Looduskaunis Hanila vallas suvekodu omav lastearst Reet Raukas pani pärast aastatepikkust võitlust üha kasvavale tuulikupargile piiri, kui riigikohus rahuldas esmaspäeval tema kaebuse.
Tuulikutega võidelnud lastearst: oma kodu nimel teed sa väga palju (11)
11. august 2016, 10:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esivere tuuleparki jõudes avaneb võimas vaatepilt: 19 suurt tuulikut on silmale täitsa kenad vaadata. Kõrva järgi aga on tunne, nagu oleksid saabunud lennuväljale, kuhu võib peagi mõni lennuk maanduda või kust õhku tõusta.
600–700 meetri kaugusele tuulepargist jääb Hanila valda sisse kirjutatud Reet Raukase maakodu. Idülliline koht puisniitude vahel, kust meri kiviga visata. Maasika talu on Raukase lapsepõlve suvekodu, maamaja, mille vanemad 1960ndatel ostsid.
«See on nii minu, mu venna ja õe kui ka kõikide meie laste suvekodu, niisugune koht, kus kõik ikka käivad,» räägib lastearstina töötav Raukas koduõuel.
2004. aastal valmisid Esivere külas nõukogudeaegse varulennuvälja tagumises otsas neli tuulikut. President Arnold Rüütel käis isegi tuuleparki avamas, meenutab Raukas. «Ausalt öeldes esimesed neli olid täitsa huvitavad vaadata. Need ei seganud üldse.»
Viis aastat hiljem hakati Hanila vallas arutama uute tuuleparkide detailplaneeringut, millega Raukas võitles käesoleva aastani. Esimest korda küsiti ka kohalike elanike arvamust. «Siis anti mulle lahkelt teada, et vallal on alustatud detailplaneering Uue-Madise kinnistule,» meenutab Raukas. Järgnesid pikad arutelud vallamajas. «Ma olen korduvalt sedasama müraprobleemi välja toonud, mida tegelikult pole väga vallas kuulda võetud,» nendib ta.
Mõõdame 27-28 dB
Nelja tuuliku kaupa hakkasid pargid jõudsalt arenema, pidevalt kasvas ka müra. Praegu seisab ridamisi 19 tuulikut ja kahe püstitamiseks on veel antud ehitusluba. Arendajatel on mõttekas ehitada tuulikuid paarikaupa – rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama, mille võimsus ületab 7,5 megavatti, rajamiseks peab luba küsima keskkonnaministeeriumist.
Raukase majast 430 meetri kaugusele taheti ehitada veel kaks Winwind-tuulikut nimivõimsusega 3 MW.
Raukas usub, mõistis tänu arstiharidusele naabritest pisut varem, mida plaanitav arendus kaasa võib tuua. Ta luges taanlaste ja brittide teadustöid, milles öeldakse, et tuuleparkides esines nõrgemanärvilistel rohkem depressiooni ja kasvas depressiooniravimite tarvitamine.
«Tol hetkel, kui seda detailplaneeringut algatati, oli minu jaoks üllatav, et Eesti Vabariigis puudub ehitusnormatiiv, mis ütleks, kui kaugel tohib tuulik elamust olla,» märgib Raukas. Ainus kehtiv norm on müranorm 40 detsibelli (dB).
Selleks et müra jääks normi piiresse, lubas Skinest Energia käivitada kaks uut tuulikut 94-protsendise võimsusega – siis oleks müra jäänud 39,9 dB peale. «Ma tahaks väga näha, kuidas mina saan kontrollida seda, et tuulik ei tööta täisvõimsusel,» ütleb Raukas. Täisvõimsusel oleks müra Raukase aias ka arendajate enda arvutuste järgi igal juhul normi ületanud.
Mõõdame koos Raukasega aias mürataset: on vaikne, mobiil näitab 27–28 detsibelli. Raukas möönab, et halvematel päevadel on mobiil näidanud ka 72. «Istusime ühel laupäeva õhtul koos külalistega siin õues, tulime saunast ja tuulikud karjusid. Siis mõõtsime ja näitas 62–72 detsibelli,» rääkis ta.
Müra tugevus sõltub tuulest. Kõige kõvemat lärmi teevad tuulikud idatuulega. «Isegi kui elad raudtee ääres, siis rong tuleb ja läheb ning vahepeal on vaikus, aga siin need ei ole ju vahepeal vait. Nad on kogu aeg su juures olemas ja mürisevad. Öösel samamoodi,» nentis Raukas.
Virtsu tuulepargis jääb lähim maja tuulikust 300 meetri kaugusele. «Virtsu proua ütles, et teatud tuulega läheb tal keha niimoodi võnkesse, et süda lööb samas rütmis, nagu tuulik keerutab,» räägib Raukas.
Ettevõtted toetavad valda
Pärast esmaspäevast riigikohtu otsust, et Hanila vallavolikogu kinnitatud detailplaneering ei arvesta tuulegeneraatorite tekitatava müra ja lähedal asuva Natura alaga ning on vastuolus valla üldplaneeringu ja maakonna teemaplaneeringuga, kirjutas Raukasele teda kohtus esindanud vandeadvokaat Arne Ots, et nad on teinud õigusajalugu.
Sellise põhjalikkusega ei ole tuulikuarendajate, valla ja puudutatud isiku vahelist tuulikute rajamise vaidlust meie kohtutes veel lahendatud, kinnitas advokaat.
«Ma olin vahepeal peaaegu lootuse kaotanud, sest sain aru, et ma võin hakata, tuulikud toas, elama, aga advokaadid leidsid, et on põhjus minna riigikohtusse, ja ma olen neile tänulik,» lausub naine. Kaks esimest kohtuastet kaebust ei rahuldanud.
Kas riigikohtu lahend annab südamerahu? «See kõik on nii uus alles, aga annab ikka,» vastab Raukas naeratades ja lisab: «Kohtusse minnes pead valmis olema selleks, et kaotad ja kaotad ka rahaliselt. Aga oma pere ja kodu eest sa teed väga palju.»
Hanila vallas loodi aastate eest mittetulundusühing Hanila Valla Toetusgrupp, kuhu tuuleenergia tootjad Nelja Energia AS, OÜ Tooma Tuulepark, OÜ Roheline Ring Tuulepargid ja AS Skinest Energia maksavad umbes pool protsenti oma kasumist. Nii on vallal huvi, et tuulikud ikka püsti seisaksid. Sel aastal on MTÜ jaganud vallaelu arendamiseks toetusi üle 17 000 euro.
Keskkonnaministeeriumi välisõhu osakonna peaspetsialist Reet Pruul usub, et praegune regulatsioon tuulikute rajamisel on piisav, sest kehtivad nii müra normtasemed kui ka nõue hinnata planeeritava müraallika mõju. «Eelkõige tuleks tekkida võivat müraprobleemi ennetada ehk et kohalik omavalitsus saab ja peab planeerimisel arvestama müraallikate ja müratundlike objektidega,» leidis ta.
Kuna müra on elanikke ja loodust häiriv tegur, tuleb uute müraallikate rajamisel alati arvestada nii elanike kui looduse (loomade, lindude) häirimisega. Kuna aga tuulikute asukohad (ilmastikutingimused, paiknemine, maastik) ja tüübid on erinevad, siis tulebki Pruuli selgitusel igat juhtumit eraldi vaadata.