Tallinna Ülikooli sotsiaaluuringute instituudi vanemteadur Leeni Hanssoni hinnangul ei saa päriselt siiski järeldada, et eestlased oma sugulastega vähe suhtlevad – pigem kompenseerivad varasemat näost-näkku suhtlust vestlused tänaste sidevahendite abil.
«Näost-näkku vähemalt kord kuus suhtleb sugulastega kolmveerand vastanutest. Ma ütleksin, et seda ei ole üldse vähe,» leiab Hansson. Sisuliselt sama pilt on ka lätlastel. «Eesti ja Läti puhul tasuks mõelda ka venekeelsele elanikkonnale, kellel suur osa sugulastest elab mujal ning iganädalased isiklikud kohtumised ei ole mõeldavadki.»
«Lõuna-Euroopa maadega me ennast muidugi võrrelda ei saagi, sest teatavasti lahkuvad seal täiskasvanud lapsed vanematekodust suhteliselt hilja, mistõttu igapäevased kontaktid on vältimatud,» selgitas ta.
Ka statistikaameti blogis märgitakse, et eestimaalased ei ole sugulasi päris ära unustanud, sest iga nädal sugulastega kohtuvatest inimestest 1,4 korda rohkem on neid, kes suhtlevad nendega sageli telefonitsi või meilitsi. Seegi eripära oli üks Euroopa kõrgemaid. Ka Hansson tõi välja, et sagedased helistamised kompenseerivad ilmselt näost-näkku kontakte.
Kolmandaks tõi Hansson välja uuringust selgunud fakti, et nende osakaal, kellel puudub võimalus sugulastelt või tuttavatelt abi paluda, on Eestis üsnagi väike. «Seega tundub, et kontaktid on tegelikult säilinud ja tänased sidevahendid - sealhulgas näiteks Skype - asendavad vähemalt osaliselt näost-näkku kokkusaamisi,» arvas ta.
Samuti tõstis Hansson esile uuringust nähtuvat infot, et sõprade roll on enamikus euroliidu riikides suurem kui sugulaste roll. Ta arvas, et alati pole see nii tõesti olnud. «Ilmselt on sõprade roll kasvanud, aga kas just sugulaste arvel, seda ma ei arva. Isiklik kokkusaamine ei ole minu arvates ainus näitaja, eriti tänapäeval, kus sagedasti näiteks õpitakse ja töötatakse välismaal ja suheldakse elektrooniliselt. Kontaktid ju ei kao,» märkis teadur. «Ilmselt on kontaktide sagedusest olulisem teadmine, ei vajadusel saadakse oma sugulastele ja sõpradele loota ja toetuda.»
Hanssoni sõnul on tema varasemad analüüsid näidanud, et kõrgharidusega inimesel tekib kindel tutvusringkond, kellega ta puutub tihti ka tööalaselt kokku ning see seletab osaliselt, miks sõpradega suheldakse varasemast rohkem – kuid see ei ole tingimata sugulaste arvelt. Samuti on erinevus selles, mille pärast kontakteerutakse sugulaste ning mille pärast sõpradega. «Kui ollakse materiaalselt hädas või vaja kedagi aidata praktilistes asjades – näiteks lapsehoid, kodutöödel, pöördutakse sugulaste poole. Kui vaja uut informatsiooni, siis rohkem sõprade poole,» rääkis ta.
Eurostati kogumikus avaldatud sotsiaalse sidususe uuringust selgus, et korra nädalas saab sõpradega kokku üle poole Eesti elanikest, sugulastega kohtub sama tihti vaid veidi üle kolmandiku, kirjutas täna statistikaameti peaanalüütik Aavo Heinlo statistikaameti blogis. Vaid 35 protsenti Eesti elanikest suhtleb sugulastega korra nädalas, mis on Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas madalaim näitaja.