Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Presidendikandidaat Kersti Kaljulaid räägib…

25
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kersti Kaljulaid | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Räägime soojenduseks punaminevikust. Kas selline asi on teil üldse olemas?

Räägin tõsiloo. Pioneer ma olin. Kuigi ma pole lapsest saati väga Nõukogude Liidust lugu pidanud, olin isegi natuke nördinud, et mind kohe pioneeriks ei võetud, sest ma olin klassis teistest noorem.

Asjaolud olid 8. klassiks muutunud. Vanemad inimesed teavad, et nõukogude koolis toimus 8. klassis kutsesuunamine – tuli kokku komisjon ja arutas, kes võiks kuhu minna, ja jagas soovitusi. Mina ei olnud selleks ajaks komsomoli astunud ja ka ei teinud seda.

See oli esimene faktipõhine väitlus, mille ma võitsin. Mulle öeldi, et ma ei saa minna ülikooli, kui ma ei ole komsomolis. Mul oli aga üks hea tuttav, kes oli just ülikooli läinud, ilma et oleks olnud komsomolis. Seda ma ütlesin ja väitlus oli niimoodi lõppenud.

Mina ei näe suurt probleemi selles, et iga põlvepikkune poisikene teid ei tunne. Küll aga tähendab nappi nädalasse surutud kampaania, et küsimusi mineviku ja võimalike luukerede kohta on väga palju vähem aega esitada kui neile poliitikutele, kes on aastaid olnud konkurentide turmtule all või osalesid eelnenud presidendivalimiste kampaanias. Mis on teie mineviku salalugu, mida Eesti rahvas peaks nüüd teadma, et see ei tuleks esile siis, kui teid on juba presidendiks valitud?

Olin enne 2002. aastat ka mõnda aega avalikus teenistuses ja küllap ka siis vaadati luukered läbi. Mul ei olnud siis ega ole ka praegu midagi lisada.

Teie avalikkussuhete eksam oli neljapäeval. Kas Eesti Ekspress tsiteeris teid õigesti: «Ma ütlen ausalt, ma ei tea, millega mu abikaasa tegeles. Osades riigikogu fraktsioonides tuli see jutuks ja nii ma neile ka vastasin. Tean, et abikaasal oli riigisaladuse luba, aga mis tema töö täpselt oli, seda ma ei tea.»?

See oli vastuseks küsimusele, kui oli juba teada, et tal oli riigisaladuse luba. Mainisin ka seda, et ta töötas avalikus teenistuses asutuses, mis tegeles sidega. Ma ei öelnud asutuse nime seepärast, et seda on reorganiseerimiste käigus muudetud ja ma polnud kindel, mis on selle asutuse nimi praegu. Kui küsida edasi, mida ta selles asutuses tegi, siis seda ma tõesti ei tea, ja arvan, et on ka täitsa normaalne, et ma seda ei teadnud.

Millisena näete oma suhtlemist Eesti ajakirjandusega ja vastamist küsimustele, olgu või olematute luukerede kohta?

Kui võtta neljapäevane juhtum, siis eks me üritame kiiremini öelda seda, mida teame. Eile tegime valearvestuse: tundus, et tähtsam on keskenduda minu seisukohtadele kui abikaasa CV väljariputamisele. Sellepärast jäime ka sellega pool päeva hiljaks. Ma palun ajakirjanduselt vabandust.

Küllap see nii ongi, aga janti kui palju.

Mul ei ole väga suur meeskond, mis jõuaks paralleelselt võtta ette kogu meie perekonna ja kõik ära seletada. Sellepärast hilinemine juhtus ja kindlasti juhtub neid ka tulevikus.

Ma arvan, et senikaua, kuni suhted jäävad vastastikku lugupidavaks ja vigu ka tunnistatakse, ei ole katki midagi.

Te ei ole kordagi kandideerinud ei riigikogu ega omavalitsuste valimistel. Ometi olite mitu aastat erakonna liige. Kuidas nii läks?

Ma astusin erakonda (oli Isamaaliidu liige aastatel 2001–2004 – toim), olles juba päris pikka aega töötanud poliitika tegemise lähedal. Mul tekkis sisuline huvi, kuidas seisukohad erakondade sees kujunevad. Võtsin ette Euroopa parteide peavoolu erakonnad ja vaatasin, millised on nende seisukohad. Püüdsin hinnata, kellega on minu vaadetel kõige suurem ühisosa. See osutus olema tolleaegne Isamaaliit.

Täpselt nii avatud pilguga ma seda tookord vaatasingi. Kui mina töötasin peaministri nõunikuna (aastatel 1999–2002 – toim), oli Eestil väga tegus koalitsioon. See tegusus tulenes koalitsioonisisestest väga headest suhetest. Seni kuni see valitsus tegi tegusid, töötas see ka ilusti ühtse meeskonnana. Seepärast olin mina ka erapooletu erinevate poliitiliste suundade suhtes. Küll aga tean ju ise, mis mulle õige ja loogiline tundub.

Nii et te polnud erakonnas, kui teist sai peaminister Mart Laari nõunik?

Ma ei olnud erakonnas, kui läksin peaministri juurde tööle, ega astunud sinna ka niipea. Keegi ei küsinud, kas võiks astuda või peaks astuma. Mingit sundi tollel ajal küll ei olnud – kellel sellega aega tegelda oli, tööd tuli teha.

Mismoodi peaministri nõunikuks saamine välja nägi?

Istusin oma töölaua taga Hansapangas, pärast Hoiupanga ja Hansapanga liitumist. Helises telefon. Öeldi, et teiega sooviks rääkida peaministri büroo juhataja.

Kes see tollel ajal oli?

Matti Maasikas (praegune Eesti eesistumise eriesindaja Euroopa Liidu juures – toim). Tema kutsus mind sinna tööle. Kutse aluseks olid meie vestlused ühel pikal autosõidul Ida-Virumaale, kus meil tuli jutuks Eesti elu ja majandus.

Läksime Ida-Virumaale seepärast, et oli vaja ette valmistada üliõpilaskorporatsiooni Filiae Patriae suvepäevad. Mattil oli sellel ajal tihe perekondlik side selle naiskorporatsiooniga. See oli küll palju varem kui peaministri nõunikuks kutsumine, aga hiljem osutus see jutuajamine tööintervjuuks.

Olete Filiae Patriae vilistlane?

Jah.

Mismoodi tuli jutuks Euroopa Kontrollikoja liikmeks esitamine (2004. aastal – toim)?

See on sama lihtne lugu. Helistas selleaegne rahandusminister Taavi Veskimägi, kutsus enda juurde ja ütles, et niisugune ametikoht on vaja Eestil täita. Vaja on inimest, kellel on vastav haridus. Eestis teadupärast ülikoolis audiitoreid ei õpetatud, kõik olid raamatupidajad. Minul oli majandusmagistri kraad Tartu Ülikoolist lisaks loodusteaduste kraadile. Kraad oli juhtimisarvestuses, mis on kaunis lähedane eriala.

Oli teada, et ma oskan hästi inglise keelt. Oli teada, et ma väga ei pelga avalikke esinemisi. Ja oli teada, et selle koha täitmise eelduseks on väitlus Euroopa Parlamendis.

Ma ei tea põhjendusi, miks Veskimägi valik minule langes või kes mind soovitas – ma pole kunagi seda küsinud.

Kumb oleks praegu sobivam Euroopa Kontrollikoja liige, kas Juhan Parts või Marina Kaljurand?

See on küsimus, millele mina ei hakka vastama.

Miks juhtus nii, et teist ei saanud Euroopa Kontrollikoja presidenti?

Tegin valearvestuse. Minu väga hea sõber ja kolleeg Vítor Caldeira ütles mulle, kui ta oli teist korda kontrollikoja presidendiks valitud, et kolmandat korda ta kindlasti ei kandideeri. Olin tema lähim kaastöötaja ta teise presidendiperioodi jooksul, sest vastutasin kontrollikoja aastaaruande, selle Euroopa Parlamendis esitlemise ja kõigi seotud väitluste eest.

Mul oli seega lihtne positsioneerida ennast kui parimat asendust Caldeirale. Aga see tähendas, et kui tema otsustas kolmandat korda kandideerida, siis me jagasime häältebaasi – mul ei olnudki mõtet kandideerida.

Soome toonane kaitseminister Jyri Häkämies ütles 2007. aasta septembris ühes USAs peetud kõnes kuulsaks saanud sõnad: «Soome tänase päeva kolm peamist julgeolekuväljakutset on Venemaa, Venemaa ja Venemaa.» Kas meil Eestis on praegu, aastal 2016, põhjust öelda oma väljakutsete kohta midagi muud?

Ei ole.

Kui britid peaksid tahtma Brexiti-läbirääkimistel jääda kindlaks sellele, et soovivad ühisturust neile meeldivaid osi, siis millise positsiooni te presidendina soovitaksite Eestil võtta? Kas olla järeleandlik meie NATO liitlase suhtes või järgida Euroopa Komisjoni jäika positsiooni?

Ma ei näe põhjust, et meie ühist liikmesust NATOs ja läbirääkimisi Brexiti tingimuste üle tuleks omavahel siduda. Vastupidi, neid tuleks kindlasti hoida lahus ja seda kindlasti ka tehakse. See on võrdlemisi elementaarne diplomaatia põhimõte.

Tänahommikune (eilne – toim) seis, ma saan aru, oli see, et Brexit võiks olla nagu Kanada-pluss – kusjuures «pluss» seisnes finantsteenuste vabas liikumises.

Olukord muutub Suurbritannias iga päevaga. On näha, et osa valitsuse liikmeid lähtub sellest, et migratsioonile tuleb saada piirangud. Teine osa lähtub sellest, et tuleb säilitada teenuste vaba turg, säilitada London finantskeskusena. Eks nad peavad omavahel mõõtma, milliseks nende pakkumine lõpuks kujuneb.

Mida saaksite presidendina teha, et vanu relvavendi ja häid liitlasi Eesti lähedal hoida?

Ei ole mõtet kedagi süüdistada selle pärast, et toimus Brexit. Kui lugeda Prantsusmaa ajakirjandust, siis seal on kaunis levinud kahjurõõm. Muidugi on see suur riik ja eks seal on igasuguseid seisukohti, aga mäletan, et minu prantsuse keele õpetaja tõi mulle juba mitu aastat tagasi lugeda ühe endise Prantsusmaa peaministri artikli, kus oli just täpselt see seisukoht: kui lähete, siis minge ruttu.

Mulle on jäänud meediast mulje, et ka Euroopa Komisjoni president tahaks selget ja kiiret protsessi. Mulle tundub, et mõistlikum on valida selline tee, et mõlemad pooled jäävad väga lähedasteks partneriteks. Ega Suurbritannia ei kao ju kuskile ja see, kas ta on ELis või pole, ei tee teda vähem partneriks. Šveits ja Norra pole ju ka ELis, aga on ikkagi partnerid. See ei tohi muutuda.

Olen kuulnud, et president Toomas Hendrik Ilves sai pronksiöö ajal ka sääraseid soovitusi, et pole presidendi asi sel teemal sõna võtta, las tegutseb peaminister. Kuidas käituksite teie?

Presidendi asi on olla just seal, kus olukord kipub kuumaks minema. Ilma kahtlusteta oli see presidendi asi ja Toomas Hendrik Ilves käitus selles olukorras suurepäraselt.

Kui Eestisse saabub dalai-laama, kas kohtuksite temaga? Teades, et eelmisel korral kulus mitu aastat tööd, et taastada sisukad suhted Hiinaga. Mis on väärtused, millest selles olukorras lähtuksite?

Ametlikult ma kindlasti ei kohtuks, sest ma mõistan, et peame otsima endale uusi turge. See on meile samamoodi oluline. Kui on võimalik koostöös Eesti diplomaatidega välja mõelda kohtumisvõimalus, mis neid suhteid ei kahjusta, siis olen valmis seda kaaluma.

Teine versioon väärtuste ja huvide tasakaalustamise küsimusest: kurdi rahvas seisab ka Süürias väärikalt oma maa ja vabaduse eest. Millistel tingimustel võiks Eesti tunnustada kurdide iseseisvust?

Selles küsimuses tuleb toimida koos oma liitlastega. Tunnustada saab, kui jõuda oma partneritega ELis ja NATOs sajaprotsendiliselt üksmeelele.

Oletame, et Donald Trump saab USA presidendiks ning hakkab ellu viima kasvõi mingeid elemente sellest, mida on valimiskampaania ajal rääkinud NATO ja üldiselt liitlassuhete kohta. Milline on teie analüüs?

See on natuke muutnud minu positsiooni ELi kaitsekoostöö suhtes. Kui sellest mõned aastad tagasi rääkima hakati, olin päris skeptiline, sest tihtipeale ehitab EL enne sõnades maja valmis ja võtab väga kaua aega, enne kui see sisuga täitub.

Mulle tundus, et NATO võiks jääda uskuma seda tühja maja, ja see poleks meile hea. Aga just praeguste USA presidendivalimiste tõttu tundub mulle, et julgeolekus on selline olukord, kus ei tohi jätta ühegi kivi alla vaatamata. Seepärast oleksin nüüd avatum ELi kaitsekoostöö sisustamise suhtes.

Olete öelnud, et Läänemere riikide koostööd tuleb rohkem esile tõsta. Täitke see mõte sisuga.

Kui Suurbritannia on lahkunud, domineerivad Euroopa Liidus Saksamaa ja Prantsusmaa. Võib-olla on nendel lihtsam vaadata oma piirkonda ja vähem lihtne käsitleda meie piirkonda, mistõttu on mõistlik, kui siinsed riigid, kellel on ühesugused majandus- ja julgeolekuväljakutsed, teevad ELi sees hästi tihedat koostööd.

Kas senisele koostööle on mingisugused etteheiteid?

Ei ole, see oligi pigem ülekinnitus, et koostöö on olnud hea, aga võib-olla tuleks minna edasi ja tõepoolest nii nagu Visegrádi riigid – tekitada Euroopa Liidus selline müüt, et on olemas Põhja-Balti või Põhja-Benelux.

Kas seda müüti ei ole?

Seda esineb sageli diskussioonides, aga minu arvates seda müüti sellisel moel ei ole, nagu meil on Visegrádi kohta.

President Ilvest on, minu meelest ebaõiglaselt, süüdistatud peaaegu Soome sisepoliitikasse sekkumises, kui ta rääkis NATO liikmesusest. Millise retoorika teie valiksite?

Kahtlemata arvan ka mina nii nagu president Ilves, et Soome riik ja rahvas teevad need otsused täiesti iseseisvalt. Ma olen täiesti kindel, et ka Ilves on mõelnud samamoodi.

Ta on ka seda öelnud.

Just.

Mismoodi püüaksite teie selliseid rahvusvahelisi arusaamatusi vältida?

Tänapäeva infoliikumise volatiilsus ei kaitse kedagi mõne sõnastuse teisiti tõlgenduse või kontekstist välja sattumise eest. Ma ei süüdista ajakirjanike – see lihtsalt on niimoodi, et tuleb teha lihtsustusi ja lühendusi ning mõnikord võib minna mõte selle käigus ka teistsuguses. Seda ei saa olla, et niisuguseid asju ei juhtu. Ja selle puhul ei aita mitte miski muu kui et see, kelle aadressil valetsitaat on läinud, teab sind nii hästi, et kui ta seda lehest loeb, siis ta ka teab, et midagi on läinud valesti.

On teil uusi ideid, kuidas riigivisiite paremini Eesti majanduse hüvanguks tööle panna?

Ma tean väga vähe sellest, milliseid tulemusi on andnud need visiidid praeguste äridelegatsioonidega. Kindlasti leidub presidendi meeskonnas ja kantseleis inimesi, kes suudavad seda mulle adekvaatselt kirjeldada.

Üldiselt on ütlemine, et kui miski töötab, siis ära seda parandama mine, aga ma täna ei tea, kui hästi see on töötanud. Olen täiesti veendunud, et see informatsioon on presidendi kantseleis olemas.

Aeg-ajalt on ka räägitud välisministeeriumi ja Kadrioru hõõrumistest. Mismoodi läheksite neid suhteid ja organisatsiooni üles ehitama, et selliseid jutte vältida?

Olen seda ka parlamendis öelnud, et suhtluskanal peab sul olema enne olemas, kui sul seda vaja läheb. Igal juhul enne, kui tekib vaidlus või kriis, peab sul olema võrgustik, mille kaudu sa inimestega suhtled ja asju arutad. Võib-olla jääb see tihti avalikkusele märkamata, kui neid kanaleid kasutatakse. Ma olen kindel, et need on ka praegu Kadrioru ja välisministeeriumi vahel väga head.

Loomulikult kavatsen teha tihedat koostööd välisministeeriumiga, aga ainult nii, et presidendi institutsioon ja meie diplomaatia teineteist võimendaksid.

Mis keeltes suudate anda pika teleintervjuu, sellise nagu meie praegune jutuajamine?

Eesti ja inglise, ma arvan, kui asi puudutab teleintervjuud. Ma suudan ka prantsuse keeles ja prantsuse inimestega võrdlemisi vabalt suhelda, aga prantsuse keelt väga hästi rääkivad lapsed ütlevad, et minu aktsent on kohutav. Õppisin seda keelt täiskasvanuna võrdlemisi hiljuti Luksemburgis.

Kas Eestis on punaminevik, selle haavad piisavalt selgeks räägitud või tuleb sellele veel avalikult ja jõuliselt panustada?

Meil ilmub hästi palju raamatuid. Arvan, et see protsess jätkub ja see, et see protsess jätkub, näitabki, et inimestel on huvi. Kellel on huvi üldse teada saada, kuidas need asjad tol ajal olid, kes tahab välja kirjutada oma ängi. Ma arvan, et see kõik on väga teretulnud.

Presidendi kantselei rahastab ka Eesti Mälu Instituuti. Kas räägiksite riigieelarve läbirääkimistel välja selle suurenemise?

Ei saa rääkida eelarvest, rääkimata asutuse eesmärkidest. Rääkimata sellest, mis on asutuse tööplaan ja mida ta tahab saavutada näiteks järgmise kolme aasta jooksul.

Kas selline presidendi initsiatiiv mineviku uurimisel ja läbirääkimisel on oluline?

Kindlasti on, aga minu arvates on Eesti riik just jõudnud palju huvitavamasse arengufaasi, kus enam ei ole üheski küsimuses ainult üksikud mõtlejate seltskonnad, kas siis kuskil avalikus sektoris presidendi või riigikogu juures.

On tekkinud hästi palju inimesi, kes kodanikualgatuse korras ise mõtlevad oma kodukohas toimunu üle. Püüavad välja anda ülevaateid sellest, kuidas seal piirkonnas sellel perioodil elati ja oldi. Mida rohkem on inimesi, kes omavad initsiatiivi, tunnevad huvi meie ajaloo vastu, seda parem saab kokkuvõttes see pilt, mida suudame säilitada tuleviku jaoks.

On üks tore sõnapaar: «teadmispõhine riigijuhtimine». Öelge, mida saab president teha, et see sõnapaar oleks selgemini esindatud tegelikus toimimises.

Poliitikat kujundavad meil ikkagi erakonnad ja valijate nõudlikkus on see, kui palju selle poliitika kujundamise aluseks peab alati olema analüüs. Minu arvates on riigikogul vaja arenguseire keskust, mille nad just lõid. Just sellepärast, et oleks üks koht, kust riigikogu liikmed, kes meil ju teadupärast on nõunikega võrdlemisi nõrgasti varustatud, saaksid erapooletut ja objektiivset teavet ühelt poolt selle kohta, kus me täna üldse asume, ja teiselt poolt selle kohta, millised stsenaariumid võiksid realiseeruda, kui näiteks nende ideed ellu viiakse. Sellist nõu on kindlasti vaja.

Teadusega sidumine, teaduseinimestelt nõuküsimine, teadustööde tellimine. Mismoodi peaks see olema üles ehitatud?

See ongi näiteks arenguseire keskusele üks väga tähtis roll, et keegi peab suutma sõnastada selle, mida palutakse uurida. Teaduspõhisus algab sellest, et see, kes läheb paluma, et teadlased analüüsiksid mingit spetsiifilist probleemi, ise teaks, mida ta tahab teada saada. Ja teiseks ei tohi loota, et modelleerimine annab meile ülearu päriseluga võrreldava tulemuse. See annab täiendavat informatsiooni, aga otsustamine jääb alati ikkagi mingil määral hüppeks pimedasse tulevikku.

Ma toon näiteks Eesti sotsiaalreformi, meie teise pensionisamba. Selle mõte on, et finantsturgudelt õnnestuks teenida täiendavat tulu, et võimendada inimeste sissetulekuid vanemas eas. Tollel ajal, kui tehti seda reformi, siis oli palju statistikat kogutud, kogu demograafiline olukord oli kaardistatud, aga seda, et me hakkame üsna varsti elama intressivabas maailmas, kindlasti ei prognoositud.

President on kindlasti Eesti kõneisik. Mida teeksite esimesest tööpäevast peale selleks, et suurenda iseenda rahvusvahelist tuntust ja mõju, mida oleks siis võimalik õigel hetkel Eesti kasuks realiseerida?

Alustada saan ainult sellest, et kahest eelnevast Euroopa Komisjonist tunnen ma päris paljusid. Need olid José Manuel Barroso esimene ja teine, selles viimases komisjonis, kuna minu tegevusvaldkond oli kitsam – põllumajandusauditiga tegelesin –, siis ma tean ainult Phil Hoganit (Euroopa Komisjoni praegune põllumajandusvolinik – toim). Need on inimesed, kes olid endised poliitikud ja läksid jälle tagasi poliitikasse.

Niipalju on mul endal kontakte. Nendega töötamine õpetas mulle, et kui sa kohtud esimese suurusjärgu tähtedega, siis on väga oluline, et diskussioon oleks huvitav mõlemale poolele, et selle esimese kolme või viie minutiga loodaks arutelu, mis on nii huvitav, et tõenäoliselt läheb see kohtumine natukene pikemaks, kui ta võib-olla algselt oli planeeritud. Küsimus, kui palju on minul telefonis kellegi mobiilinumbreid, ei ole siinkohal üldse oluline. Oluline on see mulje, see kanali loomine ja selle säilitamine hiljem.

President Ilves on silma paistnud sellega, et on olnud kõneleja sellistel foorumitel, kuhu tavaliselt Eestist kedagi esinema ei kutsuta. See ei juhtu iseenesest, tuleb kohe esimesest päevast ise hakata trügima. On teil mingisugune selline plaan?

Aus vastus on, et ei ole, aga aitäh sellele tähelepanu juhtimise eest. Tekib.

Toomas Hendrik Ilves pole kümne aasta jooksul kordagi ametlikult puhkust välja võtnud. Kuidas teie selle asja lahendaksite?

Ma olen aru saanud, et seal on mingi juriidiline või administratiivne probleem seoses sellega, kuidas toimub asendamine. Seetõttu ma ei oska sellele küsimusele täpset vastust anda, ma ei tea neid asjaolusid täpselt. Olen presidendikandidaat kolmandat päeva,  niisugused nüansid ei ole veel minuni jõudnud.

Euroopas räägib terve hulk mõtlejaid ja muid tegelasi niinimetatud dedemokratiseerumisest. Kogu austuse juures, te ei ole valimistel siiani osalenud ja see sarnaneb väga ametniku valimisega. Kuidas te üldisemalt seda probleemi näete, on see selline tõsine asi, mis võib ELi ja Euroopa ühiskondi lõhkuda?

Ma arvan, et kui kõik riigikogu fraktsioonid peale EKRE on arvanud, et ma võiksin sobida presidendiks, siis dedemokratiseerumisest selles protsessis on paha rääkida. See ei ole õige.

Aga mis puudutab Euroopat, siis mul on hästi sarnased seisukohad Emmanuel Macroniga (võimalik presidendikandidaat 2017. aasta kevadel – toim), kes lahkus just Prantsusmaa valitsusest. Tema ütleb, et seda, mida tavaliselt kutsutakse peavoolupoliitikaks – mis tegelikult tähendab, et sa toetad seda, mida me oleme seni saavutanud, nelja vabadust näiteks –, ei ole proovitud seletada kui selget ja lihtsat ja ausat alternatiivi sellele, mida pakuvad siis Marine Le Pen ja teised – suletus, rahvusvahelise koostöö vähenemine. Seda ei olegi püütud ausalt seletada.

Pigem näeme, et ääred suruvad oma agendat keskele peale. Mina arvan ka nii, et tulebki seista selgelt ja öelda, et vaadake, maailma majandusel läks päris hästi – lihtsalt üks näide – siis, kui rahvusvaheline kaubandus kasvas. Olukorras, kus rahvusvahelise kaubanduse numbrid näitavad stagnatsiooni, ei lähe majandusel hästi. Nii lihtne see ongi.

Sa saad välja tuua alternatiivid. Tõin lihtsalt ühe konkreetse näite, mis mulle kohe pähe tuli, majandusliku dilemma. Aga see aus kõne, mis on asja teine külg, et ei ole nii, et ma panin piirid kinni, aga samal ajal nõuan, et minu kodanikud saavad Suurbritanniasse pärast Brexitit.

Nii et te ei toetaks sellele tendentsile vastukaaluks Euroopa juhtimises mingisuguseid suuri reforme?

Ma ei toetaks reforme, mis lisavad veel kihistusi sellesse struktuuri. Pigem olen selle koolkonna inimene, kes ütleb, et EL peaks tõsiselt järele mõtlema, kas tema tegevus on piisavalt fokuseeritud. Näiteks, ELis kehtib subsidiaarsuse põhimõte, mis eesti keeles tähendab, et ühenduses koos teeme ainult neid asju, mis üksinda tulevad kindlasti halvemini välja: keskkonnaprojektid, piirikontroll, neli vabadust jne.

Nendele tuleb keskenduda. EL ei tohiks valguda kõikidesse teemadesse. Tegelikult me juba – vist oli 2006. aastal, enne praegust finantsperspektiivi arutelu algamist, kui ma esimest korda sõnastasin selle kontsentreerumise-fokuseerimise mõtte.

Europarlamendi spetsiaalselt selleks loodud komitee, mis pidi eelarve perspektiiviga tegelema, kutsus mind sinna rääkima, sest nad olid minu seisukohti kuskilt kuulnud. Ettekande põhiline sisu oli, et kui vaatame täna Euroopa Liidu eelarvet, siis valdkondi, mis on peaaegu nagu normaalses riigieelarves, pisikesed sisepoliitikad, on hästi palju. Kas ei oleks mõistlik natuke fokuseerida?

Kui vaatame Euroopa teadusrahastut, siis teadus on tänapäeval globaalne ja kallis. Mitte ükski riik Euroopas üksinda ei ole piisavalt suur, et toetada tingimata kõiki oma häid ideid. Niisugustel asjadel on ELi eelarves mõte, aga kas ikka on mõtet ELi otsejuhtimisega korraldada näiteks tarbijakaitse kodulehtede arengut liikmesriikides jne.

Võib-olla praeguseks on ka selliseid asju vähemaks jäänud, sest suuremad asjad küsivad rohkem raha, aga põhimõtteliselt kõik need väiksed sisepoliitikad eelarvevahendites on säilinud. Näeksin hea meelega, et selle fokuseerimisega tegeldaks.

P. S. Kersti Kaljulaid lisab, nagu kõigis eilsetes intervjuudes, et küsimustele, mis ei puutu presidendi otsustusvaldkonda, vastab ta selleks, et avaldada oma seisukohad, mitte andes lubadust, et hakkab nende asjadega presidendina tegelema.

Tagasi üles