Mõrvarlikud spordialad

Surm maanteel: LAVi hukkunud rattur Carla Swart. Foto: SCANPIX

Oo, sport, sa oled tervis, hüüti vanasti. Ei, sport, sa oled üks häda, rist ja viletsus, tuleb nüüd täpsustada. Oht igaühe elule.

Möödunud kuul juhtus maailma eri otstes päevase vahega kaks traagilist õnnetust. Lõuna-Aafrika Vabariigi tippnaisrattur Carla Swart kaotas trennis rattakompuutri, hakkas seda otsima ega märganud, kui kurvi tagant ilmus välja veoauto. Swart suri enne haiglasse jõudmist.

Päev hiljem ei suutnud Austria parimaid kiirlaskujaid Hans Grugger Kitzbüheli kurikuulsal rajal treenides pärast pikka õhulendu suuskadele maanduda. Päästekopter sõidutas ta rajalt otsejoones haiglasse, kus arstid viisid raske peapõrutuse saanud sportlase kaheks nädalaks kunstlikku koomasse, et ta seisundit stabiliseerida.

Jah, igaüks teab, et kokkupõrkes autoga jääb rattur alati kaotajaks. Seepärast peetaksegi rattasõitu maanteel eluohtlikuks. Enamik aga ei tea, mis tunne on rohkem kui 100 km/h mäest alla kihutada. Selle proovimine oleks ülemäära eluohtlik. Kas järeldus võiks kõlada nii, et need kaks ala ongi vastavalt suvel ja talvel maailmas kaks enesetapjalikumat?

See on trikiga küsimus. Osa alasid just seetõttu inimesi paelubki, et need võimaldavad surmale otse silma vaadata (neist allpool). Samas on elupõlgavate alade harrastajaid siiski nõnda napilt, et ränkade vigastuste ja surmajuhtude arv ei küüni kuigi kõrgele.

Kui aga vaadata õnnetuste absoluutarve, selgub, et hoiduma peaks hoopis paljudest spordialadest, mis troonivad populaarsustabelite tipus.

Kogu maailma kohta kahjuks andmed puuduvad, kuid ameeriklased on kokku lugenud, et kõige traumarohkem ala on korvpall, kus igal aastal saab vigastada rohkem kui pool miljonit mängijat. Ohtlikkuselt teisel kohal on rattasõit ning kolmandal ameerika jalgpall (ala, mida on USAs hakanud edukalt harrastama Eesti kettaheitja Margus Hunt).

Tõsiasi, et ATVde ja kaherattaliste mootorsõidukitega kihutajad on vigastuste arvult alles neljandal kohal, tuleb ehk üllatusena, nagu ka see, et juba viiendal kohal on niisugune eurooplasi haigutama panev ala nagu pesapall. Ent tuleb välja, et aastas saab rohkem kui veerand miljonit mängijat kurika või palliga vastu pead (mis siis, et neil on kiiver peas) või väänab joostes jalga.

Riskantsed jalaviibutused
Aga kui loendada hukkunuid, tulevad järjestusse korrektiivid. Siis kerkib esikohale ATVdega sõitmine. Igal aastal saab Ameerikas nende roolis või sadulas surma üle 700 inimese, kellest iga kolmas on koolilaps.

Ent arvestades, kui palju juhtub vigastusi võrreldes vastava ala harrastajate arvuga, tuleks emasid-isasid hoiatada: ärge viige oma last ratsatrenni! Igast 100 000 ratsutajast saab elu jooksul surma 128. Christopher Reeve’i mäletate? Tema oli näitleja, kes mängis Supermani.

Aga hobusega ta hakkama ei saanud. Hobune viskas ta seljast maha, Reeve jäi kehast halvatuks. Kümme aastat hiljem ta suri.

Vanemad, kui tahate riske lapse elule vähendada, viige ta parem poksitrenni. Poksiringis saab 100 000 harrastaja kohta surma sada korda vähem inimesi kui ratsutades – keskmiselt kõigest 1,3.  
Kui kaunima soo esindajad peaks seoses spordiga midagi kindla peale vältima, siis oleks see tantsutüdrukute trupiga liitumine. Jah, pealtvaatajate pilke nad püüaks, aga millise hinnaga...

Ameerikas, kus tantsutüdrukud teevad üha pöörasemaid trikke, saab igal aastal 20 000 neist tõsiselt vigastada. Vaadakem karmile tõele näkku: platsi ääres jalga viibutades ja kaaslaste kätel õhulende sooritades on traumaoht palju suurem kui neil mehepoegadel väljakul, kellele tantsutüdrukud kütavad rahvast kaasa elama.

Surmaga silmitsi
Mõned alad on oma eluohtlikkusega lausa kuulsad. Näiteks Mani saare rohkem kui saja-aastasel motovõistlusel on hukkunud 231 tsiklimeest. Võitluse 26-kordne võitja Joey Dunlop leidis 2000. aastal otsa Tallinnas, kui sõitis märjal rajal vastu puud.

Maailma kõrgeima tipu Mount Everesti otsa on roninud umbes 2700 inimest, mäel on surma saanud 216. Ehk iga tosina Everesti vallutaja kohta tuleb üks hukkunu. Viimasel viiel kümnendil adrenaliiniküttide seas populaarseks saanud koopasukeldumine on nõudnud Kariibi mere ja Mehhiko lahe piirkonnas üle poole tuhande elu.

Enim flirdivad surmaga need hulljulged, kes hüppavad alla hoonete katustelt, sildadelt, kaljudelt jm, püüdes langevarju avamisega viivitada nii kaua kui vähegi võimalik. Seda silmas pidades polegi 157 hukkunut – jah, sel alal lõpevad õnnetused ikka surmaga – viimase kolme kümnendi jooksul teab mis palju.

Tõsi, ega ala harrastajaid väga palju ka ole. (Kui palju, pole teada, sest B.A.S.E. jump pole kusagil ametlikult lubatud.) Ala entusiastide hinnangul pidi igast 60 hüppajast aastas üks sooritama oma elu viimaseks jääva hüppe.

Paraku ei maksa eelnevast järeldada, et parim elukindlustus on harrastada mõnda rahumeelset ala. Näiteks kalapüüki. Esiteks on see kaladele totaalselt fataalne. Teiseks on see saatuslik ka paljudele kalastajaile. Mõelge või õngitsejaile, kes kõik upuksid kevadisel Peipsil, kui päästjad neile jääle appi ei tõttaks.

Kümnend tagasi uppus Austraalias koguni 15 kalameest, kes käisid saaki noolimas kaljunukilt. See on ju sama suur arv hukkunuid, kui rajatiste otsast allahüppajaid terves maailmas.

Nii et kõik üheskoos golfi mängima? Oi, ei-ei! Ainuüksi Ameerikas läheb rohkem kui 4000 inimest Peetruse juurde muruväljakult, kepp käes. Osalt on süüdi äike – iga kahekümnes surm pikselöögist juhtub golfiplatsil. Peamiselt on süüdi siiski see, et paljud, kes golfi mängivad, on isegi selle rahuliku ala jaoks vanad.

Hirmualad

Ohtlikemad spordialad vigastuste arvu järgi aastas Ameerikas:
1. Korvpall – 530 000
2. Jalgrattasõit – 490 000
3. Ameerika jalgpall – 460 000
4. ATV- ja mootorrattasõit – 275 000
5. Pesapall – 274 000
6. Võimlemine – 269 000
7. Jalgpall – 187 000
8. Ujumine – 164 000
9. Suusatamine ja lumelauasõit – 96 000
10. Lacrosse, ragbi jm pallimängud – 86 000

Allikas: Forbes