Kasvatusteadlane lapse teipimisest: lool on ka teine pool, millest ei taheta rääkida

Täiendatud!

16
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
19. oktoober 2016 16:52
Tiiu Kuurme. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme peab hiljuti kahes Eesti lasteaias toimunud väikelaste suu ja sõrmede kinni teipimist sadismiks, ent leiab, et kogu süüd ei tohiks panna lasteaiaõpetajatele – viga on hoopis selles, et aina raskemini kasvatatavate lastega tegelemiseks pole õpetajatel jõudu.

«Sellest ei saa mitte kuidagi teisiti arvata, kui seda absoluutselt hukka mõista. See on väikest last äärmiselt traumeeriv, äärmiselt alandav. See võtab ära inimese põhivabadused: liikumisvabaduse ja vabaduse kõnelda. Minu jaoks on see sadism,» võttis Kuurme kokku oma arvamuse laste teipimisest.

«Aga sellel on ka teine pool, millest ei taheta rääkida – kogu vastutus pannakse sellele õnnetule lasteaiaõpetajale, kes on ka kõigest inimene,» rõhutas Kuurme.

Kasvatusteadlane usub, et lapsed on lasteaedades väga palju muutunud. Lapsed on muutunud raskesti kasvatatavaks, neil palju on erinevaid sündroome ja erivajadusi, on pidurdamatust ja hüperaktiivsust. «See, et me paneme kõik korraga midagi tegema ja lapsed kuulavad – see on eilne päev. Nad ei tee seda enam,» tõdes Kuurme.

«See, et me paneme kõik korraga midagi tegema ja lapsed kuulavad – see on eilne päev. Nad ei tee seda enam.»

Riiklikud reformid on sealjuures ainult sellised, mis administratiivselt mitte ei kergenda lasteaiaõpetaja tööd, vaid vastupidi, raskendavad seda. «Ja siis me tõstame lasteaiarühmas laste arvu 24ni,» imestas Kuurme.

Rasked ja kahjustatud lapsed pannakse ühe inimese käe alla – too peab suutma teha kõike. «Siis ta inimlikult ei pea vastu. Ta läheb endast välja ja kasutab tõesti sadistlikke meetodeid. Ma näen neid probleeme, millega need inimesed rinda pistavad,» lausus Kuurme.

Suund on kokkuhoiule, samas probleemid teravnevad. «24 last on selgelt liig mis liig,» usub Kuurme. «Otsime põhjusi sealt.»

Üks õpetaja ja 24 väikelast

Kuigi lasteaiaõpetajad on aastaid rääkinud, et rühmad on liiga suured, jõustus eelmisel aastal seadusemuudatus, millega suurendati lasteaiaõpetaja töökoormust veelgi.

Kui varem võis lasteaiarühmas olla kuni 20 last, kellega tegeles kaks õpetajat ja üks õpetaja abi, siis möödunud aastal jõustunud koolieelse lasteasutuse seaduse muudatuste järgi võib lasteaiarühma suurendada kuni 24 lapseni, samal ajal saavad lasteaiad ühe rühma kohta tööle võtta ainult ühe kõrgharidusega õpetaja ja kaks õpetaja abi. Õpetaja abi ametikohal ei ole mingeid kvalifikatsiooninõudeid kehtestatud.

Kuurme möönis, et kahtlemata on ka lasteaiaõpetajate seas väga andekaid inimesi ja samas võib olla ka julmi inimesi, kuid ei saa eeldada, et inimene on üleloomulike võimetega. «Võtke ise need 24 kolmeaastast – mida te nendega teha suudate? See peab ikka väga oskuslik inimene olema,» tõdes ta.

Kuid kust tulevad rasked lapsed? Kuurme sõnul tulevad nad rasketest kodudest, vanemate napist ajast ja nende oskamatusest – puudu on vanemluse haridusest. Laste lapsepõlv ei ole kunagi olnud selline nagu täna.

Laste kasvatamise asemel suunatakse nad virtuaalreaalsusesse jalust ära. «Varem oli vanem murelik, kui laps oli kodust ära ja ta ei teadnud, kus laps on. Nüüd istub laps kodus internetis ja vanem ei ole murelik, sest laps on kodus. Aga tegelikult vanem ei tea, kus laps on ja millega ta tegeleb,» ütles Kuurme.

Väikelaste kasvukeskkond on väga mürarohke ja rahutu. Laste lapsepõlves on liiga vähe rahu. «Täiesti omal kohal on praegu rääkida kahjustatud lapsepõlvest ja need kahjustused on teistsugused kui varem,» märkis Kuurme.

«Olen täitsa isiklikult kuulnud, kuidas lapsed lasteaedades hammustavad, kraabivad üksteise nägu lõhki, kuidas on võimalik, et laps istub maha ja röögib 40 minutit järjest, ükski asi teda ei vaigista,» rääkis ta.

Karistama peab, kuid alandada ei tohi

Mida siis selliste lastega teha? Kuurme leiab, et kogu karistamise teema on meil ühiskonnas lahti rääkimata. Kuigi karistatakse, siis ei taheta sellest rääkida, sest see on justkui piinlik.

Kuurme leiab, et kui me tahame, et inimene võtaks oma tegude eest vastutuse, siis peab tal olema ka karistuse saamise kogemus. «Kogemus, et su tegudel on tagajärg. Selline kogemus peab igaühel olema. Teatud teod on halvad ja neil on vastav tagajärg.»

Kuurme tõstab esile Waldorfi pedagoogika lähenemist, kus öeldakse, et karistus peaks olema puuduva teadvuse teraapia. Seega peab karistus aitama mõistmisele, et midagi oli valesti. «Et minust lähtus miski, mis oli valesti, aga mitte, et alandatakse inimest. Kui sa hüperaktiivse lapse kinni seod, siis see on piinamine. Laps saab aru ainult sellest, et temaga tehakse midagi väga kohutavat – ta ei jõua arusaamisele, miks seda temaga tehti.»

Lahendus võiks kasvatusteadlase arvates peituda laste isoleerimises ja väikestes rühmades. Seal lapsed rahunevad maha. «Sellised rahunemise toad, kus rahulikult lapsele asju selgitatakse,» kirjeldas Kuurme. Waldorfi pedagoogika järgi viiakse lapseni muinasjuttude, mõistukõne ja kujundite kaudu arusaamine sellest, mida ta teinud on.

Kuurme arvates võiks alustuseks Eesti lasteaiaõpetajatega rääkida ja sõnastada neid vaevavaid probleeme. «Kurb on see, et riigi finantseeritud uurimistegevus on peaaegu lakanud. See on jäänud ainult üliõpilastööde tasandile. Seda ei sõnasta enam teadlased, mida peaks lasteasutustes uurima,» nentis Kuurme.

Laps peab tundma, et kuulub rühma

Haridus- ja teadusministeeriumi alushariduse peaekspert Tiina Peterson leiab, et õpetaja ja õpetaja abi peavad kõigepealt välja selgitama, miks laps käitub lasteaias agressiivselt. Selleks on vajalik suhelda lastevanematega. Lapsevanem peab lasteaeda teavitama lapse tervise eritingimustest ja sellega kaasnevatest erivajadustest.

«Kui lasteaiarühmas pidevalt lapsi korrale kutsutakse, siis on see kindlasti ohumärgiks, et midagi on rühmas väga tõsist lahti,» kinnitas Peterson.

Põhjus võib olla laste erivajaduste mittemärkamises või lasteaia personali väheses pädevuses. Lasteasutuse juht saab hinnata töötajate värbamisel, kas töötajal on olemas vajalikud kompetentsid, sh eripedagoogilised, ja hoiakud õpetajana või õpetaja abina töötamiseks. Füüsilise või vaimse vägivalla tarvitamine lasteaia töötajate poolt on lubamatu, vägivaldne inimene ei tohi lasteasutuses töötada. Lasteaia direktor peab teadma lasteaeda tööle tulevate inimeste tausta, olema avatud lastevanemate ja kolleegide pöördumistele, hindama riske ja ennetama lapse turvalisust ohutavate olukordade tekkimist.

«Laps peab tundma end lasteaias turvaliselt ja rühma kuuluvana. Lasteaias õpitakse suhtlemist kogu päeva vältel. Rühma meeskond peab toimima tervikuna. Laste enesekontrolli ja mitteagressiivseid käitumisviise saab toetada rühmareeglite kinnistamise kaudu individuaalsetes ja ühistes aruteluringides, rollimängudes ja mudeldatud õppesituatsioonides,» kirjeldas Peterson.

Lapse käitumisraskuste korral saab õpetaja koostada koostöös lapsevanematega lapsele individuaalse arenduskava, kus on eesmärgid ja lahendused lapse sotsiaalse arengu toetamiseks, koostööks tugispetsialistiga ja vajadusel põhjalikumad uuringud. Lähtudes arenduskavast jälgitakse järjepidevalt lapse arengut ja vajadusel korrigeeritakse tugimeetmeid.

Rühmameeskonda saavad aidata lasteasutuse juht ja tugispetsialistid. Vajadusel saab kutsuda lasteaia tegevust vaatlema ja nõu andma spetsialiste väljapoolt lasteaeda, nt Lastekaitse liidust, Rajaleidja keskustest, vaimse tervise keskustest, tugikeskustest ja lastekaitseüksustest.

Hariduse infosüsteemi andmetel on Eestis loodud sobitusrühmad 54 lasteaias ja erirühmad 67 lasteaias.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL