Hirvevideo taga on Saaremaal elav «hull taanlane»

Kerstin Meresma
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristian von Wowern paraplaanis.
Kristian von Wowern paraplaanis. Foto: Kristian von Wowerni erakogu

Kuuldes, et Postimehele avaldas muljet filmitud imekaunis video vees jooksvast hirvest, oli taanlasest motovarjusporti harrastava IT-ettevõtja Kristian von Wowerni vastuseks heasüdamlik naer. 

Taanlane kirjeldas Postimehele soravas eesti keeles, et hetk õnnestus tal jäädvustada juhuse tõttu. Saaremaal lendab Kristian ringi päris tihti, sest ta elab seal. «Mulle meeldib see ja ilusaid hetki, millele olen juhuslikult peale sattunud on väga palju. Olen näinud põtru, metssigu, metskitsi ja palju muud. Aga see on esimene kord, kui loomale nii lähedale sattusin,» rääkis Kristian.

«Peale video postitamist hakkasin saama negatiivseid kommentaare, et ma olen paha mees ja otsisin looma välja ning ajasin teda taga. Kuid tegelikkuses oli see kõik vaid juhus. Tema saatus juhuslikult seal olema samamoodi nagu mina, edasi liikusime samas suunas. Seal on tihti ka palju jahimehi, kes paugutavad. Ma ei teagi, keda ta kartis, kas mind või jahimehi. Minu tegevus polnud igatahes kuritahtlik,» sõnas Kristian, lisades, et koju jõudes ja videot nähes tekkis tal soov seda ka teistega jagada.

Motovarjuspordist rääkima hakates puhkes Kristian kõigepealt naerma. «Nad kutsuvad mind siin hulluks taanlaseks,» sõnas ta. «Eks ma vist natukene olen ka ebanormaalne aga pole viga. Minusuguseid on Eestis veel umbes 30. Selle hobiga tutvusin ma kuskil kümme aastat tagasi, kui üks mu tuttav endale selle varustuse soetas.»

«Alguses ma mõtlesin deltaplaani peale aga Eestis on selleks litsentsi vaja. Nii ma nüüd lendangi hoopis langevari pea kohal ja muruniiduk selja taga. Ja see on mõnus, palju rohkem on näha, » rääkis taanlane oma hobist. «Nüüdseks olen ma vist neli aastat juba lennanud,» lisas ta.

«Kevadel hakkas üks põder mind jahtima, mitte vastupidi. Lendasin Kuressaare lennujaama lähedal ja nägin miskit liikumas. Lendasin siis selle poole ja avastasin, et tegu on põdrapoisiga. Edasi lennates märkasin silmapiirist, et põder muudab suunda ja hakkab minuga samas suunas jooksma. Ja nii me tiirutasime, kuniks ma ära lendasin,» kirjeldas ta.

Eestisse sattus Kristian samadel põhjustel nagu paljud teised välismaalased- põhjuseks oli Eestimaa naiste ilu. Nüüd abielus ja tütart kasvatav taanlane aga armus Saaremaasse veel enne kui leidis abikaasa. «Olen ise pärit ühelt väikeselt Taani saarelt ja minu tollane tüdruksõber pärines Saaremaalt. Nii ma siia 1993. aasta suvel esimest korda sattusingi ja tundsin kohe, et see koht on eriline,» kirjeldas Kristian oma erilist suhet Saaremaaga.

«Ma olen maailmas ringi reisinud palju, sest minu vanematel oli reisibüroo. Võiks öelda, et ma kasvasin lennukis. Saaremaad pean aga kõigist nähtud kohtadest kõige erilisemaks. Nii ma siia kolida otsustasingi. Ma ütlesin oma tollasele tüdruksõbrale, et ma lähen, ma ei tea, mis sa teed aga ma lähen,» meenutab ta.

«Mul on Kuressaares tarkvarafirma, millega alustasin juba Taanis aga sellegi kolisin siia üle. Kuressaare kontoris töötab hetkel umbes kaheksa inimest,» räägib ka ajakirjaniku ja fotograafi ametit pidanud Kristian. «Meie sakslasest arendusdirektor sattus Eestisse samamoodi nagu mina. Ta armus Saaremaasse- me kutsume seda oma paradiisisaareks,» naerab ta. 

;

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles