Rahvusvaheline õigus – kellele ja milleks?

, Advokaat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene tankid Gruusias Karaleti küla lähistel, mis asub Vene vägede kontrolli all oleva puhvertsooni lähedal.
Vene tankid Gruusias Karaleti küla lähistel, mis asub Vene vägede kontrolli all oleva puhvertsooni lähedal. Foto: AFP / Scanpix

Advokaat Krõõt Tupay selgitab, kuidas Venemaa käitumine Gruusias on vastuolus rahvusvahelise õigusega.

Vene-Gruusia konflikt harjutas meid sellega, et ükskõik kui vastukäivate seisukohtadega tegemist ei ole,  tõmbab nende esitaja kui küüliku torukübarast viite rahvusvahelisele õigusele.


Rahvusvaheline õigus peab seletama, et Vene väed tohtisid tungida Gruusiasse, aga ka seda – Lääne poole pealt vaadatuna –, et nad peavad sealt tagasi tõmbuma.


Heidame seepärast kõikide tuliste jõukatsumiste ja jäiste ähvarduste vahel pilgu sellele ülivõimsale argumendile, mis peab suutma seletada ära nii selle, miks kübarast tõmmatav jänku on must, kui ka selle, miks ta valge on.


Praegu tunnustatud kolme elemendi doktriini järgi on riigi tunnusteks rahvas, kindlaksmääratud territoorium ning valitsus. Klassikalise rahvusvahelise õiguse üheks põhiliseks allikaks peetakse 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu. Pikast sõjapidamisest kurnatud Kesk-Euroopa võimsad sõlmisid sel aastal rahulepingu, mis sai tänaseni kehtiva riikide suveräänsuse põhimõtte nurgakiviks.


Vestfaali süsteemi iseloomustav suveräänsus tähendab riigi kui ülima instantsi võimu ühe teatud kindla territooriumi üle.


Pidi aga mööduma veel palju aastaid ja kaks ohvriterohket ilmasõda, enne kui maailma riigid sätestasid 1945. aastal vastu võetud ÜRO põhikirjaga jõu kasutamise ning jõuga ähvardamise keelu riikidevahelistes suhetes.


Kuidas aga hinnata Gruusias tekkinud olukorda?


Venemaa esindaja ütles ÜRO Julgeolekunõukogus, et Vene vägede sissetungi õigustasid Gruusia-poolsed rünnakud rahukaitsjate pihta, vajadus kaitsta oma kodanikke ning humanitaarne hädaolukord. Venemaa president on teatanud, et Lõuna-Osseetia ning Abhaasia iseseisvuse tunnustamine olid vältimatud inimelude päästmiseks.

Ei 1999 Abhaasias ega 2006 Lõuna-Osseetias korraldatud iseseisvumisreferendumid (millest viimasel takistati kohalikke grusiine osalemast) muuda juriidilist fakti, et mõlemad territooriumid jäid edasi tervikliku Gruusia riigi osadeks. Seda on tunnustanud ka Venemaa oma nõusolekuga toetada Gruusia vastuvõtmist ÜRO liikmeks.


Gruusia riigi territooriumi terviklikkust ei muuda ei Venemaa- ega Nicaragua-poolne Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suveräänsuse tunnustamine.
Rahvusvahelises õiguses kehtib nimelt arusaam, et seda laadi tunnustamisel on pelgalt deklaratiivne iseloom ning riigi olemasolu sõltub ikkagi ülalnimetatud kolmest tegurist: rahvas, territoorium, võim.


Tänases rahvusvahelises õiguses on ülimuslik jõu kasutamise keeld.


Jõu kasutamist kui erakorralist kaitsevahendit lubab ÜRO põhikiri ainult ÜRO Julgeolekunõukogu eelneval heakskiidul ning relvastatud kallaletungi juhul individuaalse või kollektiivse enesekaitse raames, kusjuures enesekaitse peab tavaõiguslike printsiipide kohaselt olema igal juhul vajalik ning proportsionaalne.


ÜRO põhikirjas kinnistatud jõu kasutamise keeld kehtib üldiselt ainult riikidevahelistes suhetes, mitte aga riigisisestes konfliktides, kuna iga riik omab üldjuhul oma territooriumi üle ülimuslikku võimu.


Seega on Gruusial põhimõtteliselt õigus kasutada relvastatud vastupanu oma territooriumi terviklikkuse ohustamise korral separatistlike jõudude poolt. Rahvusvahelises õiguses ei tunta tegelikult ka rahvaste õigust setsessioonile ehk väljaastumisele, kuna riigid on rahvaste suhtes ülimuslikud suveräänid.


Õigus riigi koosseisust välja astuda on mõeldav ainult erandkorras, juhul, kui riik oma territooriumil elavat vähemusrahvast süstemaatiliselt taga kiusab ning tema esmaseid inimõigusi rikub.


Seoses Gruusia sündmustega on Venemaa esindajad tihti viidanud sõjalisele konfliktile endises Jugoslaavias, sellest lähtunud Kosovo setsessioonile ja Lääne riikide toetusele sellele.


NATO-Serbia sõja alustamist ÜRO Julgeolekunõukogu nõusolekuta põhjendati omal ajal humanitaarse interventsiooni vajadusega. ÜRO põhikiri aga sellist võimalust ette ei näe.


Ka Kosovo iseseisvumise õiguspärasuses on rahvusvahelisel tasemel kaheldud. Kosovo albaanlaste süstemaatilist kiusamist ning tapmist seejuures kahtluse alla ei seata.

Õiguse eesmärgiks ei ole esmajärjekorras õigluse, vaid püsikindla süsteemi loomine ning tagamine. Riigi üheks objektiivseks tunnuseks on tema tõhus valitsus, mille võimalikkuses on Kosovo kui ebastabiilse ja ÜRO protektoraadi all oleva territooriumi puhul enim kaheldud.


Ikkagi sarnaneb Venemaa hoiak rohkem väikese lapse jonniga kui põhjendusega. Kui Venemaa oli omal ajal seisukohal, et NATO-Serbia sõda oli õigusvastane ja Kosovo iseseisvuse tunnustamisega rikuti Serbia suveräänsust, peaks tal ju nüüd olema võimatu toetada neidsamu argumente Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse põhjendustena.


Ja kuna Venemaa pole tänase päevani suutnud esitada mingeid tõendeid väidetavast humanitaarsest katastroofist, siis võib selle põhjenduse ilmselt ka kõrvale jätta.


Venemaa väide, nagu oleks Gruusia algatanud vaenutegevust Lõuna-Osseetias statsio­neeritud vene rahukaitsjate vastu, ei saa kuidagi õigustada Venemaa-poolset sissetungi tervele Gruusia territooriumile. Samal ajal on küsitav selliste rahukaitsjate neutraliteet, kes augustis Lõuna-Osseetia separatistide mässamise puhul mingil moel vahele ei astunud.


Ka Venemaa argument oma kodanike kaitsmise vajadusest ei ole vettpidav. Kõigepealt on küsitav nende nn kodanike kodakondsuse omandamise õiguspärasus. Teadaolevalt on suurem osa uutest Venemaa kodanikest vaidlusalustel territooriumidel saanud Vene passi mitte tänu omaenda initsiatiivile, vaid hoopis tänu nende lahkele ning rohkele vabale väljajagamisele Vene riigi poolt.


Selline «kingituste» jagamine on aga vastuolus rahvusvahelise õiguse põhimõtetega ja rikub Gruusia suveräänsust ning sellega seonduvat keeldu välisriikide jaoks sekkuda Gruusia riigi siseasjadesse.


Üldine seisukoht on, et sellised interventsioonid saavad olla õigustatud vaid ÜRO Julgeolekunõukogu otsusega. Samuti ei suuda kodanike argument kuidagi põhjendada Poti sadama või Thbilisi lennujaama pommitamist.


Kui aga väita, et Lõuna-Osseetia kujutab endast de facto režiimi ehk rahvusvaheliselt tunnustamata kolme riigi tunnust omavat režiimi, siis oleks pidanud Venemaa asuma seisukohale, et temapoolne jõu kasutamine oli tegelikult kollektiivse enesekaitse operatsioon Lõuna-Osseetia kasuks.


Arvatavasti oleks aga selline mõtteline konstruktsioon ning sellest tulenevad võimalikud järeldused isegi Venemaa jaoks liiga uljad olnud, eriti arvestades Venemaa «vanade sõpradega» (nt Tšetšeenias), kes oleks sellest kindlasti uut tuult tiibadesse saanud ja taaskord Venemaa vastu pead tõstnud.


Hoolimata kõikidest võimalikest õigustustest ja argumentidest on Venemaa-poolne vaenutegevus olnud igal juhul ebaproportsionaalne. Ehkki ka Gruusia poolt ei saa välistada ebaproportsionaalsust jõu kasutamisel, ei muutu Venemaa käitumine selle tõttu kuidagi õiguspärasemaks.


Mida siis sellise juriidilise järeldusega peale hakata? Rahvusvahelisel õigusel puudub teadaolevalt täidesaatev keskvõim, kes võiks süüdimõistvat otsust mingi riigi vastu täitmisele pöörata. Ja millise karistuse võiks määrata ühele riigile?


Teised riigid võivad küll noomivalt sõrme tõsta ning isegi sanktsioonidele  mõelda (ärme asume siin arutama nende mõttekust). Arvatavasti läheb ka sel korral nii nagu tavaliselt: Venemaa kui süüdistatu kehitab õlgu, Abhaasia ning Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamist see aga ei mõjuta.

Siiski ei tuleks olla liiga sarkastiline. Õiguse põhiliseks eesmärgiks on luua usaldusväärne süsteem, mille alusel me oma suhteid korraldada saame. Olgu need suhted siis abikaasade või riikide vahel. Ning õiguse rikkumisest ei johtu veel tema kehtetus. Näeme seda väga selgelt Gruusia konflikti näitel: kumbki osapool püüab oma tegemisi ikka kuidagi seadusega õigustada.


Kui jõuame aga arvamusele, et selline «bürokraatlik» olukord on puhas farss, siis oleme oma seisukohtade kehtestamiseks sunnitud taas mugavate ümarlaudade tagant poristele lahinguväljadele kolima.


Kui head võimalused sellisel juhul väikesel Eestil oma hääle kuuldavaks tegemiseks oleks, seda suudab igaüks ise endale ette kujutada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles