/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Kaks nädalat tagasi sai Postimees Norra suurlehe Aftenposten toimetusest e-kirja, mille saatja pakkus, et võib näidata USA diplomaatide koostatud konfidentsiaalseid ettekandeid, mida kõmuline Wikileaks oli algul näidanud vaid maailma viiele juhtivale ajalehele, kirjutab Priit Pullerits.
Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ei salga, et oli juba järgmisel päeval valmis ajakirjaniku Oslosse lähetama. Dokumentide elektrooniline edastamine Postimehele, nagu selgus, ei tulnud kõne allagi. Miks, seda Aftenposteni kontaktisik ei selgitanud.
Igatahes ei olnud küsimus selles, et andmebaas olnuks liiga mahukas: Ameerika sõjaväelasele, kes väidetavalt need USA kaitseministeeriumi arvutitest endale alla laadis ja Wikileaksile andis, ei olnud 251 000 ettekannet seejuures mingiks takistuseks.
Ärge kohe tulge, palus Aftenposteni, Norra suurima trükiarvuga ajalehe esindaja. (Aftenposten kuulub Schibstedi kontserni nagu Postimeeski.) Tulge nädala pärast, kõlas ettepanek.
Eelmise nädala keskel veetiski Postimehe poliitika- ja majandusanalüütik Argo Ideon kaks pikka tööpäeva Oslo kesklinnas sealse raudteejaama kõrval asuva Aftenposteni 7. korrusel uudistetoimetuses. Saanud instruktsioonid andmebaasile ligipääsuks, istus ta sülearvutiga laua taha ja asus tööle.
Kui keerulised ja põhjalikud olid turvanõuded, selle kohta, annab Ideon mõista, on targem suu pidada. Ta poetab vaid niipalju: «Andmebaasile ligipääsuks olid turvameetmed muljetavaldavad.»
Kuidas Wikileaksi dokumendid Aftenposteni käsutusse jõudsid, seda pole väljaanne selgitanud. Norra ajaleht on vaid kinnitanud, et ei ole dokumentidele juurdepääsu eest maksnud ega ole saanud ka mingeid piiranguid nende kasutamise kohta.
Tarvilik konspiratiivsus
Ideon, kellele välispoliitika on alati huvi pakkunud, ei sõitnud Oslosse harivalt ja närvekõditavalt aega veetma, vaid kindla eesmärgiga: leida ettekannetest, mille pikkus kõigub paarist reast põhjaliku leheartikli mõõduni, üles need, mis puudutavad otseselt Eestit või on vähemasti Eesti ja Balti piirkonnaga seotud.
Iseenesest polnud see sugugi kontimurdev töö. Ideoni sõnul saab Wikileaksi andmebaasi märksõnade järgi hõlpsasti üles otsida. Ühtekokku leidis ta 610 dokumenti, mis on koostatud USA Tallinna suursaatkonnas, ja teist ligikaudu sama palju dokumente, kust Eesti nimi samuti läbi jookseb.
Kuidas ja kuhu Ideon leitud dokumendid salvestas, seda ta ei ütle. (Kahtlustajaile: seda ei avalda ta isegi omavahelises kollegiaalses vestluses.)
Niipalju ta siiski lisab, et paberile ta neid ei trükkinud ja käsitsi ümber ka ei kirjutanud. Kui temalt küsida, ega ta konspiratiivsusega liialdustesse kaldu, vastab ta kärmelt: «Ära tee nalja! Eestis on palju huvilisi, kes tahaks neid dokumente lugeda ja kellel on piisav uudishimu.»
Lugejate uudishimu rahuldamiseks: see, mis dokumentides sisaldub, ei jää saladuseks. Homsest hakkab Postimees avaldama pikemaid lugusid, mis põhinevad Norrast kaasa toodud materjalidel.
Postimees ei kavatse kõike, mida Ideon kogunud on, valimatult rahva ette paisata. See oleks sama, kui ajakirjanik avaldaks korraliku uudisloo asemel oma reporteritöö märkmed.
Kogenud, 19-aastase staažiga ajakirjanikuna on Ideon lubanud materjalid enne trükki andmist põhjalikult läbi töötada – Aftenposteni toimetuses ei olnud tal aega ettekannetesse mõttega süüvidagi.
See tähendab kriitilist suhtumist allikatesse (ühes ettekandes on näiteks ekslikult märgitud, et presidendi avalike suhete nõunik Toomas Sildam on töötanud ainult ühes päevalehes), aga samuti materjali eetilist vaagimist.
«Ma arvan, et meil ei ilmu midagi, mis oleks kahjulik meie sõduritele Afganistanis,» lausub Ideon. Liiati, kinnitab ta, ei paku kaugeltki kõik dokumendid enamikule huvi.
Laias laastus pooled Eesti kohta käivatest ettekannetest on tema hinnangul puhttehnilist laadi, ajakirjandusliku väärtuseta. Nagu näiteks USA ametniku kohtumine Eesti ametnikuga, kus ta annab teada USA seisukohast Süüria küsimuses ja Eesti ametnik võtab selle teadmiseks.
Sõbralik suhtumine
Küll aga annavad Wikileaksi dokumendid Ideoni kinnitusel hea ülevaate, mis USA-le Eestiga seoses huvi pakub. Kõige rohkem jäid Ideonile silma põhjalikud ettekanded sisepoliitikast ja valimistest.
«Ma ütleks, et need ettekanded on küllaltki adekvaatsed ja mõnes kohas küllaltki detailsed,» kirjeldab ta. «Neid huvitavad Eesti kohalikud valimised niivõrd, et kantakse ette isegi sellest, milline on kohalik olukord Pärnus või Rakveres. Ma ei kujuta ette, mida on State Departmentil (Ühendriikide välisministeeriumil – toim) sellega peale hakata.»
Lisaks pronksöö ja küberrünnakute teemale, mille esinemist Wikileaksi dokumentides on ka rahvusvaheline meedia juba maininud, on Eestist alates 2006. aasta algusest saadetud ettekannetes käsitlemist leidnud venelaste lõimimine, Eesti osalemine rahvusvahelistes missioonides ja kõnelused Eesti-USA viisavabaduse üle.
Ühtlasi leidub saatkonna koostatud memosid Eestisse visiidile saabuvaile USA ametnikele koos soovitustega, mida võiks siinsete riigijuhtidega kohtudes rõhutada.
Ideoni väitel näitavad dokumendid, et USA suursaatkonnal Tallinnas on tänu tihedatele kontaktidele siinsete poliitikutega arusaamine Eesti asjadest üpriski hea. Kui mõnda ettekandesse on selle koostaja lisanud ka oma hinnangu, on see tema sõnul Eesti suhtes väga soodne.
«Sellest andmebaasist küll ei selgu,» lisab Ideon, «et ameeriklased suhtuksid meisse kuidagi teistmoodi, kui on nende avalik positsioon.»
USA suursaadik Eestis Michael C. Polt on Postimehes avaldatud arvamusloos mõistnud hukka Wikileaksi otsuse avalikustada USA valitsuse arvutitest pärit konfidentsiaalset infot, viidates, et see seab ohtu mitmed parema maailma eest võitlejad.
USA saatkonna ajutine asjur Robert Gilchrist kinnitas eile Postimehele, et Ühendriikide suhted Eestiga jäävad vaatamata USA diplomaatilise korrespondentsi avaldamisele ajakirjanduses lähedaseks ja tugevaks, nagu need on olnud siiamaani.
Mõned piinlikud momendid
Ikkagi jääb küsimus, milleks siiski toppida oma nina sinna, mis on maailma, ennekõike Ühendriikide diplomaatilistes ringkondades tekitanud paksu pahandust ja pingestanud koguni riikide suhteid. Küllap sama palju kui neid, kes peavad Wikileaksi rajajat Julian Assange’i infoajastu vabadusvõitlejaks, leidub neid, kes on veendunud, et temasugune provokaator tuleks maamunalt ära koristada.
«See materjal näitab,» põhjendab Ideon, «kuidas maailma suurvõim meie olukorda näeb, kuidas seda käsitleb ja kuidas siin tegutseb.»
Kuigi Aftenposteni abiga saadud Wikileaksi avaldatud info on seni püsinud saladuses, ei ole Ideoni kinnitusel esialgsel vaatlusel leidunud seal päris ennekuulmatuid ega rabavaid fakte – igatahes ei midagi sellist, mis võiks hommepäev kukutada valitsuse või purustada kellegi maine täielikult.
«Mõned piinlikud momendid Eesti riigijuhtidele on, kuid nad on hästi teadaolevalt paksu nahaga ja kannatavad selle ära,» usub Ideon.