Šoti punapeadel külas

Oma raha: Šoti naelad on Šotimaal käibel kõrvuti Inglise naeltega, ent Eestis makstakse nende eest mõni eurosent vähem. Foto: AFP/SCANPIX

Seelikutes mehed, viski, õlu ja lamba siseorganitest valmistatud rahvusroog haggis iseloomustavad šotlaste sõnul neid kõige paremini.
 

Mis sest, et haggis’t sööme ainult laupäeviti, lisavad nad mõnusalt r-i põristades juurde. Nüüd, kui iirlaste Ryanair Tallinna ja Šotimaa pealinna Edinburghi vahel otselende alustas, on mõnus punapeadele, kes moodustavad šotlastest koguni 16 protsenti, kas või mõneks päevaks külla sõita.

Ettearvamatu ilm
Edinburgh (kohalikud hääldavad «edinboro») tervitab jaanuari hilisõhtul saabujaid mõnusalt niiske ja sooja, umbes kümne plusskraadise ilmaga. Tänavalambivalgus peegeldub igihaljastelt taimedelt, nende hulgas isegi palmilehtedelt roheka kumana.

Kui järgmise hommiku särav päike vaid mõne sekundiga vihmapilvede taha kaob ja järgnev paariminutiline tugev külma vihma valing mantligi otsekohe läbimärjaks muudab, on selge, miks mõned kohalikud, endal T-särk seljas ja lühikesed püksid jalas, vihmavarju pidevalt pea kohal hoiavad.

Umbes 470 000 elanikuga Edinburgh, mille vanalinn sarnaselt Tallinnaga UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud, lummab kivikirikute ning linna kohal vulkaanilisel kaljul trooniva iidse kindlusega, mille vanad šotlased asustasid juba enne 900. aastat enne Kristust ning millest sai hiljem kuningliku perekonna eluase.

Praegugi saab seal muu hulgas imetleda, aga mitte pildistada, Šoti riigi tähtsamaid esemeid – kroonijuveele –, ent kindluse territooriumil köidab tähelepanu ka sõjameeste koerte miniatuurne surnuaed.

Traditsiooniliselt annab iga päev kindlusest kostev kahuripauk Põhjamerre suubuva Forthi jõe suudmealal seilavatele laevadele teada, et kell on täpselt üks päeval. Suurbritannia ühe olulisema vaatamisväärsusega tasub kindla peale tutvust teha, hoolimata sellest, et pilet maksab 14 naela (umbes 250 Eesti krooni) ja punapäist kassaonu ei morjenda pressikaardiga vehkimine karvavõrdki.

Inglased pidavatki šotlasi ahnuse ja kitsiduse võrdkujuks, ent tegelikult pole sellel absoluutselt tõepõhja all.

Paljud muuseumid on huvilistele tasuta ning kui lahkudes lennujaamas haggis’e ja black pudding’i (verivorsti-sarnane rahvusroog – toim) ostmisel kolm penni puudu jääb, rehmab müüja sõbralikult käega. Meenub ka üks Discovery kanali teleeksperiment, kus Euroopa linnades inimesi kerjamisega proovile pandi. Just Edinburghis kogunes raha rohkem kui kusagil mujal.

Mis aga veel oluline – šotlased on vastutulelikud. Isegi kui nad omavahel eestlase kõrvale täiesti adumatus gaeli keeles vadistavad, üritavad tee küsijale vastata võimalikult selges inglise keeles.

Edinburghi kesklinn, muide, on piisavalt väike, et mitte nuumata mitut sorti «hop-on – hop-off»-busse. Ühistranspordi päevapilet maksab vaid kolm naela ja sellega saab lõpmatu arv kordi sõita.

Ekslemine on võimatu, sest pea kõik liinid kulgevad mingigi osa kesksel kaubatänaval Princes Streetil ning näiteks buss number 26 ühendab linna ühes servas asuvat loomaaeda ja kaunist Portobello liivaranda.

Päevatee kaob öösse
Kui aega üle jääb, siis miks mitte valida rongide sõiduplaanist mõni põneva nimega maakoht ning kohale põrutada. Arthur Conan Doyle’i ja Robert Louis Stevensoni mail võiks ju oma silmaga kuulsad kanarbikunõmmed üle vaadata.

Paraku on Edinburghi ümbrus päris tihedasti asustatud ning rong kihutab nõmmedest lihtsalt läbi. Pooletunnise teekonna jooksul Kirkcaldysse, Rakvere mõõtu linnakesse, jõuab silm peatuda täissöönud kaelustuvide parvedel, kirevatel faasanitel ja põllul einestaval metskitsekarjal.

Puhkepäevale vaatamata on rahvast väikelinnas rohkesti liikvel, isegi rongijaama lähedal asuvas koduloomuuseumis, milles tähelepanuväärne osa pühendatud kohalikele töökatele söekaevuritele, on naiste käsitööringi liikmed laua ümber kogunenud.

Piimhappe kogunemine jalalihastesse on päeva lõpuks, mil šotlased juba ammu pubid-baarid vallutanud, vältimatu. Iirimaa pealinna Dubliniga võrreldes on Edinburghi ööelu mitu korda vaoshoitum, ent jutukõmin paisub siingi erakordselt valjuks.

Hämmastuma paneb paljude kohalike tütarlaste riietumisstiil, mille kohustuslikuks osaks on mini ja poolläbipaistev hõlst, mis nähtavasti aplast kiirtoidu tarbimisest ülivormikaks muutunud keha kogu selle hiilguses eksponeerib.

Eestlastele peab aga eeskujuks seadma šoti vanureid, kes rõõmsalt ka öösiti seltsielu elavad ning koos 20-aastastega kompleksivabalt tantsu vihuvad.

Ööbussis, mis nädalavahetusel taksodele tõsist konkurentsi pakkudes pidutsejad koju viib, tõuseb punapäine noorsand, kes õiget liikurit leida aitas, lausa bussi teisest otsast, et veel kord tulla ütlema: «Nüüd on teie peatus!»