Laste arv lastekodudes ehk nüüdse nimetusega asenduskodudes on kahanenud enam kui 450 võrra ning elamistingimused neis erinevad tuntavalt nõukogudeaegsete lasteasutuste omadest. Rühmade asemel on pered ja paljudel kasvandikel oma toad.
Lastekodulaste arv kahaneb ja nende elu paraneb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piltilus tumedapäine neiu tuleb tõtakal sammul koolist, võti näpus, ja keerab oma toa ukse lukust lahti. Tema kaks pisemat õde külitavad elutoa diivanil, pilk teleriekraanil. Kodu nagu kodu ikka, kui unustada, et ema-isa asemel askeldavad majas kasvatajad.
Oma toad on tänapäevastele asenduskodudele omaselt ka Tartus Mäe-kodus elaval kolmel õel: 16-aastasel Angelal, 13-aastasel Kristil ja 10-aastasel Pillel.
Noorim õde läheb külalisi nähes ähmi täis ja tõttab oma tuppa koolilauda koristama. «Ära muretse, see on ju sinu tuba, see võibki olla natuke segamini,» rahustab kasvataja.
Oma tuba, oma luba
Kristi näitab lahkelt oma kaisuloomi ja värvilisi plakateid seinal. Tüdruk kinnitab, et Mäe-kodus talle meeldib, kuid siiski loodab ta minna kasuperre elama. Miks? «Seal on ikka rohkem päriskodu,» vastab tüdruk.
Õdedega koos tuli Mäe-kodusse ka nende kolm venda, kellest vanim astus iseseisvasse ellu ja noorim leidis endale kasuvanemad.
Elutoa teises nurgas on arvuti ees lõbu laialt 15-aastasel Romanil ja 17-aastasel Keiol. Külalistest ei lase ennast häirida 11-aastane Raido, kes uurib süvenenult oma uhiuut mp3-mängijat. «Sain selle sünnipäevaks,» poetab ta.
12-aastane Sass aga demonstreerib uhkelt oma jalgpallurisärki kirjaga FC Flora Tartu. «Jalgpalliklubi pakkus meie lastele hea tahte korras võimalust käia trennis. Poistele on ju nii raske leida huvitegevust, aga jalgpall neile väga meeldib!» räägib Mäe-kodu juhataja Helle Siigur.
Ka vallad, kust poisid on pärit, toetavad nende spordihuvi – et nad saaksid käia võistlemas ja et neil oleks vajalik spordivarustus.
Masu-aastad on ka Mäe-kodu eluolu pisut pitsitanud eelkõige seetõttu, et laste arv on vähenenud. Eelmisel aastal oli elluastujaid kuus, juurde tuli kaks last.
Ühest küljest on hea, et lastel on palju ruumi, teisalt laekub riigilt vähem pearaha. «Oleme püüdnud kulusid kokku hoida ja ei ole saanud lastele korraldada ekskursioone ja väljasõite,» möönab juhataja.
Samas on majanduslikult rasketel aegadel elavnenud vabatahtlike, peamiselt tudengite töö.
Aasta lõpus otsustas osa koolilapsi, et ei tee üksteisele jõulupakke, vaid annetavad selle raha lastekodule. Koolilapsed tulid lastega mängima ning kinkisid endakogutud raha eest kelke, lauamänge jmt.
«Lapsendatud meie kasvandikke viimastel aastatel küll pole,» nendib Siigur.
Üle poole lastest veedab koolivaheajad või nädalavahetused tugiperedes. Need on väiksemad lapsed, suuremad enamasti tugiperedesse ei ihkagi.
Esimesel korrusel elavad omaette kohenemiskorteris kaks ametikoolis õppivat noormeest. Noortele on see justkui vaheetapp üleminekul iseseisvasse ellu. Elluastujatele peab andma omavalitsus elamispinna ja 383,60 euro suuruse toetuse.
Siigur ütleb, et vahel jõuavad probleemsetest peredest pärit lapsed asenduskodusse hiljavõitu. «Lapsele on see pääsemine, kui ta ei pea elama väljakannatamatutes tingimustes,» nendib ta.
14–15-aastasel on raske kohaneda, kui ühekorraga vahetuvad elukoht, kool, kaaslased ja paljud teised tegurid.
Mõnikord tunneb laps ennast vastutavana selle eest, et ta ei saa enam päriskodus elada.
«Siis ütleme lapsele: sina ei ole milleski süüdi. Samuti hoidume vanemate süüdistamisest, meie ei ole kohtumõistjad,» kõneleb Mäe-kodu juhataja. «Küll aga toetame lapse suhtlemist bioloogiliste vanemate ja vanavanematega, kui need suhted last ei kahjusta.»
Kui abi jääb hiljaks
Ka Tartu Kristliku Noortekodu juhataja Külli Kool leiab, et mõni laps on jäänud liiga kauaks koju, kus tema eest ei hoolitseta.
«Mulle tundub, et kohati peaks olema seadus karmim, sest lastekaitse käed jäävad lühikeseks. Kui on ikka näha, et olukord peres ei parane, tuleb laps sealt ära tuua,» ütleb ta.
Kui laps pole aastaid käinud koolis, on tal väga raske kaotatud aega tasa teha. Või kui kaheksanda klassi poiss ei tunne korrutustabelit, on tal samuti raske oma eakaaslastele õpingutes järele jõuda.
Noortekodu juhataja hinnangul on suur abi koolide sotsiaaltöötajatest, kes märkavad abi vajavat last. Ka lastekaitseteenistus teeb head tööd.
Kunagi korraldas noortekodu projekti «Väike öökull» raames õhtuseid tänavareide, et leida hooleta lapsi. «Täna võib küll öelda, et Tartus tänavalapsi enam pole,» kinnitab Kool.
Kool on nimetanud enda juhitavat asutust naljatamisi õppimiskallakuga lastekoduks, sest gümnaasiumis või kõrgkoolis õppimine pole kasvandike puhul ime, vaid päris tavapärane.
«Suurem osa lastest on ju vaimselt võimekad, asi on pigem sotsiaalses mahajäämuses,» räägib noortekodu juhataja ning lisab, et selle puudujäägi korvamise heaks ju asenduskodud tegutsevadki.
Lisaks eri tüüpi asenduskodudele ja SOS-lasteküladele tegutsevad Eestis ka mõned eralastekodud, kus peredes kasvavad kõrvuti oma järeltulijatega ka kasulapsed. Need pered soovivad kaitsta oma privaatsust – et lasteaias ega koolis ei teataks, kes on oma ja kes on kasulaps. Need inimesed teevad seda tööd südame sunnil.
----------------------------------------------------------
Lastekodulapse saatus
Jüri
Ema oli vallasemast alkohoolik, asotsiaalne, elukoht teadmata. Jüri oli meeldiv poiss, ta joonistas väga hästi. Talle meeldis omaette olla, kuid klassi- või rühmaüritustest võttis alati osa.
Kalle
Ema oli vallasema, töötas meditsiiniõena väikelastekodus, temalt oli ära võetud veel kolm last. Kalle oli laisavõitu ja mugav, ei huvitunud eriti koolitööst. Kiusas tüdrukuid ega hoolinud oma välimusest. Oli hea huumorimeelega, kuid ärritus kergesti.
Merle
Merle ema oli vaimuhaige, Merle sündis vallaslapsena. Tüdrukul oli raskusi õppimisega. Hakkas õpetajatele ja kasvatajale vastu ning kuuletus omaealistele. Talle meeldis teha käsitööd ja laulda ning olla abiks köögis.
Ülle
Ülle ema lahkus kodust, jättes järelevalveta neli alaealist last. Kohus võttis emalt vanemlikud õigused. Ülle isale oli määratud skisofreenia diagnoos. Nõrganärviline tüdruk sai koolitööga keskmiselt hakkama. Ta oli väga liikuv, talle meeldis laulda, lugeda ja teha käsitööd. Üllele meeldis poiste seltskond, sellepärast oli tal palju pahandusi.
Kersti
Kersti ema loobus lapsest notariaalse aktiga, kui tüdruk oli 9-aastane. Aasta varem oli ema koos viie lapsega kolinud ära oma abikaasa juurest, põhjuseks tõi ta mehe alkoholilembuse ja vägivaldsuse. Emale sündis kuues laps. Siis loobuski ema vanemlikest õigustest. Kerstist kasvas tubli tüdruk, ta õppis hästi, mängis trompetit ja laulis kooris. Tüdruk leidis endale kasupere, kuid taluperemees tegi talle lähenemiskatseid.
Margus
Marguse ema suri, põhjuseks võis olla joomine. Temast jäi maha viis last. Poissi kasvatas algul vanaema, kuid kõrge ea tõttu ei tulnud ta sellega peagi enam toime ja laps sattus lastekodusse.
Margus oli lastekodus kõigiga sõber ja väga abivalmis ning ta aitas alati vanemaid inimesi. Ta oli töökas poiss, tüdrukutega sai väga hästi läbi. Aga millegipärast ei suutnud ta leida huviala, mis teda köidaks.