Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös tuuakse välja, et noorte poolt sotsiaalmeedia kanalites jagatav informatsioon on reeglina vähetähtsa, meelelahutusliku ja kirjeldav-argise iseloomuga, kuna postituste eesmärk on eelkõige kaaslaste lõbustamine ja nendepoolsete reaktsioonide saamine.
Magistritöö autori ja Pärnu Hansagümnaasiumi meediaõpetaja Maria Murumaa sõnul pidasid noored vähetähtsa infona tõenäoliselt silmas, et edastatakse argieluga seotud asju, mis üksikuna tunduvad vähetähtsad.
Samas tõstis Murumaa esile, et aja jooksul moodustavad need üksiksõnumid minipäeviku ja see pole inimestele, kes võivad kontot uurida, enam vähetähtis.
«Kui noori mõtlema ärgitasin, siis nad tunnistasid, et võib olla tõsisemat teemat nagu näiteks lahkuminekud,» sõnas Murumaa.
Eelkõige on noorte seas levinud positiivse sisuga sõnumite vahetamine. Meelelahutuse tähtsust kinnitab muuhulgas ka asjaolu, et kõige enam näeb Facebookis noorte arvates humoorika sisuga postitusi, mis on seotus mõne kireva prominendiga, kus kohtab sõnamänge ja seksuaalseid vihjeid või on postitused koomilise kõlaga.
Samas tõstab Murumaa esile, et virtuaalvõrgustikes (taas)elatakse läbi ka oma elu madalhetked ning lahendatakse teravaid konflikte.
Kuigi noored on seisukohal, et veebikeskkonnas üksteise halvustamine võib tekitada probleeme, kuvatakse just konfliktsituatsioonides auditooriumi ette nii suulist kui pildiliselt laiali üsna privaatse iseloomuga info.
«Vihaga võib küll nii olla, et unustad vihahoo, kuid öeldu on FBsse juba talletatud,» selgitas Murumaa.
Ta tõstis esile, et heaks näiteks oli aeg, kui õpilased said teada oma eksamitulemused, sest siis öeldi asju päris hooletult, mis tagantjärgi mõeldes ei olnud ütlemist väärt.
«Kuid emotsiooni väljalaadimises ja suheldes see toimub, et ütleb üks ja siis teine,» sõnas ta.
Privaatse loomuga infot jagavad noored aga seetõttu, et neil napib sotsiaalmeedias tegutsemise oskusi, otsitakse populaarsust või lihtsalt ei hoolita, kelle silme ette isiklik info satub, kuna nende jaoks kaasneb uue meedia kasutusega anonüümsuse illusioon.
«Meie ellu tuli internet, kui olime täiskasvanud, kuid kes on internetiga üles kasvanud, nemad võib-olla ei adugi kontseptsiooni, mis teiste silmade all olemine tähendab,» selgitas Murumaa. «Vanasti sai asju maha vaikida, kuid praegu võib 13-aastane öelda asju, mis talle 19-aastaseks saades esile tuuakse.»
Murumaa viskas õhku ka küsimuse, et kas see on üldse eetiline, kui tööandja võimelikke alluvaid nö guugeldab.
Murumaa hinnangul on see üks teemasid, mida peaks noortele selgitama, kuid mitte neid ehmatades, vaid läbi lihtsate kogemuste, sest kes poleks teinud tobedaid asju. Lisaks soovitaks ta inimestel ennast guugeldada, et vaadata, mis info nähtav on.
Lisaks ei kujuta noored postitusi tehes ette, et auditooriumiks on kõik sõbranimekirjas olijad, vaid midagi kirjutades mõeldakse hoopis väiksemale seltskonnale.
Murumaa tõstis esile ka seda, et uuringus osalenud noored edastasid suure osa informatsioonist pildiliselt ja verbaalset infot jagati pigem tagasihoidlikult. Küll aga reageeriti teiste saadetud ja üles laetud kirjadele, piltidele ja postitustele.
Murumaa kaitses Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis magistritöö «Auditooriumi tähtsus ja roll uue meedia keskkonnas sotsiaalvõrgustikes saadetavate sõnumite näitel». Uuringusse olid kaasatud 15 gümnaasiuminoort vanuses 16-20, kellega uurija viis läbi kaks fookusgrupi-intervjuud.