Lugemisaasta lõppeb, lugemine jätkub

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krista Ojasaar
Krista Ojasaar Foto: Toomas Huik

Täna võetakse Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis kokku lugemisaasta, sel puhul vastab küsimustele lugemisaasta projektijuht Krista Ojasaar.


Mille poolest lugemisaasta õnnestus?

Arvestades, kui kirglikult lugemist pooldavaid monolooge eri elualade inimestelt ma kuulsin, võib öelda, et lugemise tähtsust teadvustatakse. Tegelikult muidugi teadsid need kõnelejad juba enne lugemisaastat, et lugemine arendab keelelisi oskusi, eneseväljendust, õpetab nii meie sisemise ilma kui ka välise maailma kohta palju, rääkimata teatmekirjandusest saadavast. Pigem leidsid nad väljundi – ise midagi lugemuse edendamiseks teha.

Kirjanduse ja lugemisega seotud inimesed said oma igapäevategemistele ja uutele ettevõtmistele rohkelt tähelepanu, meedias räägiti pikalt raamatukogude rahastamisest, kirjanduse ja emakeele õpetamisest ja kirjanduse seisust. Kirjanduse olemusest räägiti vähem.

Tähelepanuväärse kokkuvõtte tegi üks lasteaiatöötaja: lugemisaastal kutsusid nad lapsevanemaid lasteaeda raamatuid ette lugema ja lastega loetu üle arutlema ning selle tulemusena hakkas 25 protsenti vanematest õhtuti lastele unejuttu lugema.

Varem polnud nad seda teinud. Pooled lapsevanemad olid küll varemgi raamatuid ette lugenud, kuid kolmandik polnud taibanud, et ettelugemisest ei piisa, vähemalt esmakordsel lugemisel tuleb loetu ka lapsega läbi arutada, sõnu seletada. Ja niisuguseid ettevõtmisi korraldati kümnetes lasteaedades, mitte ühes! See teeb lootusrikkaks.

Mis ei õnnestunud?

Lubasin alguses lahkelt lugemisaasta blogi pidada, kuid pidin lõpuks endale tunnistama, et see on vastuolus mu meelelaadiga, ning seetõttu edenes blogi visalt. Ebaõnn tabas ka kodulehte, mis sügisel sattus troojalase küüsi.

Küllap väiksemate ürituste korraldajate tagasihoidlikkuse tõttu ei saanud ma alati infot maakondades toimuva kohta, mistõttu kuulsin toimunust tagantjärele maakonnalehtede vahendusel.

Mis oli lugemisaasta eesmärk?

Üks lugemisaasta eesmärke oligi lugemise, ka ettelugemise tähtsuse meeldetuletamine. Teine eesmärk oli õhutada igaüht ise midagi lugemuse edendamiseks ära tegema. Vastukaja arvestades see õnnestus – eriti õpetajad ja raamatukogutöötaja on öelnud, et aasta on olnud väga positiivne, õnnestus palju ära teha. Ja nagu kokkulepitult ütleb igaüks neist kõneluse lõpuks, et jätkavad samal lainel tegutsemist. Uueks hüüdlauseks on spontaanselt saanud «Loeme edasi!».

Nii kirjanikud kui ka kirjastajad on kriitiliselt öelnud, et lugemisaasta oli vaid silt, mille taga polnud reaalset tuge.

Oleneb, mida reaalse toe all mõeldud on. Kui on mõeldud rahalist tuge, siis see läks peamiselt ürituste korraldamiseks (sealhulgas Balti raamatumess), luuleminutitele teles ning raadiosaatele Vikerraadios (ja nii tele- kui ka raadiosaates astus üles arvestatav hulk tänapäeva kirjanikke).

Kirjanikel, küll mitte kõigil, oli 2010. aastal üsna palju esinemisi, millest umbes 60 toimus välisriikides ehk siis eesti koolides, eesti seltsides ja ülikoolides, kus õpetatakse eesti keelt.

Samuti said viimatinimetatud lugemisaasta toel uuemaid eesti kirjandusteoseid, lähtudes põhimõttest, et need raamatud peavad toetama eesti keele õpet kohapeal. See tähendas, et koos raamatute saamisega lavastati mingi tekst, võeti tunnis mõni teos läbi, kirjutati sellel teemal kirjandeid, esseid või omaloomingut, kohtuti ka autoriga. Oli ka muinasjutuõhtuid jms.

Iga Eestis asuv kool ja raamatukogu sai kingiks Daniel Pennaci teose «Nagu romaan» (Varrak 2010), sest Pennac võtab tabavalt kokku traditsioonilise ja paraku igava kirjandusõpetuse, mis pigem peletab lugejad raamatute juurest, ning pakub oma kogemusest lähtuvalt välja uudseid viise, kuidas käsitleda tundides kirjandust nii, et see noortes huvi äratab.

Eesti Kirjastuste Liit oli sunnitud menuki piiri nihutama 2000 eksemplarilt 1500-le, eesti kirjanike ilukirjandusteoseid mahtus 149 raamatu sisse vaid kaheksa, pluss mõned lasteraamatud. Seisame silmitsi karmi tõega: eestlane ei loe ega osta raamatuid. Mida selle muutmiseks teha?

Raamatute müügiarvud ei räägi veel kogu tõde lugemise kohta. On tõsi, et majanduslangus on jätnud jälje eestlaste rahakotti ning raamatuid suudetakse osta vähem. Samas on kasvanud raamatukogude külastatavus, mis tähendab, et hinnatundlikum ostjaskond lepib praegu uudiskirjanduse laenutuse järjekorras olemisega. Lugemisest naljalt ei loobuta, tegemist on siiski teatava sõltuvussuhtega.

Tarbekirjandust, nt kokaraamatuid, aiandusteoseid jms on aga keerulisem laenutada, sest neid läheb ju pidevalt vaja. Ilukirjandusteose loed läbi ja lased loetul endas settida. Hea lugu ja hea raamat ei lase sinust enam lahti, nende üle mõeldakse korduvalt, need lood elavad meis edasi oma elu. Kui palju me ikka mõne majapidamisnipi või leivaretsepti üle mõtleme?

Elulooraamatutest on suurem osa ju samuti nagu tarbetekstid – loed korra ja unustad.

Mingit portreteeritava süvakäsitlust neist ei leia, ainult põgusa uudishimu rahuldamist.
Kuidas sellist olukorda muuta? Ostujõudu suurendada lugemisaastaga ei saa. Küll saime tuua kirjanikke koolidesse ja rääkida, rääkida, rääkida... Loodetavasti suutsime inimesi rohkem mõtlema panna lugemise olemuse ja olulisuse üle.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles