Kui võõraste inimesega suhtlevad Eesti noored Facebookis vabalt, siis lapsevanematel ja õpetajatel pole erilist lootust noorte sõbranimekirja pääseda.
Lapsevanemaid ja õpetajaid noored sõpradeks ei võta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maria Murumaa magistritöö kohaselt võib see olla seletatav sellega, et postitusi tehes peavad noored probleemiks, et infot võivad näha võimusuhetes kõrgemal asuvad inimesed: politsei, õpetajad ning lapsevanemad.
Murumaa uuringi väitel jäävad lapsevanemad reeglina noorte sõpradenimistust välja, kuna noored soovivad end virtuaalruumis tunda vabalt ja olla eemal kontrollivatest pilkudest.
Õpetajaid noored väga aktiivselt oma sõbraks ei lisa, sest neidki ei soovita enda mängumaale lasta ja mõne noore hinnangul ongi õpetajad Facebookis ainult selleks, et õpilastel silma peal hoida.
«Kuid enda põhjal tean, et noored lisavad õpetajaid küll ja tunnen, et olen nendega kontaktis ja tean, mis noored teevad ning suudan vajadusel pöörata tähelepanu sellele, mis seda vääriks – näiteks privaatsuse poolest,» sõnas Pärnu Hansagümnaasiumis meediaõpetajana töötav Murumaa.
Murumaa tõstis esile ka noorte võimalikku kaksikelu: olles liikunud Orkutist Facebooki, on vanemad sõpradeks võetus Orkutis, kuid mitte enam uues keskkonnas. Nii ollakse ühes keskkonnas üht- ja teises teistmoodi.
«Ei ütleks, et see on levinud, sest kuidas sa ikka ütled, et ei võta vanemat sõbraks,» nentis Murumaa. «Kuid eks on ka ära blokeeritud või pärast vastu võtmist kustutatud, lootes, et vanem ei pane seda tähele.»
Murumaa kaitses Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis magistritöö «Auditooriumi tähtsus ja roll uue meedia keskkonnas sotsiaalvõrgustikes saadetavate sõnumite näitel». Uuringusse olid kaasatud 15 gümnaasiuminoort vanuses 16-20, kellega uurija viis läbi kaks fookusgrupi-intervjuud.