtib ka vanemahüvitise, maksusüsteemi ja kõikide muude õigluse-ebaõigluse küsimuste puhul.

Paljud pole rahul, et nemad ei saa Eesti presidenti valida. Kas sellepärast ei saa, et keegi kusagil arvab endiselt, et rahvas on jätkuvalt loll?

Ma ei arva, et Eesti rahvas on rumal. Olen alati mõelnud, et Eesti rahvas on võib-olla tänu ajaloole, üldisele harituse ja hariduse austamisele isegi targem kui paljud, kellest me tahame kangesti eeskuju võtta.

Küsimus on selles, et kui rahvas hakkab presidenti valima, siis inimestele peab midagi lubama. Kui presidendiks pürgijal ei ole midagi lubada, on tal kaks varianti. Kas näidata lihtsalt oma ilusat nägu, rääkida hobidest, maast ja ilmast, või siis valetada.

Seda teist ma ei poolda, mulle meeldib ausus, sirgjoonelisus ja loogilisus. Asja teine tahk on see, et kui keegi saab rahvalt, ütleme, 400 000 häält, siis võib juhtuda, et ta hakkaks viisakalt väljendades oma volituste piire katsuma või halvemal juhul neid ka ületama.

Kas see tähendab, et tõenäoliselt ei hakka Eesti rahvas kunagi presidenti valima?

Seda otsustavad poliitikud, mitte mina.

Pole põhjust arvata, et kui presidenti otse valida, on rahvas rahul. See ei ole nii, kui vaadata kas või Barack Obama populaarsuse muutumist. Kuigi, täpsuse huvides: Ameerikas valitakse valijamehi ja valijamehed valivad presidendi. Siis võib kõnelda Prantsuse presidendist, kes on tõesti otse valitud, aga tulemus on sama.

Sõitsin Tartu poolt Tallinna sisse ja nägin valimisreklaamide uputust. Tule, taevas, appi, kui madalale me oleme langenud – kujundame rahva üht tähtsamat otsust plakatite abil. Mis oleks, kui keelaksime valimisreklaamid ära?

Minu pärast võiksid erakonnad julgelt selle raha kokku hoida.
Vaadake, mille peale mängitakse: arvutiga retušeeritud näod, ühe- kuni kolmesõnalised loosungid – absurd ju! See jätab meist mulje kui kirjaoskamatust banaanivabariigist.

Maailmas on kindlaks tehtud, et kõige paremini mõjuvad visuaalselt efektsed pildid, soovitavalt televisioonis, ja väga lühikesed loosungid, mis jäävad inimestele meelde.

Taanis valiti üksikkandidaadina parlamenti koguni kohalik koomik, kelle põhiloosung oli «Jalgratturitele alati taganttuul!». Eestis valiti parlamenti kuningriiklased – nad said kaheksa kohta. Võib-olla käib see asja juurde, et peabki lõbus olema.

Reklaam on olemuselt väga kaval tehnika. Mingi erakonna, toote või teenuse reklaamiks on võimalik muuta ka üks sõna, värv või asi. Mäletate, kui 2005 keelati välireklaam, nägime igasuguseid huvitavaid tooteid müügile tulemas.

See on väga kahetsusväärne, et kõik näevad ja saavad ühtemoodi aru, et sisuliselt on see asi, mis on keelatud, aga juriidiliselt, kui asi läheb kohtu kätte, ei olegi keelatud.

Mis sellest kõigest siis järeldub?

Usun, et Eesti rahvas on siiski haritud ja arukas ning püüab kaasa mõelda.
Alati, kui ma midagi hindan, üritan Eestit teistega võrrelda, et hinnang saaks õiglane. See ei tähenda kaugeltki, et kui teistel on halvasti, võib ka meil halvasti olla.

Eesti oma riigi mõte on see, et teha kõike kõige paremini, oma Eesti hüvanguks, et eesti rahvus ja kultuur säiliks. Kas tegelikult ei oleks mõistlik see, et igaüks püüaks olla iseenda parim versioon? Et võistlus on alati iseendaga. See peaks hoidma parajas pinges ja samal ajal mitte laskma langeda pessimismi.

Ka Eesti võiks olla omaenda parim versioon, mitte kellegi teise kloon.

Poliitika meelelahutuseks muutumisest suurem probleem on, et liiga sageli kopeeritakse meil kergekäeliselt ja läbimõtlemata teiste lahendusi, mis ei ole ennast õigustanud, vaid vastupidi, tooks Eestile pigem kahju. Võtke või tohutu haridus- ja teadusbürokraatia, ametkondlik bürokraatia.

Just, nägin sel nädalal Tartu Ülikooli ühe instituudi lõputööde hindamise juhendit, kus oli seitsmel leheküljel 27 punkti, mida hinnata. Hullumeelsus ju!

Kui otse ja julmalt öelda, siis meie poliitikute kõige suurem nõrkus on see, et juhtivatele kohtadele on edutatud ka selliseid inimesi, kes valdkonda sisuliselt ei tunne. Saamatul juhil või ametnikul, kes asju sisuliselt ei mõista, tekib kõiksuguste vorminõuete, tähtaegade ja käsulaudade täitmise puhul ekslik tunne, et ta saabki tööga hakkama.

Teie mure Eesti pärast on äärmiselt sümpaatne. Ühes usutluses ütlesite, et Eesti on see pesa, kus eestlasel on võimalik tulla koju oma keelekeskkonda. Kas teile tundub, et Eesti hakkab maailmas lahustuma ja identiteeti kaotama?

Ei oska sellist ohtu praegu näha, tahaks olla rõõmsas meeleolus ja mitte nähtusi hulluks mõelda.
Te kirjutasite hiljuti, kas välismaale läinud eestlastel ei peaks olema õigus valida. See on huvitav küsimuse püstitus, sest viib järgmise küsimuseni: mis ühendab Eesti inimesi, kas see, et nad elavad siin või tunnevad hingelist seost, tunnevad ajalugu, kirjandust, kunsti, tunnevad huvi, mis Eestist saab tulevikus?

Ja kuhu suunda teie kaldute: kas Eesti on territoorium või vaimne seisund?

Tahaks leida lahendusi, mis mõlemat võimalikku suunda ühendaks. Seetõttu tundub hästi oluline see, et Eesti maa jääks eestlaste kätte, et maa harimist ja oma suvekodu omamist ei hakataks karistama kõrgete kinnisvaramaksudega.

Eesti on üks paremaid kohti elamiseks, sest siin on palju puhast vett ja palju maad. Eesti on koht, kuhu tulla oma rahva keskele, oma keelekeskkonda – see võiks olla asi, mis hoiab koos.

Aga loota, et vabas maailmas inimesed ei lähe õppima või tööle mujale või ei abiellu välismaalastega, ei ole realistlik. Samal ajal on mõistlik teha Eestis elukeskkond nii heaks ja originaalseks kui võimalik, mitte teha Eestit samasuguseks nagu teised.

Te olete poliitilis-juriidilise ameti pidaja kohta ebaharilikult selge ja otseütleva jutuga. Kui palju on selleks julgust vaja, et nüüdisajal oma mõtetega avalikult välja tulla?

Tõesti võib juhtuda, et avalik arvamus või asjasse puutuvate inimeste arvamus on mingisse suunda väga kindlalt ja kurjalt kaldu, aga faktidest lähtudes näen, et see arvamus ei ole õige, ja kui pean andma erapooletu arvamuse, siis tean, et selle eest ma saan. Aga ma ei oskagi teisiti rääkida.

On inimesed teie arvates kurjemaks muutunud?

Võib-olla isegi mitte. Aga mulle teeb muret see, et kui teiste kohta öeldakse halvasti, siis lisatakse, et peabki hästi paks nahk olema. Ühiskond muutub sellest aina... ebatervemaks. Ma isiklikult kardan seda ühiskonda, kus inimestel on nahk juba nii paks, et nad üldse ei hooli, mida teised neist arvavad.

Kas selleks, et juristiks saada, on vaja perekondlikku eelsoodumust?

Vaevalt küll. Arvan, et inimene ise tunneb, mis teda huvitab. Ma valisin kahe vahel: kas minna arstiks või õigusteadust õppima. Otsuse langetamine jäi taasiseseisvumise perioodi, nii valisin riigi ja ühiskonna asjad.

Eks ole neid hetki ka olnud, kui olen mõelnud, et võinuks mingi keerulise eriala arstiks õppida. Mitte sissetuleku pärast – see ei ole primaarne. Arsti töö on lihtsalt väga huvitav, sest toimuvaid arenguid on põnev jälgida, ja probleemid, mida tuleb lahendada, on hästi huvitavad. Õigusteaduses on tegelikult samamoodi.

Vanemad mind küll ei mõjutanud. Mäletan selgesti: kui tegin teatavaks, et lähen õppima õigusteadust, mitte arstiteadust, siis vanemad ütlesid «või nii». Vanavanemad arvasid, et võiks ikka minna arstiks õppima.

Olen alati imestanud, mis küll paelub inimesi juriidilises ametis. Ühelt poolt on see karm tähenärimine, teisalt saab juurakonksudega alati musta valgeks keerata. Mis teid võlub?

Mina ei kannata musta valgeks rääkimist. Mulle on enda läbimõeldud ja läbitunnetatud loogilise seisukoha esitamine väga oluline ja ainuvõimalik, seetõttu olen valinud ameteid, kus saan seda teha.

Teie eluloos ei leia mingit märget välismaal studeerimise kohta. Miks nii?

Tegelikult olen osalenud välismaal igasugustes töörühmades, olen käinud kaks korda välismaal praktikal, ülikoolis või raamatukogus tööl: New Yorgis, Bonnis, Freiburgis, Barcelonas, Berliinis.
Sundusliku välismaal õppimise või õpetamise ülehindamisest olen ma kaugel. Elu on mind viinud kokku paljude tuntud teadlastega, kellega olen saanud sisukaid vestlusi pidada, ja need on mulle mitu korda suurem väärtus, kui kuulata kusagil massiloenguid.

Te ei ole kordagi mõelnud välismaale jääda ja end seal proovile panna?

On kahtlemata rolle, millesse võiks minna. Mida ma ei taha, on minna Euroopa Liidu struktuuridesse ametnikuks, sest ma ei talu olemuslikult bürokraatlikke piiranguid, mis pärsivad loovust, kire ja vastutustundega töötamist.

Olete Eesti Kunstiakadeemia kuratooriumi liige, järelikult ei ole ka seadustekauge elu teile võõras. On nii?

Õpetan seal arhitektuuriteaduskonnas ka ehitus- ja planeerimisõigust. Nagu [Saksa filosoof] Wilhelm von Humboldt kunagi õpetas: haritlane – kelleks ma püüan kunagi saada – tunneb huvi maailmas erinevate asjade vastu. Planeerimine, arhitektuur, ehitamine, ka kujutav kunst – selle vastu on mul tõesti huvi.

Mille vastu veel?

Aega napib nagu enamikul. Kui pole tööl, on kodused toimetused. Mulle meeldib joosta, ja loen ka nii palju kui saan. Möödunud suvel lugesin läbi kõik Mati Undi ja Vaino Vahingu raamatud, mille kätte sain, ka Kalev Kesküla kokku pandud «Undi-jutud». Aga eraelu on täiesti eraldi jutt, see ei mahu siia (naerab).

Mida teeb teie ametikohaga inimene Twitteris?

Ma ei ole seal juba kuid olnud. Pidevalt maadlen, kuidas tööajal, mis on 8–12 tundi päevas – ja ei olegi osanud seda lahendada –, lugeda pikemaid artikleid, olla kursis päevasündmuste ja huvitavamate arvamusavaldustega, ja tahaks ka väljastpoolt Eestit infot korjata.

Siis avastasin, et Twitter on hea koht, kuhu inimesed panid üles linke, mida huvitavat nad on kirjutanud või lugenud – ja lugesin. Mingil hetkel hakkasid seal ülekaalu võtma igapäevased teated, ja see mind väga ei huvita. Facebook on paljuski läinud kahjuks sama rada.

Milles näete oma missiooni?

Et Eesti oleks nii hea, kui olla saab, ja nii palju kui võimalik sellele kaasa aidata, et Eesti arendaks maksimaalselt välja selle, mis temas on tugevat ja head, mis toetaks seda, et iga inimene püüaks olla iseenda parim versioon.

Kas praegused ametid on parimad selle eesmärgi saavutamiseks? Või saaks mõnel muul kohal seda veelgi paremini teha?

Ma ei ole karjääri planeerija tüüp. Ülikooli professori ja presidendi õigusnõunikuna olen tundnud end päris hästi, olen saanud palju lugeda ja mõelda, ja olen saanud oma erialases töös jääda südametunnistusele truuks, kogu aeg õpetada või presidendile esitada neid arvamusi, mida ma ise pean õigeks.

Poliitikasse on teid ikka kutsutud?

Nendel valimistel ma ei kandideeri (naerab). Peaaegu kõik on kutsunud.

CV
Ülle Madise


Tallinna Tehnikaülikooli avaliku õiguse professor
Vabariigi Presidendi õigusnõunik

Sündinud 11. detsembril 1974

Õpingud
Lõpetanud Tartus 15. keskkooli (Descartes’i lütseum) kuldmedaliga
1993–1998 Tartu Ülikool, õigusteaduse bakalaureus (cum laude)
1998–2001 Tartu Ülikool, magistrantuur, magister iuris (cum laude)
2001–2007 doktorantuur Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis, filosoofiadoktori kraad haldusjuhtimises

Töö
1997–1998 justiitsministeeriumi avaliku õiguse osakonna spetsialist
1998–2002 justiitsministeeriumi avaliku õiguse osakonna juhataja
2001–2005 Tartu Ülikooli lektor
2002–2005 riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunik, sekretariaadi juhataja
2005–2008 riigikontrolli
II auditiosakonna peakontrolör
2006–2009 vabariigi valimiskomisjoni liige
2005–2009 Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskonna avaliku halduse instituudi lektor
2009–... Vabariigi Presidendi õigusnõunik
2009–... Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskonna õiguse instituudi avaliku õiguse õppetooli juhataja, professor
2010–... Eesti Kunstiakadeemia kuratooriumi liige

Avaldanud artikleid ajakirjanduses ja teadusajakirjades, osalenud põhiseaduse kommenteeritud väljaannete koostamisel 2002 ja 2008
Kultuurilehe Sirp kolumnist
Populaarteadusliku saatesarja «Vanamehed kolmandalt» autor Kuku raadios
Abielus

Arvamus

Lauri Mälksoo
kursusekaaslane, Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor

«Astusime Üllega koos Tartu Ülikooli õigusteaduskonda 1993. aasta sügisel. Tollel ajal oli üsna raske n-ö päevasesse õppesse sisse saada – nn tasulist õpet tunti vaid kaugõppes –, mistõttu teaduskonnas hõljus teatud elitaarsuse aura.

Meie kursusel käis praegustest prominentsetest tegijatest veel Urmas Reinsalu ja näiteks sisseastumisessee eest sai kõige rohkem punkte Ummamuudu laulja Meelis Leis. Loovus on loovus, eks ole.

Üllega on olnud alati huvitav rääkida, sest ta ühelt poolt teab tõesti väga palju, teisalt aga ka hoolib ennast ümbritsevast. Tema tarkus pole kerglaselt mänglev, vaid maailmast ja Eestist hooliv, neisse tähelepanu ja isegi murega suhestuv.

Mind sidus ülikooli ajal Üllega huvi saksa keele ja (õigus-)kultuuri vastu. Olime Virve Tamme saksa keele tunnis vist kaks oivikut ja laulsime muu hulgas proua Tamme juhtimisel kriminaalset laulu «Der Mörder ist immer der Gärtner» («Mõrvar on alati aednik»).

1995. aasta suvel viis professor Ekkehard Pabsch grupi Tartu juura- ja majandustudengid, sh Ülle ja minu, Saksamaale Bonni lähedale praktikale. Kahjuks on see hotell, kus me toona kõik Reini jõe ääres elasime – hotell Immenhof Königswinteris – nüüdseks kinni pandud.

Mis on jäänud, on see, et praegugi on Ülle mõtlemises heas mõttes saksalikku korraarmastust ja ratsionaalsust.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles