Eesti on lühikese aja jooksul kümme korda ohutumaks muutunud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
15. oktoober 2016 19:24
Püstol TT-33. Foto on illustratiivne. | FOTO: Toomas Huik / Postimees

Kui veel 1994. aastal tapeti Eestis aasta jooksul 426 inimest ja kümme aastat tagasi aastas sada inimest, siis mullu hukkus kuritegude tõttu Eestis 41 inimest. Lääneriikide ühiskonna tavapärase keskmiseni jõudmiseks peaks aga tapmiste arv meil veel poole võrra vähenema.

Tapmiste arv aastas 1989-2015 / Allikas: statistikaamet

1990. aastad olid Eestis teadagi kurikuulsad, tipp saabus aastal 1994, mil tapeti lausa 426 inimest aasta jooksul. Ei varem ega hiljem taasiseseisvunud Eesti ajaloos pole sellist aastat olnud ja juba järgneval aastal oli tapmisi saja võrra vähem ehk aasta jooksul 328.

Kõrge polnud mitte ainult tapmiste hulk, vaid ka rööve, kehavigastuste tekitamisi, vargusi, avaliku korra rikkumisi jne oli erakordselt palju. Kuigi edasi läksid kõik näitajad iga aastaga paremuse poole, läksid  1990. aastad kuritegevuse musta ajalukku.

Põhjuseks on seni meedias alati toodud allilmasõjad ja kuritegelike grupeeringute karm olelusvõitlus. Tõsi, kõikvõimalikud grupeeringud olid tollal väga aktiivsed, kuid tuntud Soome kriminoloogi Martti Lehti väga põhjalikust uurimusest 90ndate tapmiste kohta Eestis selgub, et tegelikult polnud allilmatülide osakaal sugugi nii suur kui tavaliselt rõhutatakse, ja kaugeltki mitte ainus põhjus, miks 90ndad aastad nii sünged ja verised olid.

Eesti politsei kartoteekidest ja prokuratuurist saadud tohutuid andmeid töödelnud Lehti tuvastas, et kõigist avastatud tapmistest pandi verisel 1994. aastal nö kuritegelike grupeeringute omavaheliste arveteklaarimiste tõttu toime vaid 15 protsenti kõigist tolle aasta tapmistest.  Ligi 60 protsenti tapmistest pandi sel aastal toime aga hoopis peretülide, joomingutülide ja armukadeduse tõttu.

Mis siis põhjustas 1994. aasta ja üleüldse 90ndate aastate fenomeni?

Kui vaadata 20. sajandil Eesti territooriumi kuritegevuse statistikat, on olnud kolm kõrge vägivallaperioodi. Esimene oli I maailmasõja järgsetel aastatel, teine ajavahemikus 1945-50 ehk pärast teist maailmasõda ja kolmas 90ndatel aastatel, kui Eesti oli taas kätte võidelnud oma iseseisvuse. Ehk siis kuritegevuslained on selgelt seotud ühiskondliku murrangu ajajärkudega, kui poliitilised võimustruktuurid ja ühiskondlikud olud on olnud ebakindlad, sedastab Lehti.

See ebakindlus ja olelusvõitlus väljendus mitte ainult nö elukutseliste kurjategijate, vaid pea kõigi ühiskonnagruppide seas, tuues inimestes sageli välja halvima.  Nii näiteks moodustas 1994. aastal huligaansuse tõttu ehk põhimõtteliselt igasuguse arusaadava põhjuseta toimunud tapmiste osakaal avastatud tapmistest 16 protsenti. «Motiiviks oli sellistel juhtudel tavaliselt vaid tapmisrõõm,» sedastas Lehti.

Olgu öeldud, et praeguseks on tapmine vaid «nö tapmisrõõmust» Eestis äärmiselt haruldane, nagu muidugi ka kuritegelike grupeeringute omavahelised arveteklaarimised.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituse juhataja Jako Salla sõnul on tapmiste arvu vähenemine Eestis aastast 1994 olnud erakordne. Napi 22 aasta jooksul on tapetute arv igal aastal jõudsalt langenud. «Väga järsk langus. Ei ole olnud teist kuritegevuse liiki, mis nii kõvasti vähenenud oleks kui tapmised,» nentis Salla.

Põhjuseks tõi Salla riigi majandusliku ja ühiskondliku arengu – mida stabiilsem riik ja võim ja ühiskond, seda väiksemaks kuritegevus muutub. «Keerulised ajad on möödas, elu muutub üha konventsionaalsemaks. Pealegi on tulirelvi praegu palju raskem kätte saada kui varem,» märkis Salla.

Kas Eesti oli aastal 2015 kolm korda rikkam ja arenenum ühiskond kui aastal 2005, mil pandi toime kolm korda enam tapmisi kui mullu? Salla sõnul mängib väga suurt rolli ja ühiskonna väärtushinnangute ja hoiakute muutumine.

Näiteks laste kehaline karistamine kodudes on iga aastaga üha vähenenud, sellest tulenevalt kasvavad peale põlvkonnad, kes pole peksa saanud ega võta kodust kaasa harjumust ja alateadlikku malli vägivallaga probleeme lahendada. «Mina seon seda üldise vägivalla langusega,» nentis Salla.

Ka olukordi, kus tapmised võivad tekkida, jääb aina vähemaks, sest sotsiaalmajanduslik olukord on riigis parem. Kõikvõimalikud uurimused nii Eestis kui välisriikides on toonud välja, et sageli on tapmiste puhul mängus alkohol, vähene haridus, rasked majanduslikud olud, töötus.

Keskmine tavalist elu elav ja tööl käiv inimene satub praegu Eestis harva tapmise ohvriks – näiteks juhul, kui mõni vaimsete probleemidega kurikamees välja ilmub.

Arenenud lääneriikide tasemeni on Eestil aga veel pikk maa minna. Jako Salla sõnul peaks tapmiste arv aastas vähenema veel poole võrra ehk umbes 20 tapmiseni aastas, et Eestit saaks võrrelda turvaliste Euroopa riikidega.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL