Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Eesti uudised

:

Koolivalik – kas tõesti valik?

Igal aastal vaevleb umbes 12 000 koolimineva lapse perekonda koolivaliku teemade käes. Tallinnas ja selle lähiümbruses sageli juba aasta enne lapse esimest koolipäeva või veelgi varem, kirjutas Tallinna Ülikooli riigi- ja poliitikateaduste doktorant Triin Lauri.


Tartu Ülikooli korraldatud Eesti doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursile esitatud loos möönis Lauri, et need on vanemad, kes otsustavad, et nende laps väärib eliitkooli ja on, võib-olla endale täielikult teadvustamatagi, valmis astuma karusellile nimega eliitkooli sissesaamine. See sõit lõpeb eesmärgile jõudmisega vaid iga kuuenda lapse jaoks, vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.

Kas selline lapsevanemate mure on ka ühiskondlik probleem? Väidan, et on. Mis on selle probleemi olemus ning millised on vanemate valikust tekkivad ühiskondlikud tulemused? Kui ainulaadne see mure on ja kuidas seda lahendada?

Laps sauna

Lapsevanemate mure kihutab neid esmapilgul naljakaid otsuseid tegema – näiteks võtma oma lapsi keskpäeval lasteaedadest ja sõidutama neid paar korda nädalas pea üheksa kuu vältel kesklinna eelkooli eliitkooliga tutvuma; palkama eraõpetajaid/konsultante (vahest ka nendest samadest eliitkoolidest); vahetama oma lapse elukohajärgset sissekirjutust (näiteks Raua tänava sauna või vanalinna tuttavate ja töökaaslaste juurde) jne.

Kui me nimetame lapsevanemate sellist käitumist mänguks, siis võiks see kanda nime eliitkooli sissesaamine, ning valikuid selles mängus strateegiateks. Võidustrateegia viib mängijate uskumuste kohaselt eliitkooli ja sealt edasi mis tahes mainekasse ülikooli.

Kas seda usku põlistab «võitja võtab kõik» mentaliteet ning arusaam, et konkurents on õigustatud igas eluvaldkonnas? On see ühiskondlike protsesside tagajärg või hoopis nende kinnistamine? Prooviksin seda segapundart lahti harutada keskendudes probleemi ühele tahule – lapsevanemate käitumisele.

Loterii

Viimaste aastate andmete põhjal kandideerib nn eliitkooli ühele kohale keskmiselt 5-8 last. Kui käia eelkoolis, siis on tõenäosus sisse saada keskmiselt 30 protsenti. Eelkoolitamata lastest saab eliitkooli vaid üks kümnest katsetel käinutest. Usun, et eelkooli abil sissesaamise tõenäosust hinnatakse veelgi kõrgemaks.

«Mäng» praeguste valikute juures – kas panna laps eelkooli või mitte – jõuab ratsionaalse resultaadini: kõik panevad oma lapsed eelkooli (kursustele, eraõpetaja juurde jne) ning sissesaamine on konkurentsitihedas keskkonnas ikkagi loterii. See «mäng» on isetekkeline, kuna nii koolid kui ka lapsevanemad näevad selles mingitki lahendust selektsiooniprobleemile. Eliitkoole, nendeks ettevalmistavaid eelkoole ega ka selekteerivat vastuvõttu Eesti seadusandlus ei käsitle.

Piirkondlikesse eliitkoolidesse sissesaamiseks otsivad vanemad võimalusi oma laste kesklinna sissekirjutamiseks. Vanemad ei ole rumalad ega seaduskuulmatud, vaid sotsiaalses lõksus (olukord, kus kõikide osapoolte parim käitumisstrateegia viib kollektiivselt ebamõistliku tulemuseni), mille tingib arusaamatus koolivaliku süsteemis. Veelgi enam, ühiskonnale oleks mõistlikum säärane potipildumine (väljend, mis kirjeldab ajaloolist võimu ja prestiiži omandamise mehhanismi, mille kohaselt võitja lõhkus kõige rohkem) lõpetada ning leida mingi alternatiivne koolivaliku viis – kasvõi loterii kõigi soovijate vahel.

Nii Euroopas kui ka Ameerikas on koolivaliku kui lapsele õige kooli leidmise probleemi lahendatud erinevalt. Reeglina on lahendus lausturupõhisuse ja range ametkondliku määramise kesktee – arvestatakse mitmeid prioriteete (nt kodulähedus, õdede-vendade kool), kuid jäetakse alles ka valik. Säärast paaripanekut (kool+laps) on võimalik toetada paaripaneku mehhanismiga, mis on loodud arvestades mehhanismide disaini (valdkond, mis tegeleb algoritmide abil paaripaneku probleemidega) reegleid. Kas sel juhul on probleem arvutustehniline?

Nii ja naa. Mehhanism teeb, mida sa talle ütled. Ehk teisisõnu probleemi lahendamiseks on kõigepealt vaja kokku leppida koolivaliku prioriteetides ühiskonna sees ning vastata näiteks küsimusele, kumb on olulisem, kas õdede-vendade printsiip või koduläheduse oma ning kuidas mõõta kodulähedust. Lisaks pingereale ning mitme prioriteediga arvestamisele peavad prioriteedid olema kas astmeti või pidevalt mõõdetavad.

Seega, vaid juhul kui juhtum on hästi ärakirjeldatud ehk prioriteetide pingerida ja mehhanismi tegevuspõhimõtted on paigas, on probleemi lahendamine tehniline küsimus. Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus küll sätestab kohustuse määrata igale lapsele kool ning loetleb ka prioriteedid. Paraku jätab praegune sõnastus ohtralt tõlgendusruumi ega anna kindlust, et lahendused saavad perede jaoks olema paremad kui tänased.

Probleem, mida turupõhised hariduslahendused peaksid lisaks arvesse võtma, on vajadus tasakaalustatuse järele. Seda tingib nii jõukamate eelisseisund turupõhisuse tingimustes parimaid valikuid teha kui ka kalduvus rikkust rikkusele juurde tekitada. Haridusturu näitel tähendaks see isevoolu minnes populaarsete koolide veelgi suuremat populaarsust ning tavakoolide hääbumist.

Nõrgemad eeliskohtlemise alla

Sellest johtuvalt ongi koolivalikut soosivate riikide praktika sageli selline, mis eeliskohtleb nii nõrgemaid koole kui ka nõrgemaid lapsi. Pole liialdus, et mõne lapse varajane üleskorjamine on lapse seisukohalt ainus ellujäämisstrateegia, mis ei ole hiljem hüvitatav. Liiatigi, vaid hariduse varajastel etappidel on võrdsus ja efektiivsus eesmärkidena ühildatavad, mitte kompromisseesmärgid.

Eelkool Euroopa või Ameerika traditsioonis võimaldab nõrgematel koolidel ja õpilastel paremaks saada. Seega peaks eliitkoolide eelkooli minema lapsed, kelle vanematel ei ole autot või aega ega raha, et neid sinna sõidutada. Enamgi veel, mitte Prantsuse lütseum, vaid näiteks Sikupilli keskkool peaks saama rahaeraldusi võimlate, ujulate jm rajatiste tarvis võrdsustamaks kvaliteedierinevusi.

Eelkirjeldatuga ei taha ma kuidagi anda hinnangut ei lapsevanemate ega koolide käitumisele – mõlema käitumisstrateegiad on tänases olukorras mõistetavad. Lapsevanem, kes soovib oma lapsele parimat, on valmis uskumatult paljuks. Eelarvekitsikuses siplev kool pakub seda, mida temalt oodatakse.

Samuti möönan, et eelkirjeldatud prioriteetides kokku leppimist on raske saavutada. Küll aga usun, et teadlik (parimat maailmapraktikat arvestav) poliitika suudaks pakkuda koolivaliku mehhanismi, mis oleks vanemate eelistusi arvestav alternatiiv nii senikehtinud kui ka elukohajärgsele ametkondlikule kooli määramisele.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
ligi ja ossinovski tüli
Sponsoreeritud artiklid
Gamefriik
minister ligi tool kõigub?
ARVAMUSPLATS
Gallup

Kuidas teie talveajale üleminekul kella keeraksite?

Küsitluses on osalenud 1478 inimest
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Päevakava
Viimased uudised
Tervis
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
48h populaarsemad teemad
Maailm
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
SOOV.EE
Juhtimine
Sünnipäevad

Palju õnne!

Peeter Mardna

76

Peeter Mardna

arst-radioloog ja tervishoiukorraldaja

Jüri Arrak, 78

maalikunstnik ja graafik

Silvi Teesalu, 67

Taani kultuuri tutvustaja Eestis

Toomas Tõnise, 62

sporditegelane

Horoskoop
Tartu Postimees
60 PLUSS
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
kasutaja raul1972 galeriist
Valuutakursid
USD
0,79 EUR
GBP
1,268 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,109 EUR
RUB
0,019 EUR
=
Kursid seisuga: 24.10.2014
Postimehe google+ leht