Kuue aasta eest Tallinna kolinud Timo Raussi (41) leidis eest kontrastselt võluva ühiskonna. Tugevad pereväärtused, patriotism ja siinsete elanike võime saada raskusi trotsides hakkama võiks soomlase sõnul olla eeskujuks põhjanaabritelegi, kirjutab Kuldar Kullasepp.
Raussi sõnul teadsid sõbrad-tuttavad enne tema Eestisse-kolimist sellest riigist oluliselt rohkem kui tema. «Kui mõtlesime tulevikule ja lastele, tegid meile muret lasteaiakohad ja vananev õpetajaskond,» räägib mees, kes mõtles koos oma Eestist pärit abikaasaga pikalt, kas ja millal Tallinna elama-töötama kolida.
Lisaks märkas Raussi, et Eestis hinnatakse eelkõige karjäärile keskendunud kõrgharidusega noori ja tema oma 35 eluaastaga tundus tollal juba ehk liigagi vana. Samuti polnud tal Eestis oma suhtlusvõrgustikku, mis näis siin eduks vajalik olevat.
Õnneks leidis Raussi Tallinnas siiski töö, saades jätkata ka oma senisel erialal ehk suhtekorralduses. Töö nõudis eesti keele selgekssaamist ja see talle probleeme ei valmistanud.
«Uue kogemusena nägin siinsete väikeettevõtete paindlikkust, millesarnast polnud Soomes minu valdkonnas ette näidata,» räägib mees. «Väikesed firmad tegelesid Eestis paljude erinevate tegevustega, pakkudes oma klientidele võimalikult laia teenustevalikut.»
Algul see veidi ehmatas teda, nüüd on ta aga sellega ära harjunud.
«Sain hakkama ja saan ka edaspidi,» ütleb Raussi, kes peale meediasuhtluse on nüüd pidanud tegelema ka näiteks ürituste korraldamise ja lobiga.
Nii ei tulnudki rahvusvahelise suhtekorralduskogemusega mees Eestisse laiama ja õpetama, vaid nimetas end pigem õpipoisiks. Samuti oli ta arvestanud sissetuleku vähenemisega, tegemata sellest suuremat probleemi.
«Sissetulekuid võrreldes peab võrdlema ka maksukoormust, üldist elatustaset, hindu,» ütleb Raussi. Nii leidiski mees toona, et elukvaliteedis ta Soomega võrreldes suuremaid järeleandmisi tegema ei pidanud.
Töökust jagub
Tööst rääkides tunnustab Raussi eestlasi, kes on tema sõnul soomlastest vaata et töökamadki. «Siin rabeldakse mitte ainult ühel töökohal, vaid kohati mitmel ja osaletakse projektides, kus tasu sootuks puudub,» räägib ta. «Soomlased on selles mõttes palju mugavamad.»
Kuid kas oleme selle rabelemise juures ka efektiivsed? Seda ju heidetakse eestlastele ette...
«Võib olla madalamatel astmetel töötajad tõesti pole nii efektiivsed, kui võiks,» arvab Raussi.
Soome ettevõtetega võrreldes toob mees esile ka läbipaistvuse probleemi. «Eesti ettevõtted on suletumad, tihti teeb juht seda, mida ise tahab, väärtustamata seejuures töötajaid,» ütleb ta.
Põhjanaabrite ettevõtted olevat tema sõnul tunduvalt läbipaistvamad, mistõttu ei tähtsusta Soome juhid end niivõrd üle. Seega on Raussi sõnul suhtumine töötajatesse parem pigem teisel pool lahte.
Loomulikult tuleb siin arvestada ettevõtluskultuuri pikaajalisemate traditsioonide ning ettevõtete suurusega. «Päris kauboikapitalismi siin enam pole, aga põhjamaise ettevõtluskultuurini on Eestis pikk maa minna,» ütleb ta.
Mõneti võib ebaefektiivsusest rääkides jõuda ka siinse elukorralduseni, mis oma kontrastidega Raussit küll võlus, kuid kohati kurvaks ja isegi vihaseks tegi.
«Mis mulle eestlaste puhul meeldib, on patriotism ja eneseusk. Eestlane teab, et ta saab hakkama. Mulle meeldib see eestlaste omamoodi nagu dissidentlus – saame raskusi trotsides hakkama,» räägib ta.
Näiteks Tõnis Mäe «Koit» on Raussi jaoks üks patriotismi sümboleid, mis paneb ka teda sügavalt kuulama ja kaasa mõtlema.
Ent kui soomlane ütleb, et sinimustvalge heiskamine toob talle pisarad silma, siis kas meie, eestlased, oskame seda samaväärselt hinnata?
«See võtab aega,» usub ta, lisades, et iseseisvuse mõtteviis on ju Eestis alles paarkümmend aastat vana.
Raussi sõnul süstiti Soomes inimestesse patriotismi aktiivselt pärast Teist maailmasõda. See jätkus 1950. ja 1960. aastatel, mil soomlased olid sunnitud hävitatud tööstused üles ehitama, et maksta Nõukogude Liidule hiiglaslikke kahjutasusid.
«Pärast seda on patriotismisümboliteks saanud näiteks sportlaste edusammud ja iga-aastane presidendi vastuvõtt ehk nn pingviinide paraad,» lausub ta.
Raussi räägib ka soomlaste läbi aegade armastatud pühast kolmnurgast – kodu, usk ja isamaa –, mis nüüd on aga Soomes mõneti kõikuma löönud.
Peretraditsioonid on näiteks Eestis palju tugevamad, usub mees. «Ka usuküsimuste ja põhiväärtuste üle mõtlemine ning kogukondadesse kuulumine on Eestis pigem tõusuteel, Soomes aga on kirikutest mõne aasta jooksul lahkunud üle veerandi miljoni kodaniku,» sõnab ta.
«Kui sinu vanaisaga midagi juhtub, siis Soomes saadad ta vanadekodusse, kus tema eest hoolitsetakse,» ütleb Raussi. Heaoluriigis on vanuritele kohad hooldekodus kindlustatud, mistõttu muutuvad keskealised soomlased mugavaks, mõeldes eelkõige ainult enda peale.
Hinnaliste peretraditsioonidega kõrvuti kohtab aga Eestis ükskõiksust ühiskonna suhtes laiemalt.
Algul oli Raussil kummaline näha näiteks poodi jalutades teede ääres nii palju prügi. «Ütlesin, et võtan järgmine kord tühja prügikoti kaasa ja korjan teel ettejääva prügi kokku. Mind vaadati kui imelikku,» räägib ta.
Siiski on mehe sõnul märgata ka ümbruskonnast hoolimise kasvu. «Ei tea, kui suur osa on siin Rainer Nõlvaku kampaanial «Teeme ära», kuid tema ees võtan mütsi maha.»
Hea koht ettevõtluseks
Raussi kolis Eestisse vahetult enne buumiaja tippu, tajudes ees ootavat langust. «Oma Soome sõpradele ennustasin, et viie aasta pärast on Tallinna tänavad täis kerjuseid,» meenutab ta.
Rikaste ja vaeste vahele oli ühiskonnas tekkinud suur lõhe, mis ähvardas aina suureneda. «Rikkad hoolitsesid ainult enda eest, kuid minu ennustus ei läinud õnneks täppi. Eesti ja eestimaalased tulid kriisiga üllatavalt hästi toime,» tunnustab ta.
Oma osa heas toimetulekus kriisiga on kindlasti ettevõtlusele avatud ühiskonnal ja riigikorraldusel. Aastaid pärast palgatöölisena töötamist otsustas Raussi eelmisel aastal rajada oma ettevõtte.
«Õigupoolest küsin endalt siiani, miks ma seda varem ei teinud,» räägib ta – ettevõtlusega tegelemine on Eestis tehtud väga lihtsaks ja atraktiivseks. «Soomes ei oleks ma kindlasti oma ettevõtet rajanud, oleksin rahuldunud tasuva palgatöötaja positsiooniga.»
Raussi lisab, et Soomes on ettevõtlusega alustamine tehtud raskeks eelkõige emotsionaalselt. Ebaõnnestumisest jääb seal märk pikaks ajaks külge.
«Eesti meenutab mulle selles suhtes pigem Ameerika Ühendriike, kus pankrotti nähakse pigem kogemusena. Ettevõtjat, kel puudub pankrotikogemus, ei peeta Ühendriikides piisavalt kogenuks,» teab ta rääkida.
Raussi väike suhtekorraldusfirma on hea näide ettevõtlikust Eesti väikeettevõttest. Üle 90 protsendi tema pakutavatest teenustest läheb ekspordiks – peamised kliendid pärinevad Inglismaalt, Hollandist, Maltalt, aga ka Soomest, Lätist ja Leedust.
Eesti naabritest Lätist ja Leedust rääkides rõhutab Raussi nende suurt erinevust Eestist.
«Siin ollakse meeletult kaugemale jõudnud,» ütleb ta. «Kohe, kui hakkasin siin tööle ning suhtlema Läti ja Leedu partneritega, tajusin suurt erinevust töökultuurides.»
Ida-Euroopa alla ei paigutaks Raussi Eestit aga mitte mingil juhul. «Kui mõne suurfirma siinne üksus on allutatud mõnele Ida-Euroopa üksusele, siis tavaliselt see häid tulemusi ei too,» ütleb ta.
Selles mõttes kuulub Eesti tema sõnul pigem Põhjamaade hulka. Kuid milliseid riike üldse Põhjamaadeks pidada?
«Võib öelda, et Soome pole Põhjamaade hulka päriselt kunagi kuulunudki,» arutleb ta.
Näiteks Põhjamaade Nõukogu ametlikud töökeeled on rootsi, norra ja taani keel, mis on aegade vältel takistanud kindlasti just Soome tipp-poliitikute tahet ja võimekust süvendada suhteid läänenaabritega.
Eesti, Läti ja Leedu vahel valitseb samuti teatav ühtsus, kuid see on pigem ajalooline.
«Arvan, et eraldi poleks ükski kolmest riigist iseseisvaks saanud, see oli võimalik ainult koos,» ütleb Raussi, lisades aga, et praegu teame näiteks Läti igapäevategemistest üsna vähe. «Vähem, kui keskmine soomlane teab Rootsis toimuvast.»
Ladvikul puudub visioon
(Lähi)tulevikust rääkides ootab Raussi Eestis muutust veidi sotsiaaldemokraatlikuma elukorralduse poole. «Et kindlustada vundamenti,» ütleb ta.
Raussi sõnul peaks suurendama mitmete riigi jaoks jätkusuutlikkuse aluseks olevate institutsioonide rahastamist – päästevaldkond, tervishoid, haridus. «Kui vaja, siis tõsta veidike maksukoormust, aktsiise, kuid seda nii, et kapital Eestis välja voolama ei hakkaks,» ütleb ta.
Praegu häirib soomlast aga laiemalt visioonitus nii poliitikute hulgas kui ka ühiskonnas laiemalt.
«Parteid elavad valimistest valimisteni, iga kord alustatakse justkui nullist, uute lubaduste ja hüüdlausetega,» ütleb ta. «Ehk liigutakse poliitikast liiga kergekäeliselt tagasi erasektorisse või vahetatakse erakonda, misjärel peab partei hakkama jälle tekkinud auke lappima.»