Merebioloog: Väikese väina piirkond ei erine mitte millegi poolest ümbritsevast Läänemerest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
18. oktoober 2016 08:09
Üle Väikse-Väina tammi Muhumaalt Saaremaale jooksvad elektriliinid. | FOTO: Irina Mägi/Meie Maa

Riigikogu keskkonnakomisjoni istungil arutati Väikese väina tammi avamisega seotud pöördumise algatajate ettepanekuid ja teadlaste hinnangut Läänemere ökoloogilise seisundi kohta. Postimees kandis istungit otse üle.

Tartu Ülikooli mereinstituudi merebioloogia osakonna juhataja Georg Martin rääkis oma tänases ettekandes, et Väikese väina piirkond ei erine mitte millegi poolest ümbritsevast Läänemerest.

Tema sõnul on Väikeses väinas uuringute järgi nii taimede kui ka loomade liigirikkus tunduvalt suurem kui Suures väinas. «Väike väin on oma elukeskkonna poolest erinevat tüüpi elustikule tunduvalt soodsam. Merihein, agarik, põisadru – kõik need liigid on sellise puhta merekeskkonna indikaatoriks,» rääkis Martin. Ta nentis, et avadega kerkivad väinas üles uued riskid ja ohud.

«Kõige suurem probleem on see, et pole sõnastatud probleemi, mida me lahendama soovime hakata. Väikese väina piirkond ei erine mitte millegi poolest ümbritsevast Läänemerest. Mina seda probleemi seal ei näe,» lausus ta ja lisas, et probleemiks on fosfori kontsentratsioonid, kuid see on probleem kõikjal Eesti rannikumeres.

Martin tutvustas ka merealade hindamise süsteemi. «Kui me vaatame kehtivat merehindamise süsteemi, siis ei ole eriti põhjust muret tunda Väikese väina pärast. On teisi probleemsemaid alasid,» lausus ta. Kui üheveekogumina vaadeldud Väike väin, mida teadlase arvates peaks vaatama kahe eraldi veekoguna, sai koondhindeks «kesine», siis näiteks Haapsalu laht on halvas seisundis. Kogu Eesti peale on ainult neli veekogumit, mis on heas seisundi klassis.

Viimase kümne aasta jooksul on Väikese väina roostike pindala jäänud alla 1 protsendi väina pindalast ja selle muutus on olnud merebioloogi väitel minimaalne. «Tuvastada sellist suurt roostike kinnikasvamist viimase kümne aasta jooksul ei ole võimalik,» tõdes ta.

Martin leidis, et Väike väin on tema arusaamist mööda Eesti rannikumeres üks ilusamaid kohti. Inimmõju sellele on tema hinnangul väga väike ja vahetut inimmõju polegi.

«Keskkonnaseisund on klassifikatsiooni järgi küll kesine, samas on viimase 20 aasta jooksul mitmed parameetrid paranenud. Mingisugusest ökosüsteemi katastroofist või mereökosüsteemi hävinemisest rääkida põhjust pole,» lisas ta.

Noarootsi kasvas kinni 150 aastaga

Tartu Ülikooli mereinstituudi vanemteadur Ülo Suursaar tutvustas uuringut, kus simulatsiooni järgi uuriti, mis juhtub siis, kui tammi ehitatakse avad. Simulatsiooni tulemusel leiti, et avade tegemine olulist veevahetust ei tooks.

Uuriti ka seda, mis juhtub siis, kui tamm on kinni. Suursaare sõnul võis näha, et lahtedes veevahetus tänu tuule ja veetaseme muutustele toimis.

Selliseid muresid kohtab teadlase sõnul üle terve Eesti rannikumere. Igal pool on ülepüügi ja üleüldiste keskkonnaprobleemide tõttu näha kalaliikide arvukuse vähenemist. Sama nähtust võib näha kogu maailmas – toimub varude üleekspluateerimine.

Noarootsi kasvas mandriga kokku alles 150 aastat tagasi. Meri madaldub, on reostunud ja kasvab kinni. «Paadiga niisama läbisõitmiseks võiks ju augud teha küll, aga sellega ei saaks eeldada väina sügavuse taastumist,» märkis Suursaar.

Suursaare sõnul on globaalne meretõus praegu arvatavasti 2-3 millimeetrit aastas ja see protsess kiireneb. Sajandi lõpuks ootab meid meretõus umbes 60 sentimeetrit, millest maakerge 20 cm ära sööb. «Väikse väina tammist on justkui tehtud patuoinas ja augud oleks justkui võluvits, mis tooks tagasi õnneliku möödaniku ja parema elu,» leidis Suursaar.

Mereteadlaste hinnangul poleks seega tammi avade tegemisest kasu, sest Väikeses väinas toimuvad muutused on tingitud Läänemeres üldiselt toimuvast protsessist. Olulisteks muutusteks tuleks kaaluda näiteks tammi asendamist sillaga.

Kohaliku kogukonna elukeskkond

Väikese väina pöördumise allkirjastanud Pöide vallavanem Andres Hanso nentis, et kuigi teadlaste sõnul läheb elu Väikese väina juures ainult paremaks, siis nemad seda ei näe. «Meie ise seal elades seda paraku ei näe, vaid näeme, et asi läheb ainult ja ainult halvemaks,» lausus ta.

Pöördumise algatajad rõhutasid, et 40 aastaga näeb iga kohalik elanik oma silmaga muutusi Väikeses väinas, sh vee madalat taset ja roostiku levimist ehk sisuliselt väina kinnikasvamist.

Andres Hanso usub, et teadlased ja pöördumise tegijad tõlgendavad andmeid teisiti. «Me näeme oma silmaga, tunneme oma ninaga ja ka oma nahaga, et me ei taha sinna ujuma minna. Pärast on keha kärnasid täis, sest seal vohab sinivetikas,» rääkis ta.

Georg Martin selgitas vastuses, et roostike levimine on üldine tendents Väinameres. Roostikud hakkavad levima, kui meri on teatud madalusega. Lahendus sellel pole aga merebioloogi arvates lokaalne, vaid lahendused peaksid olema üldised. «Enne kui me hakkame välja pakkuma avasid, siis peame kokku leppima, mida me tahame saavutada,» sõnas ta.

Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitse programmi juht Veljo Volke tõi probleemina välja tammil oleva kõrgepingeliini. Väikese väina tamm on oluline peatuspaik väikeluigele, laululuigele jt lindudele, loetles Volke.

Ornitoloogide hinnangul sureb Väikese väina tammil aastas 500-2500 lindu liini sisse lendamise tõttu. «Seal on üsna sageli näha luige jäänuseid,» nentis Volke. Ta lisas, et tegemist on lihtsasti lahendatava probleemiga. Ka Väikese väina tammi kaitsekavas on õhuliini asendamine kaabliga ettenähtud.

Kalandusteadlane Markus Vetemaa märkis, et kalade liikumine on palju keerulisem kui veemassi liikumine. Kalavarude seisukord on tema sõnul oluliselt halvenenud, kalavarusid on oluliselt vähemaks jäänud. «Mul on raske öelda, et kas kalavarude vähenemine on toimunud tammi rajamisega. Kindlasti kalavarudele oleks kasulikum, kui seal tammi pole,» tõdes ta.

Tartu Ülikooli mereinstituudi Erki Aavik rõhutas, et tegemist ei ole mingil juhul kahe leeriga, vaid tegelikult tuleks otsida hoopis ühisosa. Praegu on tema arvates üheks probleemiks ka kommunikatsioonihäire. «Probleemi ei saa kõrvale lükata. Kui kohalike elanike seas on rahulolematus, siis järelikult on probleem olemas ja see tuleb sõnastada,» lisas ta.

Kogukond Saaremaal jagub väidetavalt kahte leeri, ühed usuvad, et tammi avadest on kasu, teised mitte. «Me tahame seal Saaremaal kui ka Muhumaal elada. Meie eesmärk on, et asi läheks paremaks,» lisasid initsiatiivi haaranud kogukonna esindajad lõpetuseks.

Keskkonnaaktivist Heiki Hanso tõdes lõpetuseks, et paraku tänane arutelu selgust ei toonud ja võimalike lahenduste osas on jätkuvalt segadus.

Komisjoni istungile olid kutsutud Väinatammi avade initsiatiivgrupi esindajad Heiki Hanso, Pöide vallavanem Andres Hanso, Orissaare vallavanem Vello Runthal, Muhu vallavanem Raido Liitmäe, Eesti Saarte Kogu eestseisuse esimees Leo Filippov, ettevõtja Juhan Torn, Tartu Ülikooli mereinstituudi Pärnu osakonna juhataja Erki Aavik, rannakalur Endel Noor, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi merebioloogia osakonna juhataja Georg Martin, mereinstituudi kalabioloogia ja kalanduse osakonna juhataja Markus Vetemaa, Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk ja keskkonnaminister Marko Pomerants.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL