Eesti ajaloos oli 1980ndate lõpp, 1990ndate algus kolmas kord, mil vaimuinimesed ja kunstnikud ühiskonnaelus ja poliitikas ilma tegid. Sada aastat varem olid rahvusliku ärkamise juhtideks Johann Voldemar Jannsen, Carl Robert Jakobson, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jakob Hurt, Johann Köler ja seejärel Jaan Tõnisson. Teisel korral, 1905. ja 1917. aastate Vene revolutsioonide aegu olid aktsioonis Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Eduard Vilde. Kolmas kord jõudis kätte 1980ndate keskpaigas, mil eesti poliitiline avangard moodustuski loovharitlastest (kirjanikest, kunstnikest, heliloojatest, teatriinimestest ja teadlastest). 1985. aastal valiti Enn Põldroos neljaks aastaks Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks. Kunstipoliitika tegemise kõrval sukeldus kunstniku ja isiksusena autoriteedi pälvinud Põldroos Eesti vabastusliikumisse. Molbert pidi teda ootama jääma 1992. aastani, mil Põldroos lahkus aktiivsest poliitikast. Siiski jagus talle liidrirolli veel 1990ndatelgi, mil ta esimehe ja presidendina juhtis 1995–1998 Eesti Kunstnike Liitu.