Nüüdseks on selge, et Ühtne Venemaa on taganud endale 450-kohalises riigiduumas üle 300 koha ja ülejäänud mandaadid jagunevad seniste koalitsiooniparteide vahel. Parlamendivälised erakonnad pole aga viieprotsendilist valimiskünnist ületada suutnud. Palusime valimiste käiku kommenteerida Eesti Välispoliitika Instituudi ekspert Karmo Tüüril.
Riigiduuma valimiste osalusprotsent oli viimastel andmetel 47,91. Karmo Tüür sõnas, et pretsedenditult madal valimisaktiivsus on äärmiselt kõnekas. «Kui varasemad analoogsed valimised on valimisurnide juurde toonud 55-64 protsenti valijatest (1989. aastal koguni 77 protsenti), siis seekord vaevus esmaste tulemuste järgi valima tulema umbes 48% valijatest.»
Kuigi Vene opositsiooni esindajad toonitasid eelnevalt, et nendel valimistel ei ole oodata protesti märgiks hääletamata jätmist ja paljud «kadunud häältest» tulevad ilmselt just neile, siis tegelikkuses kordus sama stsenaarium nagu eelmine kord.
«See on ilmekas tõestus parlamendi rolli marginaliseerumisest kaasaegsel Venemaal,» sõnas Tüür. «Kui eelmiste valimiste eel oli õhus ootusi muudatusteks, siis seekord oli olukord pigem vastupidine. Kandidaadid kurtsid valijaskonna apaatsuse üle, kuid enamik neist ei suutnud ka ise midagi säravat välja pakkuda.»
Enne valimisi oli juttu sellest, et Kreml üritab näidata, et valimised on ausad ning selle rõhutamiseks määrati valimiskomisjoni juhiks inimõiguslane Ella Pamfilova. Kuid juba eile õhtul ilmnes teateid mitmetest rikkumistest.
«Illusioon vabadest valimistest ongi paraku vaid paljas illusioon,» nentis Tüür. «Jah, valimistele lubati rohkem erakondi kui eelmisel korral, kuid 1990tel oli pilt veelgi kirjum. Valimisnimekirjad pidid läbima kooskõlastamise presidendi administratsioonis ning selle reegli rikkumisel karistati eksinuid (nt Pensionäride partei juht kaotas oma koha). Nimekirjadest kõrvaldati mitte ainult «valesti mõtlejaid», vaid ka lihtsalt ebasoosingusse sattunud nimesid.»
Lisaks kasutati seekordsetel valimistel uut häältejagamise süsteemi, mille alusel pooled saadikukohad selgitatakse välja parteinimekirjade alusel ning pooled valitakse ühemandaadilistes valimisringkondades.
Karmo Tüüri väitel võimaldas valimissüsteemi tagasipööramine 2003. aasta mängureeglite ehk kaheosalise valimise juurde tagada võimuparteil nn konstitutsioonilise enamuse, sest ühemandaadilistes ringkondades on praegustes oludes tulemusi hõlpsamgi kontrollida.
Valimiste mõju Eestile ta siiski oluliseks ei pea.
«Küsimus duumavalimiste tulemuse mõjust Eestile on üsnagi vähe relevantne. Duuma ei määra Venemaa välispoliitikat. Kaudne mõju on ehk ainult valimiste eel ja ajal tehtud töö siinse elektoraadiga ehk Venemaa kodanikega Eestis, kuid suurt pilti ei muuda seegi,» nentis ta.