Māra Ķimele: tänapäeva teatris ei eksisteeri ainult üks võimalus, ainus üks lahendus

Māra Ķimele Foto: Peeter Langovits

Üks Läti tuntumaid lavastajaid Māra Ķimele lavastab Viljandi Kultuuri­akadeemia kaheksanda ehk Von Krahli lennuga Ibseni «Hedda Gablerit», mis esietendub Von Krahli teatris 5. veebruaril. Teatrist, näitlejaks õppimisest, Lätist ja Eestist vestles Māra Ķimelega Laur Kaunissaare.
 

Hiljuti koostasid analüütikud Anvar Samost ja Andris Razāns ülevaate Läti ja Eesti praegustest suhetest ja nende võimalikust tulevikust. Mitut eestlast teie isiklikult tunnete ja mitut eesti keelt oskavat lätlast?

Tunnen umbes neljakümmet eestlast. Mõistagi, me ei ole pidevas suhtluses, aga ma tunnen neid.
Lätlasi, kes oskavad eesti keelt – võib-olla kolm-neli.

Olen varemgi intervjuudes rääkinud, et meie haridusministeerium peaks õpilastele kooliprogrammides kindlasti andma võimaluse õppida eesti keelt, vähemalt Põhja-Lätis. Ja Leedu piiri äärde jäävates maakondades siis vastavalt leedu keelt. Ma arvan, et ei ole normaalne, et Lätis, mis asub Balti riikidest keskel, ei ole võimalik neid keeli õppida.

Asi on selles, et meie riikide vahelise suhtlemiseta jääme kõik väga üksi. Oleme ju väga väikesed riigid. Alati tuleb meeles pidada, et on palju rahvaid, kellel ei ole oma riiki. Kas või tšetšeenid, keda on umbes sama palju kui meid.

Aga Venemaa leiab, et see on nii väike ja mahajäänud rahvakild, et neil ei ole õigust omaenda riigile. Suurte riikide vahel on võimalik ellu jääda ainult koostööd tehes. Isegi vaatamata sellele, et naaber on ehk sinust mõnes asjas kehvem – aga võib-olla isegi palju kehvem –, peame mõistma koostöö vajalikkust, sest välissurve on väga tugev. See on loomulik.

Kas käite tihti Eestis?

Jah, üsna tihti.

Mida te teete, kui siin olete?

Enamasti muidugi tegelen kunstiga – ma käin lavastusi vaatamas, sõidan mõne näituse avamisele või teatrifestivalile. Mulle tundub, et eesti kunst on tänapäevasem kui meil, et on palju, mida vaadata, ja palju rõõmustavat.

Mille järgi te tavaliselt valite materjali, mida järgmisena lavastama hakkate?

Selle järgi, mis mulle meeldib. (Naerab.) See on lihtne. Kommertslik kunstnik valib selle järgi, mis paremini müüb, aga normaalne kunstnik valib selle järgi, milline teema teda hetkel puudutab, olgu see siis intellektuaalne või emotsionaalne või poliitiline. Muidu ei tule midagi välja.

Lavastate Von Krahli teatris Ibseni «Hedda Gablerit». Kas praegu on ehk Ibseni ajastu?

Alati on Ibseni ajastu. Ma arvan, et need väärtused, mille meile eelnevad põlvkonnad on loonud, ei ole sisult kuidagi vananenud. See on selline nõukogudeaegne arusaam, et vanasti olid inimesed lollimad kui praegu, siis said nad natuke targemaks, siis veel targemaks. Mina ei kuulu nende hulka, kes seda arusaama tõeseks peavad. Vastupidi, ma tean, et see on väär. (Naerab.) Inimese arusaam iseendast on alati ja igal ajastul võimalik nii kõrgeimal kui ka madalaimal tasemel.

Millised küsimused teid selles näidendis enim puudutavad?

See ei ole ka nii ühene, sest näidend peidab endas mitut teemat, mis võivad esiplaanile tõusta. Üksilduse teema, sõltuvuse teema, kõigi nende inimeste armastuseihalus. Eeskätt oleme valinud teema, mis puudutab ka neid noori inimesi endid – kui veider, et neil, kes on värvikamad, isegi printsipiaalsemad, kellel on selgelt väljakujunenud ideaalid – kui veider, et just neil on elus raskem.

Et nad ei suuda realiseerida oma ihalusi, ideaale või printsiipe keskkonnas, mille moodustavad «normaalsemad» inimesed. Asi pole selles, et normaalne inimene on kuidagi kehvem. (Naerab.) Mitte mingil juhul! Ja ka need idealistid pole kehvemad pelgalt sellepärast, et nad joovad või on kannatamatud. Asi pole selles, kellel on rohkem õigus või kes on parem. Ibsen kirjutas ju näidendi traagilisest saatusest, mitte sellest, et keegi mees või naine on oma hukus süüdi.

Kas Läti ja Eesti näitlejaõppes on mingi oluline erinevus või õpitakse näitlejaks enam-vähem kõikjal sisuliselt ühtemoodi?

Ei, vastupidi, ma arvan, et õppida võib kuidas tahes, aga kui saad lahendada konkreetse ülesande, siis tuleb seda suuta. Näitlejad satuvad ju erinevate lavastajate käe alla. Selliseid tingimusi, et inimesed töötaksid terve elu ainult ühe lavastajaga, ei suuda ju keegi luua. Nii palju miljoneid pole kellelgi. Nii tahabki teater valmistada neid ette erinevateks ülesanneteks.

Nii et võib õppida kümnes koolis ja olla ikkagi kehv näitleja ning võib õppida ainult ühte laadi teatrikoolis ja ikkagi kõigest aru saada. Oluline on oskus teha ühest asjast järeldusi millegi hoopis teistsuguse tarbeks. Oskus kohalduda. Stiilid, teatrikeeled, lavastuste eesmärgid on ju väga erinevad. Tänapäeva teatris ei eksisteeri ainult üks võimalus, ainus üks lahendus. See on liiga kitsas.

Te ise saite hariduse Moskvas GITISes (Venemaa teatriakadeemia) ja ka alustasite tööd hoopis teise süsteemi ajal. Nüüd, kus süsteem on muutunud, millised on olnud muutused kunstis ja kuidas on see mõjutanud teatritööd?

Muutunud on muidugi nii kunstilised vahendid kui ka üldine teatritöö struktuur. Mulle näib, et me omandame Lätis uusi võimalusi väga aeglaselt, just nimelt struktuurseid võimalusi. Muutusi kunstilises osas tajus iga lavastaja ilmselt omal nahal, sest pärast süsteemimuutust oli tänaval toimuv palju huvitavam kui see, mis toimus laval. Nii läkski teatril oma koha taasleidmiseks pisut aega.

Aga nüüdseks on inimesed Lätis vägagi teatri juurde tagasi pöördunud – saalid on täis. Ning mis on eriti huvitav – saalid on täis igasuguste lavastuste puhul. Tänapäevane teater annab muidugi vaatajale suuremad võimalused ja publik on kahtlemata grupeerunud vastavalt huvidele. On toimunud teatud eristumine ja vaataja on omandanud orienteerumisvõime.

Aga mis mind väga rõõmustab, ja mis ehk erineb Eestist, on see, et hakkavad tekkima uued sõltumatud trupid. See annab uue impulsi teatrile kui valdkonnale ning ka noored tahavad näha just selliseid uusi asju. Uued lavastajad, uus publik.

Võib-olla nimetate mõned nimed?

Arvan, et väga suure tõuke on andnud Olga Zitluhhina, kes õpetab kultuuriakadeemias ja kellel on juba palju õpilasi, kes teevad kaasaegse tantsu lavastusi. Teatrilavastajatest Mārtiņš Ei­che, Andrejs Jarovojs, Valters Sīlis, Inese Mičule. Ja on ka päris noored – umbes 20-aastased lavastajad –, kes ei lavasta enam näidendeid, vaid enda kirjutatud tekste.

Eestis räägitakse viimastel aastatel uuest lainest teatris, mida nimetatakse «uueks siiruseks». See on seotud ka püüdega luua autoriteatrit. Kas samasugust nähtust on näha ka Lätis?

Jah, ja see ei ole nii vaid Lätis ja Eestis. See on niisamuti ka mujal Euroopas. Dokumentaalteatrist ja lugude jutustamise teatrist on tekkinud teatud intonatsioon, mis põhineb tõelistel elulistel olukordadel ning on tekitanud ka publiku hulgas ootuse saada teatris midagi konkreetsemat ja tõepärasemat. Sellist, mis räägib millestki, mis toimub siin ja praegu ja mida publik seetõttu suudaks tõepoolest uskuda.

Kuuldavasti on majanduskriis Läti ühiskonda väga raskelt tabanud. Kuidas on kriis mõjunud kultuurile ja konkreetsemalt teatrile?

Noh, raha on kultuuri jaoks praegu poole vähem (kultuurivaldkonna kärbe oli 46 protsenti – toim) ja kärpida kavatsetakse veelgi. Oleme langenud tagasi aega, millel ei puudu sarnasused ka Nõukogude ajaga – on olemas minimaalsed vahendid ja kunst elab rohkem kunstist endast kui rahast. Kunstiga tegelevad kas kommertsiaalsed kunstnikud, kes suudavad oma töid alati müüa, või idealistid, kes töötavad peaaegu tasuta või väga väikeste sissetulekutega.

Tehakse «vaest teatrit» – kallite dekoratsioonide ja kostüümideta. Nii ongi. Idee ei sõltu raha hulgast. Kui on idee, tuleb kuskilt ka raha.