Briti talendijahi saatest üleilmselt tuntuks saanud Susan Boyle’i tegemisi jälgib kogu maailm endiselt suure huviga. Nüüd on meedia peamine huvi suunatud sellele, kuidas lauljanna oma teenitud miljoneid kulutab.
Susan Boyle luhvtitab miljoneid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleöö kuulsaks saanud imelise häälega Susan Boyle (49) tunneb end oma hiljuti soetatud kodus, üle 350 000 euro maksnud viie magamistoa ja kolme vannitoaga elamus lõpuks ometi hubaselt ja turvaliselt.
Endises kodus ei olnud Susanil pidevate sissemurdmiste tõttu enam kindlustunnet ja tal tuli leida uus elupaik. Endine hall hiireke võib endale luksust lubada, sest kiiresti saabunud tuntus ja edu pole teda veel maha jätnud ning teateid kordaminekutest tuleb pidevalt.
Mõni nädal tagasi selgus, et Boyle’i albumeid on 14 kuu jooksul müüdud uskumatud 14 miljonit eksemplari, mistõttu on ta Sony plaadikompanii enim müüdud rahvusvaheline artist.
Juba tegeleb Susan järgmise albumi salvestamisega. Samuti nimetati Boyle 2010. aasta šotlaseks ja tema album kandideerib Grammy muusikaauhinnale. Kohati võib tunduda, et ta on kuulsusesärast ja suurest hulgast teenitud rahast liiga vaimustunud ning ei oska selle kõigega midagi tarka ette võtta. Nii ostis Susan 27 000 eurot maksva sõiduauto, kuigi tal endal juhiluba pole.
Kes viimasena naerab...
Hoolimata hiljutisest edust ja kuulsusest pole 1961. aasta naljapäeval Šotimaal sündinud Susan Boyle’i elu olnud vaid tulvil nalja ja naeru. Pere noorima lapsena sündinud Susan kannatas raske sünnituse tõttu hapnikupuuduse käes ja sai kerge ajukahjustuse, mis hiljem tekitas talle õppimisraskusi.
Muusika on olnud Boyle’ile oluliseks osaks aga juba tüdrukueast saati. Kaevurina töötanud isa Patrick oli väga muusikalembene ja kiirkirjutajast ema Bridget armastas klaverit mängida.
Nii kasvaski Susan üles muusikalises peres ning tundis just nimelt laulmisest rõõmu ja kindlustunnet. Šoti tööstuslinnal Blackburnil ei olnud aga Susani muusikahuvi rakendamiseks palju pakkuda ning ka koolis oli tal ajukahjustuse ja kiusavate klassikaaslaste tõttu keeruline hakkama saada. Samas üritas ta narrimist igati trotsida ja esines mitmetel koolikontsertidel.
Boyle’i sõnul tegid teiste õpilaste sõnad küll palju haiget, aga siiski on praegu tema see, kes viimasena naerab.
Susani talendist vaimustunud õpetajad soovitasid tüdrukul ka edaspidi laulmisega jätkata. Kesised hinded takistasid Boyle’il aga muusikalise hariduse peale mõelda ja ta läks hoopis West Lothiani kolledžisse köögitööliseks.
Laulmisele ta muidugi täielikult selga ei pööranud ning tegeles sellega enda lõbuks. Samuti käis ta vahel teatris professionaalseid muusikuid kuulamas. Just teatris kuulis Susan esimest korda talle hiljem ülioluliseks saanud laulu «I Dreamed a Dream», millest ta silmapilk vaimustusse sattus.
Susani sõnul valitses tema kodus üldiselt karm kord ja vanemad ei soovinud, et ta kohtamas käiks. Seetõttu levis kuulsuse saavutamise järel maailmas kiiresti uudis sellest, et hõbekõriga Susanil pole olnud ühtegi poiss-sõpra ning ta pole kunagi armunud olnud. Siiski on Boyle öelnud, et kahetseb praegu tõeliselt vaid seda, et tal lapsi pole, kuna ta oleks hea meelega soovinud olla ka emarollis.
Kirikus ja karaokebaaris kuulsust jahtimas
1995. aastal kandideeris Boyle edutult Suurbritannia kuulsasse teleseriaali «My Kind of People». Susan ise arvas, et ebaõnnestumise põhjuseks oli tema liigne närvilisus, aga venna arvates praagiti ta välja välimuse tõttu. Boyle ei kavatsenud siiski alla anda ning jätkas laulmist kirikus ja kohalikus karaokebaaris.
Kahe aasta pärast tekkis Susanil laulmises pisut pikem paus. Pärast isa surma hakkas ta hoolitsema oma põdura ema eest. Olles õdede-vendade seas ainus vallaline, langes kogu koorem just tema õlgadele ning ega muuks eriti aega jätkunudki.
Siiski ei olnud Susan löödud, kuna oli emaga alati väga hästi läbi saanud. Nad rääkisid sageli Susani võimalikust kuulsusest ja ema oli tema suurim toetaja. Samuti õhutas ta Susanit eri lauluvõistlustest osa võtma.
Just ema oli see, kes soovitas tal minna Briti talendisaatesse ja uskus tema võitu. Enne talendisaatesse kandideerimist kulutas Susan kõik oma säästud selleks, et lasta professionaalidel salvestada lint tema laulmisest ning saata see plaadifirmadele ning tele- ja raadiosaadetesse.
Siiski jäi laulmine varsti taas katki, kuna õe Kathleeni surm oli liiga tugev löök. Paari aasta pärast oli Susan taas valmis muusikaga tegelema ning hakkas võtma muusikatunde. Oodatud kuulsust aga ei saabunud.
2007. aastal tabas Susanit järjekordse šokina ema surm. Seekordne jahmatus võttis Boyle’ilt taas lauluisu ning ta loobus karaokest ja talendisaadetest. Ligi kaks aastat keeldus ta laulmast ja elas ema majas koos kassiga nagu tõeline vanatüdruk.
Töötu Susan tegeles vabatahtliku tööga ning mõtles harva muusikast ja varem ihaldatud kuulsusest. Järgmisel aastal aga õhutas Boyle’i lauluõpetaja teda Briti talendisaatest osa võtma. Susan otsustas teatris kuuldud lemmiklaulu pühendada oma emale ning läks esinema üle kümne miljoni televaatajaga saatesse.
Edasine on juba teada ja tuntud – kohmaka ja tagasihoidliku olekuga Susani jumalik hääl rabas mõne sekundi jooksul nii saatetegijaid kui ka publikut ning lapsest saati kuulsust ihaldanud Boyle oli oma eesmärgi saavutanud, ta oli finaali pääsenud.
Esimese 72 tunni jooksul oli Susani laul kogunud Youtube’i portaalis ligi 2,5 miljonit vaatajat, nädalaga oli neid juba üle 66 miljoni. Üleöö saabunud kuulsus oli Susanile algul liig ning ta oli juba valmis saate lõppvaatusest loobuma.
Siiski läks ta finaali esinema, aga jäi üllataval kombel teiseks. Hoolimata lõpptulemusest oli Susan saavutanud miljonite inimeste poolehoiu, paljud ei suutnud tema kaotust uskuda. Seetõttu ei mänginud teine koht enam suurt rolli, kauaoodatud tuntus oli saabunud ning esinemispakkumisi tuli uksest ja aknast.
CV
Susan Magdalene Boyle
Sündis 1. aprillil 1961. aastal Šotimaal Blackburni linnas
Haridus: St Kentigern’s RC Academy ja Edinburghi teatrikool
1999 – salvestas laulu «Cry Me a River» heategevusliku CD jaoks
2009 – osales Briti talendisaates «Britain’s Got Talent»; osales kontserttuuril USAs
2010 – valiti ajakirja Time mõjuvõimsate inimeste tabelis 58. kohale
2011 – nimetati 95-protsendise toetusega 2010. aasta šotlaseks
Albumid: «I Dreamed a Dream» (2009), «The Gift» (2010)