Pole kohta, mida trikirattur Andres Lainevool poleks oma ihul traumeerinud. Sellegipoolest on ta Simpel Sessionil Eesti suurim lootus.
Kae imet, lendabki rattaga
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
6. veebruar 2011, 10:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Lainevool ei häbene tunnistada, et kui ta nägi, millised obstaaklid nädalavahetuse Simpel Sessioni ekstreemspordivõistluseks Saku suurhallis püsti pannakse, jäi tal suu ammuli. «Väga vinge!» kiidab ta.
Aga hirm, mis seal salata, on samuti. Obstaaklid ehk rajatised, millel tuleb teha verdtarretavaid, peadpööritavaid ja kaelamurdvaid trikke, on suuremad kui need, millel ta oma BMX-rattaga sõitma harjunud.
Ei maksa arvata, et 20-aastane Lainevool on argade killast. Pigem on ta hulljulge. Küsige, kui mitu korda ta viie aasta jooksul, mil harrastanud BMX freestyle’i sõitu, end vigastanud on, ja kuulete: «Seda jääbki vist üles lugema.» Muigab. Ja loetleb siiski.
Parema jala pindluu murd, mille lappimiseks pidid arstid torkama varvaste juurest jala sisse kaks traati. Hiljem tuli need tangidega välja kiskuda. Lõualuu murd, kui ta mõni aasta tagasi sõbraga treeningul kokku põrkas. «Polnud hullu,» lausub Lainevool. «Vähemalt ei pidanud midagi opereerima.» Kaks rangluu murdu. Mitmel korral põlvesidemete väänamist. Umbes kümme korda hüppeliigese vigastamist.
Mullu suvel Pärnus kukkus ta võistlustel näoli maha. Kulmul tuli teha kaks ja huule siseküljel viis õmblust. Sihverplaat oli paistes ja marraskil. Ometi tuli ta järgmisel päeval võitjaks.
Sedasi ei lase Lainevool, kelle elu sisuks ongi rattaga trikitamine, ka Simpel Sessioni obstaaklitel end rivist lüüa. Vastupidi: see on võistlus, mida ta on terve aasta oodanud. Kahel eelmisel korral jõudis ta seal maailma sadakonna trikiratturi teravas konkurentsis ainsa eestlasena finaali ehk kahe tosina parima hulka. Tänavu ihkab ta seda saavutust korrata.
Kaks ja pool aastat tagasi võitis Lainevool Saksamaal MM-võistlustel amatööride klassis kaks esikohta. Nüüd on küsimus selles, kuidas edasi minna. Ja kus. Sest Eesti ekstreemspordipargid on välismaa eliitareenidega ja Simpel Sessioni obstaaklitega võrreldes nagu mudilaste mänguväljak.
Kui palju ka ei prooviks, siin pole võimalik kiiremini sõita ega kõrgemale hüpata. Ainus lahendus: tuleb saada nii heaks, et tekiks võimalus pääseda harjutama Ameerikasse.
Siis ei peaks Simpel Sessioni tipptasemel obstaakleid nähes suu ammuli imestama jääma.
Kas sel juhul võiks temagi teha selliseid trikke, mis raskuselt-keerukuselt maailma absoluutsetele ässadele alla ei jääks?
«Täiesti kindel selles,» kinnitab Lainevool.
Liiga enesekindel? Oleks ta kõhkleja, poleks ta pärast esimesi traumasid ilmselt ratta selga enam istunudki.