Rahvastikuteadlane: terve elu välismaal elanud Eesti juurtega inimene identifitseerib end elukoha järgi (1)

Elisabeth Kungla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Foto: Stanislav Moshkov

Postimehe kolumnist Kaire Uusen kirjutas oma arvamusartiklis «Maailmast leiaks veel miljon eestlast,» et mööda maailma on laiali ligi miljon eesti juurtega inimest, kes end oma päritolumaaga sugugi siduda ei taha. 

Rahvastikuteadlase Ene-Margit Tiidu sõnul on kaks miljonit eestlast ülepakutud arv, milleni ei oleks võimalik küündida ka juhul, kui võetaks kokku lisaks etniliselt puhastele eestlastele ka kõik need, kellel on mõnigi eestlasest esivanem. «1,3 miljonist eestlasest võime ehk rääkida küll.»

Eesti juurtega, kuid end mõne muu rahvuse esindajaks nimetavate inimeste küsimus on Tiidu sõnul üsna lihtne. «Euroopas nimetatakse rahvust põhiliselt kodakondsuse järgi ning see on määratud elukoha järgselt. Inimene, kes on eluaeg Rootsis elanud ja kelle vanemad on eestlased, nimetabki end euroopalikku tava järgi rootslaseks,» selgitas Tiit.

Rootsis elav eestlane võib olla küll Eesti päritolu, aga kui inimese rahvuse määrab tema elukoht, kultuurikeskkond ja tema igapäevane suhtluskeel, siis võibki toimuda nii-öelda kaugenemine oma päritolumaast. «Selles ei ole midagi erilist,» nentis Tiit.

Tartu Ülikooli emeriitprofessoril on olnud palju venekeelseid tudengeid, kes end uhkusega eestlaseks nimetavad. «Nad identifitseerisid end välismaal olles pigem selle maaga, kust nad pärit on. See on levinud ja seda ei saa ette heita.»

Ajaloolised juured

Mis puutub eestlaseks olemise häbenemisesse, siis võib seda Tiidu sõnul tõepoolest eestlaste negatiivseks iseloomujooneks pidada. «Nõnda on see olnud sajandeid. Sealt on pärit ka kadakasakslased, kellest kirjandus on pajatanud. Need, kes tõesti püüdsid olla sakslased, olgugi, et juured olid Eestimaal,» rääkis Tiit. Oli aga aeg, kus seesugune rahvuse salgamine oli paratamatus. Tartu Ülikooli ei võetudki üldse vastu eestlasi, sest meid peeti maarahvaks. «Ülikooli pürgijad pidid maskeeruma sakslasteks ning selline kõrgemasse seltskonda pürgimistung on juba aastasadu kestnud nähtus.»

Positiivseid näiteid välismaal elavatest eestlastest, kes ka pea püsti oma rahvust tunnistavad, leidub küllaga. «Nad ei salga mitte sugugi oma Eesti juuri ning ma ei arva, et selliseid inimesi ka hirmus vähe oleks,» rääkis Tiit.

Välismaal elavate Eesti juurtega inimestel oleks kogemusi, mida jagada. Tiit leiab, et kindlasti võiks tagasitulekule kaasa aidata riik ja ühiskond. Paraku aga levib meie endi seas negatiivne suhtumine. «Suhtumine, et sa nüüd tuled sealt oma Ameerika teadmistega eputama, meie siin ju juba teame, kuidas asjad on,» ütles Tiit.

Põhjuseid tagasitulekuks aga leidub. «Eesti on inimarengu aruande kohaselt väga kõrgelt arenenud riik ning kuulub tippide hulka,»rääkis Tiit. Tema sõnul peaksid seda tajuma just need, kes on välismaal käinud. Samas ei saa end võrrelda ainult Euroopa kõige arenenumate riikidega. «Arvamust, et Eesti on „väike, armetu ja vilets», ei jaga minu arvates üldse nii paljud inimesed.»

Kodumaa versus kodu

Pikalt välismaal elanud inimeste jaoks on kodu just seal. «Ühest küljest on meil kodu ja teisest kodumaa. Kodumaaga seovad inimest juured, aga isiklik kontakt võib sellegi poolest puududa,» mõtiskles Tiit

Tagasitee Eestisse peaks kindlasti oleme avatud neile, kes on lahkunud kodumaalt viimase mõnekümne aasta jooksul. «Kui neil varem Eestis häid võimalusi ei olnud, siis nüüdseks on elujärg ju paranenud,» ütles Tiit.

Seda, et eestluse salgamine oleks massiliselt levinud, Tiit ei arva. Ta leiab, et välismaal elavate eestlaste teadvusesse tuleks viia teadmine, et Eesti ootab neid tagasi ning nad leiavad siin rakendust. 

Ka sallivuse küsimus on oluline. «Niisamuti, nagu peaksime olema sallivad meil elavate teistsuguse etnilise kuuluvusega inimeste suhtes, peaksime sallivad olema ka nende suhtes, kes on ära olnud ja tahavad tagasi tulla.»

«Kõige olulisem on tekitada niisugune hoiak, et me ei küsi, miks üks või teine lahkus. Sa oled oma, tule koju, me võtame sind hea meelega vastu – ja selline hoiak peaks meil siin olema.»

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles