Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Esimesed seaduslikud ajateenijad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Esimeste «seaduslike» lennu naisajateenijad Kuperjanovi pataljonis. | FOTO: Erakogu

Kaisa Rebane, Ave-Triin Tolk ja Cätlin Ruut on kolm naist, kes elavad praegu erinevaid elusid – Kaisa tööks on kõrghoonete otsas turnimine, Ave-Triin õpib Tartu tervishoiu kõrgkoolis ja Cätlinil kasvab kodus neljakuune laps.

Kolm aastat tagasi võis nende nimed leida aga mitmetest lehelugudest, sest tegu oli Eesti esimeste päris seaduslike naisajateenijatega, kes alustasid Võru Kuperjanovi jalaväepataljonis 11 kuu pikkust teenistust. Toona said nad kõik rääkida sellest, kuidas reageerisid nende otsusele sõbrad ja sugulased ning et kõigil leidus nii tugevaid toetajaid kui ka neid lähedasi, kes seda otsust ei mõistnud.

Praegu kuuleme üha enam mõtteid, et ehk võiksime eeskuju võtta Norrast ja teha ajateenistuse mingil moel kohustuslikuks ka naistele, mistap kõlab isegi üllatavana, et seadus, mis laseb vabatahtlikel naistel meestega võrdsetel alustel kaitseväeteenistusse astuda, võeti vastu alles 2013. aastal.

Avalikes aruteludes käis sellega kaasas ka küsimus, kuidas naised küll ajateenistuses hakkama saavad ja muuhulgas kõlas argumente nagu «naised ei ole selleks loodud», samas kui üha kahanev teenistuskõlbulike noorte meeste hulk võinuks näidata, et ehk pole ka mehed otseselt kaitseväeteenistuseks «loodud».

Naisi käis aega teenimas muidugi ka enne seadusemuudatust ja neist kui haruldustest kirjutati samuti ikka aeg-ajalt lehelugusid, ent loa kaitseväeteenistusse minna pidid nad saama konkreetse väeosa ülemalt ja mingitest sotsiaalsetest garantiidest nagu ajateenija toetus võis ainult unistada – kui pole seaduslikku alust, pole ka raha.

Rebane, Tolk ja Ruut polnud ainsad. Nendega koos alustas Võrus veel kaks naist, kes aga läksid enne teenistusaja lõppu reservi.

Naistele anti omaette tuba ja pesemas said nad käia kaadrikaitseväelaste duširuumides. Telgid metsas ja kogu väljaõpe oli meestega ühine ning seal mingit väikest naiste jagu ei moodustatud – pärast baasväljaõpet jätkas igaüks oma erialal ja nõuded olid kõigile samad.

Elu aeg heas vormis olnud Ruut meenutab, et tüdrukutele pakuti vahest ikka abi, näiteks koti tassimisel: «Aga ma ei tahtnud seda. Jäin endale kindlaks, et kui ma siia tulin, siis teen ise.»

Tunnet, et keegi oleks naistest ajateenistuses halvasti mõelnud, tal polnud. «Oli võitlusvaim – kas suudame sama palju kui poisid, ja mõnikord tuli ikka välja ka, et suutsime rohkem! » sõnab ta.

«Ajateenistusse asudes tuleb arvestada, et kaitseväekohustuse võtmine on tõsine otsus ja kohustus kogu eluks. Ajateenistusse asumist tasub kaaluda naistel, kes näevad kaitseväeteenistuses kutsumust ja tulevast elukutset,» seisab kaitseressursside ameti kodulehel. Kõik need kolm naist läksid Võrru nende lausetega klappivate mõtetega. Kohustuslikus korras teenivatelt meestelt sellist indu ei oodata.

Tolk tuli aega teenima otse Rakvere gümnaasiumi pingist, kusjuures ta oli oma klassist üldse esimene, kes seda tegi. «Kindel mõte tuli riigikaitse tundidest. Tegin ka oma gümnaasiumi uurimustöö naistest kaitseväes ja üritasin selle kohta võimalikult palju infot saada. Plaan oli, et pärast ajateenistust jätkan sõjakoolis,» räägib ta.

Heast ettevalmistusest hoolimata oli täiesti uue igapäevarutiiniga harjumine alguses keeruline. «Aga ma olin väga motiveeritud ja ma tahtsin seda väga,» lisab Tolk. Ta nägi, kuidas paljudel meestel oli temast oluliselt raskem –

kohustuslikus korras tulnutena olid nad seal vastu tahtmist.

Toona 26-aastane Rebane oli jõudnud õppida füsioterapeudiks ja sel alal ka töötada, ent jõudnud järeldusele, et see ei ole talle – ta vajab aktiivsemat elu.

20-aastane Ruut oli ajateenistusse minekust juba varemgi mõelnud ja huvi oli tegelikult juba lapsest saadik olemas – motiveerinud olid teda kaitseväelasest onu lood, just siis teenistusse minema ajendaski aga seadusemuudatus. «Eks ma otsisin ka midagi uut ja põnevat,» sõnab ta.

Nagu räägivad paljud aega teeninud mehed – mõnda aega oli kaitsevägi väga põnev, nädalavahetustelgi jagus juttu peamiselt sellest. Lõpu poole hakkas aga ka Tolk väsima: «Mul oli tunne, et ma ei teagi midagi muud kui ainult kaitsevägi ja ma ei tahtnud kohe sõjakooli minna. Tundsin, et tahan osata, teada ja tunda midagi muud veel.»

Sestap astuski Tolk hoopis Tartu tervishoiu kõrgkooli. Meditsiini pidas ta huvitavaks ka varem, ent ajateenistuse meditsiiniväljaõpe meenutas seda taas. Pealegi on tal nüüd plaan tulevikus siduda meditsiin ja riigikaitsmine.

Rebane seevastu sai ajateenistusest kinnitust, et meditsiin pole tema jaoks – ametikohaks sai tal rühma parameedik ja see ei vastanud sugugi tema ettekujutusele sellest, mida ta kaitseväes tegema hakkab. Iseenesest oli muidugi loogiline, et füsioterapeudis nähti selleks potentsiaali, Rebane oli aga kõige rohkem huvitatud ikkagi n-ö sõja mängimisest metsas ja aktiivsest tegevusest. Seetõttu leidis ta ka, et ei sobi ohvitseriks.

Ajateenistusele vaatab aga seni tagasi kui väga heale ja muretule ajale, mil sai omandada palju uusi teadmisi. Võib-olla oleks suhe kaitseväega praegu aktiivsem, kui ta poleks vahepeal leidnud endale huvipakkuvat tsiviiltööd ehitusalpinismi vallas.

Meditsiinirühma jõudis ühe tühjaks jäänud koha pärast ka Ruut. «Algul olin ma transpordi ja varustuse peal ja oleksingi tahtnud sinna jääda, see pakkus mulle palju rohkem huvi,» meenutab ta. Pärast ajateenistust läks Ruut siiski ka sõjakooli, ent sai peagi aru, et lavahirmu tõttu ta ohvitseriks ei sobi.

Ajateenistuses käimist ta aga kuidagi ei kahetse – ehkki oma tulevast elukutset ta sealt ei leidnud, andis see aeg talle nii teadmise kaitseväe võimekusest kui hulga oskusi, sealhulgas oskuse, kuidas keerulistes olukordades mitte kontrolli kaotada.

Tolk ei arva, et kõik naised peaksid ajateenistusse minema – selleks peaks olema ikkagi motiveeritud. Kellel aga huvi on, saab väärtusliku kogemuse ja ilmselt ka palju uusi sõpru. Tolk tunnistab, et teda pani ajateenistus ka elu üle järele mõtlema – ta oli sinna minnes väga noor ja üksi põõsas passides jõudis paljude oluliste küsimusteni. Ajateenistus andis ka tohutult enesekindlust – kui ikka oled seisnud 140 mehe ees, tuleb julgust juurde küll.

Ruut nõustub, et ajateenistus võiks olla vabatahtlik: «Ma arvan, et kuigi ma käisin ajateenistuses, ei ole ma keegi, kes võiks öelda, kuidas peaks käituma teised.»

Rebane leiab, et naiste üldise ajateenistuse korral peaks väljaõppe korraldus muutuma: «Praegusel kujul see kindlasti kõigile naistele ei sobi.»

Kõik kolm on aga endale vabatahtlikult kaitseväekohustuse võtnud ja kavatsevad seda täita ja reservõppekogunemistel osaleda. Siilil olid nad kohal.
-----------------------

Naised ajateenistuses

•    2013. aasta kevadest on naistel võimalik läbida aja- ja reservteenistus meestega samadel alustel. Erinevad vaid üldfüüsilises testis seatud normid. Seaduse kohaselt saavad naised võtta vabatahtlikult kaitseväekohustuse, läbida ajateenistuse ning olla reservväelased. See tagab kaitseväelaste võrdse kohtlemise ja kõigile võrdsete võimaluste andmise. Erinevalt meestest ei ole naistele ajateenistus kohustuslik.

•    Kaitseväekohustuse võtnult peab arvestama kaitseväekohustusega 60. eluaastani (k.a), sh kohustusega ilmuda reservõppekogunemistele.

•    Ajateenistusse võtmise otsuse teatab kaitseressursside amet vähemalt 90 päeva enne ajateenistuse algust. Otsusel on märgitud ajateenistusse ilmumise aeg ja teenistuskoht. Otsusel märgitud ajal ajateenistuskohta mitte ilmunud naine loetakse ajateenistusest loobunuks ning ta kaotab võimaluse edaspidi ajateenistusse asuda.

•    Ajateenistusse asunud naistel on õigus loobuda ajateenistusest 90 päeva jooksul ajateenistusse asumisest arvates.

•    2013. aastast saadik on ajateenistusse astunud 77 naist, neist 10 on jäänud tegevteenistujaiks ja 11 läbivad ajateenistust praegu.

Allikas: KRA

Tagasi üles